Turbasurnud. Allan Martin

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      Tänusõnad

      Mu peamine ja vaibumatu tänu läheb Vivienile: mu muusale, esimesele lugejale (ja kriitikule), esimesele, kes minusse usub, ja mu pidevale julgustajale.

      Tahan tänada ka sõpru, kes samuti minusse algusest peale uskusid: Val Renanah, Duncan Martin, Jill Henderson ja Helen B (lisaks tänu ka tema nõuannete ja teadmiste eest politsei protseduuride asjus).

      Krimikirjanikud on uustulnukate suhtes üllatavalt toetavad ja ma olen tänulik kirjanikele, kes on mind sel teel julgustanud, eriti Alex Sokoloffile, Craig Robertsonile, Alex Grayle, Lin Andersonile, Sarah Wardile, Doug Johnstone’ile (anonüümselt) ja veel paljudele teistele.

      Muidugi ei oleks seda raamatut sündinud, kui Seonaid Francis ThunderPointist ei oleks leidnud siit midagi, mis väärib lugemist, ja andnud soovitusi, kuidas seda veel loetavamaks muuta.

      PÜHENDUS

      Vivienile, Alisonile ja Calumile,

      armastusega.

      Proloog

      Islay. Päike paistab. Õhus on tunda soola ja viski lõhna. Raba serval töötab kaks meest. Pikkade teravate turba-

      labidatega tõstavad nad pakse mättaid, niiskeid ja tume-

      pruune, keeravad need kaeve serva peale tagurpidi, iga uus päts eelmise peale, nii et tuul nende vahelt läbi puhudes need järgmiseks aastaks kütmiskõlbulikuks kuivataks. Thomas ja Robert McRae, Islay mehed, põlised saarlased, vennad.

      Thomas on selle piiri lähedal, mille nad kaevamiseks ära märgistasid. Kui ta tõstab pika mätta ja keerab labida ajastute jooksul lihvitud osavusega teistpidi, mureneb mätas, laguneb laiali, pudeneb kaheks, kukub üle kaevatud serva piiri tagasi. Ta pöördub, et venda hüüda.

      „Rab,“ ütleb ta. „Siin on turbaga miskine jant. Midagit on sellega viltu.“

      Nii et ta ei vaata, kui vajutab terava labida uuesti tumedasse turbasse ja tunneb, et seekord lõikab labida serv mingist takistusest läbi. Võib-olla juurikast. Selle asemel, et mätas teistpidi keerata, peatub ta hetkeks ja uurib seda labidal. Turvas mureneb ja pudeneb jälle maha. Ja tema labida läikival raual on inimkäsi, sama pruun kui turvas. Kuna käsi tundub tõmblevat (või on see tuksatus tema enda närvilises käsivarres?), libiseb see labidalt ja kukub, nagu püüdes millestki haarata, peopesa ülespoole, mustale maapinnale.