Meie taluelu Memme nõuanded. Epp Petrone

      Sissejuhatus Epult…

      Kui ma Väikesest Myyst teistele kõnelen, siis ütlen tavaliselt: üks vintske memm.

      Kes ma ise olen? Tulevane vintske memm? Ma loodan, et jaa. Loodan olla see, kes suudab edasi õpetada asju, mida elu on enne mind memmedele õpetanud.

      Oli kummaline kevad, koroonakriisi aeg, kui mulle tuli pähe hakata pidama Väikese Myyga kirjavahetust. Ühtäkki taipasin, kui vähe ma tean, kui mult internet ära võtta. Ja taipasin, mismoodi olen tüüpiline rabeda katkestuse kultuuri näide. Minu vanaema teadis poole rohkem asju kui mu ema ja mina tean ehk veerandit selles mis mu ema, sest aeg muutus, elu läks kiireks, kõike sai poest, taluelukaugeid ahvatlusi oli palju.

      Aga mitte kunagi pole hilja juurde õppida, ja rumalaid küsimusi pole olemas!

       Teadmishimuline kirjanik ja ema, lauda, aia ja põllu perenaine Epp Petrone oma talus Setomaal

      …ja Väikeselt Myylt

      Hakates saama neid Epu kirju, adusin, kui kiiresti kaovad vanad oskused, kaob just see, mis teeb noorest neiust elutarga memme.

      Küllap on veel palju alles neid minuealisi, kes loevad mu targutusi ja muigavad: ma olen näinud ja tean seda kõike. Aga meil on kohustus oma järeltulijate ees. Kuidas teha moosi, kui suhkrut ei ole? Kuidas valmistada reha, kui seda poest osta ei saa? Kuidas vikatit pinnida, kui mõni isegi ei tea, mida see sõna tähendab?

      Püüan Epule vastates lähtuda just nendest oskustest ja teadmistest, mida oli vaja siis, kui kaubandus ei pakkunud meile veel lihtsaid lahendusi.

      Möödunud aasta ja koroonaaeg õpetasid mullegi, et lihtsaid tarkusi tuleb alles hoida. Miks me viina kokku ostsime? Vaistlikult teades, et see on vajalik, aga milleks just? Küll hädaaeg ka ise õpetab, aga parem on omada spikrit.

      Mitte katastroofi oodates, vaid igaks elujuhtumiks valmis olles…

       Vintske memm, nõid ja suure pere vanaema Väike Myy oma talus Rõugõ kihelkonna veere pääl

      Kas mäletad?

      Epp: Kas mäletad, kuidas me tuttavaks saime? See oli kevadine aeg, ma olin internetis postitanud, et otsin ümberistutamiseks lilli. Mulle meeldis Su netinimi, Väike Myy, see on muumiraamatutes minu lemmiktegelane, tore tõre pisike My. Ja mulle meeldis, et Sa ei elanud mu talust liiga kaugel, meie vahel oli nii poole tunni jagu sõitu.

      Nõnda ma Sinu hoovi oma porise auto ja labidaga saabusingi.

      Öeldakse, et juhuseid pole olemas. Võibolla tõesti pole, kui oskad saatuse vihjeid märgata ja neisse sisse minna. Mul oli sealsamas autos üks paberileht, täis igasuguseid muid kontakte inimestelt, kes mulle lilli pakkusid. Kõik need teised taimed, peale ühe erandi, jäidki võtmata.

      Kuid Sinu poole jäingi külla käima. Mitte et Sa oleksid olnud ülevoolavalt lahke, pigem olid Sa esimesel korral oma nime vääriliselt veidi tõre, aga Sinust kumas elutarkust ja mul oli seda vaja. On siiani.

      Vaistu ja fantaasia abiga olen pannud kokku seda puslet: kes Sa siis tegelikult oled ja milliste tarkuste juurde on Sul ligipääs? Mulle tundub, et Sa oled terve elu kasvanud maal ja terve elu sammunud seda teed, mis on Sind nüüd toonud siia, raamatukaante vahele, et saaksid oma tarkusi paljundada. Ja et need saaksid uutes kohtades üle Eestimaa vilja kanda.

      Minu ja maaelu lugu on kahjuks katkestuse lugu. Jah, ka mina kasvasin maal. Enamiku aiatarkusi õppisin oma esimese 15 eluaasta jooksul. Sain vanaema ja ema kõrvalt aimu näiteks sellest, et ühte sorti peenraid ei tohi pidada ühe koha peal. Aga mis liigid sobivad naabriteks ja mis mitte? Seda mulle ei seletatud. Mulle öeldi, et „mine tee kasvuhoone mõlemad uksed lahti“ või „mine tee kasvuhoone üks uks lahti“ ja ma ei süvenenud ealeski, millal üks ja millal kaks ust ja miks nii.

       Väikese Myy kasvuhoonetarkus

      Kasvuhoone ukse reegel on lihtne. Kui kasvuhoones on üle 30 kraadi sooja, siis viljad enam ei moodustu ja seda olukorda ei tohi tekkida lasta. Kõige parem, kui saaks õhutada kahelt poolt: väga palaval ajal mõlemad pooled pärani lahti. Olen kasvuhoone ukse lahti jätnud, kui sooja on ka öösel üle 15 kraadi. Niimoodi tulebki kombineerida, hoida pidevat temperatuuri üle 15 ja alla 30.

      Aga edasi? Minu 16. eluaasta aiandussuvel aastal 1991 hakkas juhtuma palju erilisi asju. Käisin pikal poliitilisel protestimatkal, augustikuu päädis putšiga Moskvas. Hakkasin ajakirjandusele kirjutama, võõrkeeli õppima. Samal ajal jäi mu ema haigeks, koduaed jäi unarusse. Kusagil selles aegruumis peitus mu elu tähtis teelahe. Mind tõmbas korraga linna ja maale, laia maailma ja talueraldusse. Jah, tuupisin sõnastikust inglise keelt ja lugesin välismaa reisiajakirju, ent samal ajal unistasin talunikuks hakkamisest, sest talupidamine oli sel ajal värskelt moes, üks olulisi kuulsusi – võibolla mäletad? – oli näiteks Võrumaa miss, kes pidas talu ja läks ajakirjanikule teeotsale vastu kummikutes. Minu eeskuju! Ma õppisin isa kõrvalt lüpsma, piima jahutama, seasööki raiuma. Siis sai meie suguvõsa õigusvastaselt võetud vara tagastusena mu vanavanaisa ehitatud talu, täiesti elatava, lihtsalt teises Eesti otsas… Ma rääkisin vanematele ja vanavanematele, et soovin seda talu pidama hakata, aga 16aastase humanitaarsete kalduvustega unistaja juttu ei võetud tõsiselt. Talu müüdi maha.

      Ja minu eest oli valik tehtud, tee viis edasi laia ilma: ülikooli ja linnaellu. Ema jäi haigemaks ja suri, vanaema samuti, mu side maaeluga jäi soiku.

      Muidugi tuli mu ellu mehi, aedu ja õpetlikke memmesid. Aga ma ei olnud ilmselt valmis õppima. Aianduse lained tulid ja läksid, elu oli kiire ja ilus, mitmele poole panin kollaseid tulpe, aga näiteks kasvuhoone ehitamiseni ja põõsaste-puude istutamiseni ei jõudnud. Kulgesin kuidagi külglibisedes neist aedadest ja aegadest läbi.