est
Richard Roht
kirjastus Tulip
Richard Roht. Jutte loomadest
Kirjastaja: Tulip OÜ
ISBN 978-9916-9584-3-8
MÄGER URASK
1. PEATÜKK
Madalas liivakünkas keset sood elas noor mäger Urask. See soo oli pikk ja lai – mitu head kilomeetrit pikk ja mitu kilomeetrit lai. Liivaküngas selles soos moodustas õieti nagu väikese kõrgema saare. Sel saarel kasvas ilusaid puid ja põõsaid: kaski, haabu, pajusid, leppi. Aga soo peal ei kasvanud muud midagi kui kiduraid mände, sest soo oli alati vesine ja märg, täis tümasid kohti, poriauke ja vulisevaid, korisevaid laukaid, mis pealt kaetud samblakorraga, kuid millest, kui inim- või loomajalg neile peale astus, tõusis üles kollast külma vett või ka lausa haisvat roostevärvi saasta.
Mäger on kerge loom, tema pääses hõlpsasti soost üle ja soosaarel oli tal alati kuiv ning rahulik. Kuna inimestel soo peal käimine oli raske ja ebameeldiv ning isegi suurem koer meeleldi seal kõndida ei tahtnud, siis ei tülitanud Uraskit ta saarel keegi, või kui seda juhtus, siis väga harva. Mõni kütt vahest oli katsunud mäkra ta koopast kätte saada, aga sellel polnud tulemusi olnud, sest koobas oli ehitatud väga kavalasti: kaheksa sisse-väljapääsu oli sel koopal, ja kui keegi mäkra ühe sissekäigu kaudu tülitama hakkas, oli ta salaja juba mõne teise käigu kaudu välja lipsanud ja sohu kadunud. Aga tümal sool mäkra jälgida oli inimestel ja isegi koeral võimatu.
Talvel mäger enamasti magas, nagu karu. Ta koobas oli sügav ja selle põhja oli ta enesele samblast ja kuivadest lehtedest pehme pesa teinud. Selles ta põõnas, keras kui koer. Ja kui väljas paukus pakane ning möllas tuisk, ei võtnud mäger vaevaks sellele tähelepanugi pöörata, aina mõmises läbi une ja maigutas magusasti suud. Või kui mõnikord ärkas, siis kuulatas mõnuga, kuidas näljane vares puu otsas kraaksus või vihane öökull huikes haigutas korra ja jäi jälle magama.
Mäger nimelt on suur söödik. Suve läbi kogub ta endale rasva. Toiduks tarvitab ta tigusid, putukaid, marju, seeni, hiiri, sisalikke, madusid, konni, aga ei põlga ka kõiksuguseid taimejuuri ja katsub mõnikord ka linnumune, kui mõne pesa juurde satub. Teod, putukad, hiired, sisalikud ja maod on ju üldiselt kahjulikud ja ebameeldivad olendid, sellepärast on mäger oma toidu suhtes kasulik loom ja kellelgi ei ole midagi selle vastu, et ta suvel putukaid ja roomajaid hävitades end hästi nuumab.
Ka marju, seeni ja taimejuuri jätkub ju metsas kõigile, nii et mägrale ei tarvitse ta hea isu pärast kellelgi kade olla.
Aga kui ta suve läbi end on nuumanud, siis on ta sügiseks paks ja rasvane kui matsakas põrsas. Põrsast meenutab ta mitmeti, sest ka tema on madalat kasvu, lühikeste jalgade, seapeataolise pea ja pisikeste seasilmadega ning isegi ta karv on kirju nagu põrsal. Jah, koguni ta hääl on röhkiv, meenutab sea oma, ja kui ta ehmub või hätta jääb, siis kiunub ta nagu siga. Ainult ta karvad on palju pehmemad kui sea harjased, mägra nahast saab seetõttu ilusaid asju.
Nuumanud end suve läbi, keerab siis mäger külmade ilmade saabudes magama ja magab peaaegu talve läbi. Nii tegi harilikult ka Urask. Inimesed räägivad säärastest loomadest, et nad talvel elavad rasvast, mis nad suvel oma selga on kogunud. Ja nii see umbes ka on. Magades tarvitab nende keha vähe toitu ja saab selle neist rasva tagavaradest, mis kehasse suve jooksul on kogunenud.
Urask oli oma eluga soosaarel üsna rahul. Tülitajaid oli vähe, toitu palju. Soos leidus alati usse, sisalikke, konni, soosaarel metshiiri. Samuti kasvas soos palju mahlaseid murakaid, mis mägrale eriti maitsevad, ja ka tigusid leidus siin rohkesti, sest nemadki armastavad marju. Ümbruskonna metsadest võis Urask hankida endale toidupoolist nii palju kui süda soovis.
Seeni, marju, mahlaseid juurikaid, limukaid, igasuguseid teri leidus kõikjal külluses.
Nii et Urask ei võinud millegi üle nuriseda. Sügiseks oli ta enese alati toredasti paksuks söönud ja võis muretult oma talveund magada, kuni kevadine päike ussid, konnad ja sisalikud liikuma pani ja ka Uraskile uue elu sisse tõi.
Aga, ime küll, ometi ei olnud Urask viimasel ajal oma korteriga enam rahul ja kavatses mujale üle kolida. See oli kaunis kummaline, aga see oli tõsi. Urask oli hakanud leidma, et ta korter on aja jooksul väga niiskeks läinud. Kas oli viimasel ajal vesi soos tõusma hakanud või ei tea mis, aga too küngas, millesse oli kaabitud Uraski urg, oli järjest niiskemaks muutunud ja vett läbi laskma hakanud. Ajal, mil Urask oma uru sellesse künkasse kaapis, oli küngas kuiv, selle liiv pehme ja ainult veidi-veidi niiske nagu värske muld igas kuivas maapinnas.
Aga viimasel ajal märkas Urask, et koopa käigud, eriti alumised, olid ligased ja hallitanud, jah, isegi vett tuli mõnikord sisse, ja kõige alumises ruumis, kus asus Uraski talvepesa, oli vett isegi nii palju, et Urask seda ruumi enam kasutada ei saanudki, vaid pidi oma talvepesa kõrgemale ehitama.
See kõik oli ebameeldiv. Eriti just see asjaolu, et talvepesa tuli kõrgemale teha. Kõrgemal, maapinna läheduses, polnud talvel enam nii soe, kui all oli olnud. Pealegi kostis siia iga väiksemgi krabin, mis väljas tekkis: pisikese linnukese nokkimine, jänese hüppamine, oksa murdumine. See segas und. Ja teiseks oli ülal käigus ohtlikum. Talvelgi käis mõni kütt Uraski urgu külastamas; kuigi ta muidugi Uraskit kätte ei saanud, võis tal aga olla mõnikord koer kaasas, kes urgu puges. Ja kui Urask uru sissekäigule liiga lähedal magas, siis jäi tal vähe aega soovimata külalise vastuvõtuks, ta ei saanud kasutada kõiki oma koopa keerulisi käike, et sissetungijat eksiteele viia, vaid pidi kiires korras lühemat teed urust põgenema – vaenlane, koer, kannul. Viimasel talvel juhtus paar korda, et Uraski elu oli seetõttu hädaohus, sest urust lahkudes sattus ta unises olekus sügavasse lumme ja selles oma lühikeste jalgadega sumades pidi ta peaaegu koera kätte sattuma, kes teda urust väljudes jälitas. Ainult asjaolu, et see koer oli väike ja samuti ei suutnud sügavas lumes kuigi kiiresti joosta, päästis Uraski elu ja ta sai põõsastesse pakku minna, enne kui kütt püssiga pärale jõudis.
Ega nüüd koer Uraskit murda poleks jõudnud, aga häda on selles, et koer takistas põgenemist ja võimaldas kütil järele jõuda.
Põõsastes sai Urask nii osavasti ringi keerutada, et kütt teda kunagi selgesti ei näinud ega püssiga lasta ei saanud, kuni ilm muutus hämaraks ja tuli öö.
Aga need olid õudsed elamused ning Uraski uni oli mitmeks päevaks häiritud ja üldse kogu olemise mõnu ning rõõm sellises olukorras rikutud. Ja ta otsustas kevadel kindlasti uut elukohta otsima hakata.
2. PEATÜKK
Too kevad tuli äkki suure sulaga ja ujutas paari päeva jooksul üle kogu soo. Nagu suur järv oli soo – lai, avar veeväli, millest kääbusmännid vaatasid välja kui vaesed uppujad. Vete kohisemine ja mulin äratas Uraski ta pesas ja talle tundus, et vesi ei mulisenud mitte ainult soos, vaid ka koopas. Prr! See oli vastik! Urask laskus oma koopa alumisele tasandile ja nägi ehmatusega, et kogu alumine käik ja isegi alumised väljapääsud olid lausa vee all – neist jooksis vett sisse nagu tiiki. Uraskile tuligi naljakas mõte, vaat sulle temp, olen äkki koopa asemel tiiki sattunud! Kuid nali naljaks, aga sel lool on ka oma hädaoht: vesi koopas tõusis järjest, sest see tõusis kogu soos, ja kuna koopa alumised käigud olid nüüd veepinnast madalamal, siis täitusid need järjest kõrgemalt veega.
Häda põhjuseks oli vist asjaolu, et küngas, milles asus Uraski pesa, oli madal ega tõusnud soo pinnasest kuigi palju kõrgemale; kuna aga soo oli hakanud ummistuma, sest kraavid, mis kord ta kuivatamiseks kaevati, olid rohtu kasvanud, nii polnud veel soost enam nii laia väljapääsu kui varematel aegadel ja seetõttu uppus ka Uraski elamu.
Peagi istus Urask oma koopa otsas kui merehädaline vajuva laeva peal ja vaatas ahastades ringi: kõikjal ainult vesi, vesi ja vesi – ja
