põhjusel.
Esiteks on merejalaväel traditsioon olla uuenduslik. Kui 1920ndatel ja 1930ndatel arvati, et amfiibsõjapidamine on olemasolevates tingimustes võimatu, siis merejalaväelased tõestasid vastupidist. Nad uurisid hoolega ajalugu, mõtisklesid loetu üle ja lasid oma kujutlusvõimel vabalt lennata. Nad arendasid välja uued amfiibkontseptsioonid, doktriini ja tegevusviisid. Ülemate täielikul toetusel viisid nad uued ideed maastikule ja kontrollisid nende kehtivust.
Kui 1941. aastal algas sõda, olid uued ideed valmis ja toimisid. Nagu kindral Alexander A. Vandegrift ütles: «Hoolimata suurepärastest tulemustest lahinguüksusena viimases sõjas, seisnes merejalaväe panus hoopis doktriinis. Nimelt oli põhiline amfiibdoktriin, mis aitas liitlasväed Teises maailmasõjas üle rannasillapeade, välja töötatud USA merejalaväelaste poolt aastatel 1925–1935, seda hoolimata huvi puudusest ja kahtlustest kehtivate normide taustal.»4
Teiseks: merejalaväelased teavad, et suure tõenäosusega võitlevad nad ülekaaluka vaenlasega. Euroopas suudavad Varssavi pakti riigid panna välja rohkem lahinguüksusi kui NATO. Pärsia lahe riikidel, nagu Iraan ja Iraak, on 500 000-mehelised või suuremad armeed. Teistes Lähis-Ida piirkondades, Aasias ja isegi Ladina-Ameerikas, tähendavad meie vähene amfiibveovõime, merejalaväe suhteline väiksus ning mitmed USA armee sekkumist nõudvad ülesanded merejalaväelastele, et neid võidakse saata lahingusse arvulises ülekaalus oleva vaenlasega.
Ajaloost on teada, et jumal on suurema pataljoni poolt, kui väiksemal just paremat ideed pole. Pikaleveniv võitlus endast tugevamaga pole kunagi paljulubav. Isegi kui võidad, maksad kõrget hinda. Aga kui kasutad endast suurema vastase vastu judotehnikat, kui teda psühholoogiliselt töötled, tasakaalust välja lööd ning kasutad vastase kiirust tema enda vastu, võid tihti võita, ja seda väikeste kaotustega.
Manööversõjapidamisest võib mõelda ka kui sõjalisest judost. See on viis võidelda targalt, kavaldades üle vastast, kellele sa puhta füüsilise jõuga alla jääd. Sel moel annab see merejalaväelastele lootust võita lahinguid, sõjakäike ja sõdu, mis neid tulevikus ees ootavad.
Kolmandaks pole merejalaväelasele miski lahingust tähtsam. Mõnes teises väeliigis paistab mõnikord kõige tähtsam olevat kas administreerimine või kõrgtehnoloogia. Merejalaväelased pole sellesse lõksu langenud. Nad ei tutvusta end kokteilipidudel vahelülidena.
Nad näevad ennast võitlejate ja sõdalastena ning tahavad olla parimad omasuguste seas. Nad on valmis töötama ja õppima ning kui vaja, siis ka piigid ristama, et tõestada oma paremust.
Sellest raamat kõnelebki – lahingust ja sellest, kuidas lahingus võita. Täpselt sellest, mis on manööversõjapidamise eesmärk. Ja just seetõttu on teos kirjutatud merejalaväelastele.
1 Manööversõjapidamise teooria
Manööversõjapidamise kontseptsioon ei ole uus. Tõenäoliselt kasutas seda esimest korda koopainimene, kes üllatas oma vaenlast selja tagant nui nuia vastu võitlemise asemel. Esimene ajalooliselt dateeritud juhtum oli Leuktra lahing 371. a eKr. Teebalased võitsid selle lahingu tänu üllatuslöögile, mis anti spartalaste jäiga lahingurivi faalanksi paremale tiivale. Hannibali võit roomalaste üle Cannaes 216. a eKr, üks kõigi aegade otsustavamaid taktikalisi võite, on näide manööversõjapidamisest. Ka kaaseg pakub mitmeid näiteid: Rosecrans Chattanoogas, Grant Vicksburgis, Jacksoni Valley-kampaania Ameerika Ühendriikide kodusõjas, sakslaste sisseimbumistaktika 1918. a pealetungis, Teise maailmasõja Blitzkrieg ja kindral Sharoni rünnak üle Suessi kanali 1973. aastal.
Miks on need kõik «manööversõjapidamise juhtumid»? Mis on «manööver»? Mõnikord kasutatakse sõna «manööver» sünonüümina sõnale «liikumine», nagu näiteks «tuli ja liikumine» (fire and maneuver) väikeüksuste taktikas. Traditsioonilise definitsiooni on kirja pannud Nõukogude Liidu kolonel F. D. Sverdlov hiljutises uurimuses «Tactical Maneuver». «Manööver… on üksuste organiseeritud liikumine lahingutegevusel uude suunda ja piirkonda, et saavutada vaenlase suhtes eelispositsioon eesmärgiga anda otsustav löök.»5
Aga kasutatuna sõnaühendis «manööversõjapidamine» on manöövri tähendus tunduvalt laiem. See hõlmab kõike, mis on ühist Leuktra, Cannae ja Vicksburgi juhtumil, sakslaste 1918. a pealetungil, Suessi kanali ületamisel ja paljudes teistes olukordades. Manööversõjapidamise teooria peab vastama küsimusele, mis on kõigi nende juhtumite edu võti.
Alles hiljuti pakkus keegi sellele küsimusele veenva vastuse. Selleks oli USA õhuväe erukolonel ja hävituslendur John Boyd. Kolonel Boyd alustas manööversõjapidamise teooria väljatöötamist mitte maaväelahingutest, vaid uurimusega õhulahingutest, mida matkiti Nellise õhuväebaasis 1974. a ja mis viis ta Korea sõjas toimunud õhulahingute uurimiseni. Liitlased saavutasid langenute suhte 10:1 Põhja-Korea ja Hiina õhujõudude üle. Kolonel Boyd alustas oma uurimust küsimusega: «Kuidas ja miks meil nii hästi läks?»
Ta märkis, et mitmete traditsiooniliste lennukiomaduste järgi oli kommunistide põhiline hävituslennuk MiG-15 ameeriklaste hävituslennukist F-86 parem. Sel oli parem tõusukiirus ja kiirendus ning see säilitas ka väiksema pöörderaadiuse. Aga kahes vähem silmnähtavas omaduses ületas F-68 kommunistide MiGi. Esiteks tagas F-86 mullikujuline kabiinikuppel piloodile hea vaate, kuid MiGi kabiini lame kate raskendas piloodi nähtavust. Teiseks, kui F-86-l olid tõhusad hüdraulilised juhtimisseadmed, siis MiGil olid need mehaanilised. See tegi F-86-st võrreldes MiG-iga erksama, kuid eelkõige kestvama lennuki.
Kasutades ära kahte nimetatud eelist, töötasid Ameerika piloodid välja taktikalise lähenemise, mis sundis MiGi piloote läbima erinevaid liikumisi. Alati kui tegevus muutus, saavutas F-86 eelise ajas, sest F-86 piloot oli võimeline olukorra muutudes kiiremini reageerima ning ta sai ka oma lennuki kiiremini uude tegevusse suunata. Iga manöövriga muutus MiGi tegevus haavatavamaks. Kui MiGi piloot mõistis toimuvat, läks ta paanikasse ning see tegi Ameerika piloodi ülesande veelgi lihtsamaks.
Hiljem hakkas kolonel Boyd uurima maaväelahinguid, et tuvastada Korea õhulahingutega sarnaseid olukordi. Ta avastas sarnasusi lahingutes, sõjakäikudes ja sõdades, nagu Leuktra, Vicksburg ja Prantsusmaa 1940. aastal. Üks pool üllatas vastast äkilise, ootamatu muudatusega või selliste muudatuste seeriaga, millele vastane ei suutnud õigeaegselt reageerida. Tulemuseks oli vastase purustamine ning üldjoontes saavutati võit väheste kaotustega. Sageli oli kaotanud pool võitjast füüsiliselt tugevam. Sageli võis tuvastada Põhja-Korea ja Hiina pilootidega sarnast paanikat ja halvatust.
Kolonel Boyd tõstatas küsimuse, mis on nende juhtumite puhul sarnane. Vastuseks oli teooria, mida nüüd tunneme Boydi teooria nime all ehk manööversõjapidamise teooriana. Loeng, kus kolonel Boyd selgitab oma teooriat «Konfliktide mustrid» (Patterns of Conflict), kestab viis tundi. Aga jättes ära mõned nüansid ning ajaloolise tõendusmaterjali, võime selle kokku võtta järgnevalt.
Konflikti võib suhtuda kui ajatihedasse vaatle-orienteeru-otsustategutse–tsüklisse. Iga konfliktiosaline alustab kõigepealt olukorra vaatlusega. Ta vaatleb ennast, oma füüsilist ümbrust ja oma vaenlast. Selle vaatluse põhjal teeb olukorrast mõttelise kuvandi või «foto». Orienteerimise põhjal teeb ta otsuse. Seejärel viib ta otsuse ellu ehk tegutseb. Kuna ta eeldab, et tema tegevus muutis olukorda, vaatleb ta jälle ja alustab kogu protsessi uuesti. Tema tegevused järgivad tsüklit, mida nimetatakse ka VOOT-tsükliks või OODA-ringiks.
Kui üks konfliktiosalistest läbib VOOT-tsükli pidevalt kiiremini kui teine, saavutab ta tohutu eelise. Ajaks, mil aeglasem pool tegutseb, teeb kiirem pool midagi ootamatut, ja aeglasema poole tegevus on haavatavam.
Iga tsükliga muutub aeglasema
