hoidnud ega sellest midagi kuulnud, ja nende kahe vahele jääb mitmeid vaheastmeid, mida tuleb hoolikalt vaadelda. Kui juttu on raamatutest, mida keegi on oma sõnutsi lugenud, siis tuleks küsida, mida see inimene lugemise all silmas peab, kuna see võib viidata mitmele erinevale tegevusele. Ja teisalt avaldavad meile erinevate kajade kaudu vägagi tuntavat mõju ka raamatud, mida me üldse lugenud pole.
Lugemise ja mittelugemise vahelise piiri hägususe tõttu tuleb üldisemalt vaadelda seda, kuidas me raamatutega läbi käime. Nõnda ei ole minu kirjatöö eesmärgiks mitte üksnes välja pakkuda tehnikaid, kuidas keerukates suhtlemissituatsioonides paremini toime tulla, vaid erinevate olukordade analüüsimise kaudu püüan ma välja töötada ehtsa lugemisteooria, mis keskenduks lugemispraktikas ettetulevatele ebaõnnestumistele, vajakajäämistele ning ebamäärasustele, ja mis erinevalt lugemisest tihti maalitavast ideaalpildist tooks nähtavale selle katkelise loomuse.
*
Nendest tähelepanekutest kasvab loogiliselt välja selle kirjutise ülesehitus. Esmalt vaatlen ma lähemalt põhilisi mittelugemise tüüpe, kuna mittelugemine ei tähenda alati lihtsalt seda, et raamatut pole lahtigi tehtud. Väga erinevatel astmetel kuuluvad sellesse rikkalikku mittelugemise kategooriasse ka need raamatud, mida me oleme lehitsenud, need, millest me oleme kuulnud räägitavat, ja need, mille me oleme unustanud.
Teine osa analüüsib konkreetseid olukordi, kui me peame rääkima raamatutest, mida me pole lugenud. Kuigi ma ei saa anda täielikku ülevaadet kõikvõimalikest juhtumitest, millega elu meid oma karmuses vastakuti võib seada, siis vähemalt lubavad need näited – millesse on segatud ka minu isiklikku kogemust – välja tuua ühiseid jooni, millele tuginedes saan seejärel teha mõningaid järeldusi.
Kolmas, kõige olulisem osa ärgitaski mind seda raamatut kirjutama. See kujutab endast loetelu lihtsatest nõuannetest, mis on kogunenud ühe mittelugeja elu jooksul. Nende nõuannete eesmärk on aidata inimest, kellel selline kommunikatsiooniprobleem ette tuleb, seda kõige edukamalt lahendada – ja sellest isegi kasu lõigata – ning samas lugemistegevuse üle sügavamalt järele mõtelda.
*
Nendest tähelepanekutest ei sünni ainuüksi selle kirjatüki ülesehitus, need panevad ka mõtlema veidrale suhtele tõesse, mida raamatutest rääkimine ja sellega kaasnev omapärane ruum tekitab. Selleks et sügavuti probleemi olemusse tungida, tundub mulle vajalik märkimisväärselt muuta nii viisi, kuidas me raamatutest räägime, kui koguni sõnu, mida me seda tehes kasutame.
Lähtudes selle kirjatüki põhiseisukohast, mille järgi loetud raamatu mõiste on ebamäärane, märgin ma edaspidi tsiteeritud või kommenteeritud raamatute puhul joone all lühendiga ära, milline teadmisaste mul isiklikult sellest raamatust on.1 Need lühendid, mis üksteise järel tekstis avalduvad, täiendavad teisi, mis traditsiooniliselt lehekülje allservas paiknevad ja mille abil autor annab teada raamatutest, mida ta põhimõtteliselt oleks justkui lugenud (op. cit., ibid. jne). Mina aga tõestan oma isikliku näite varal, et me räägime sageli raamatutest, millest me tegelikult suurt midagi ei tea, ja et lõhkuda lugemisega seotud pettekujutlusi, tuleb iga kord täpsustada, kuidas lood tegelikult on.
Esimest lühendite seeriat täiendab teine, mille eesmärk on väljendada arvamust mainitud raamatute kohta, sõltumata sellest, kas nad on mulle näppu juhtunud või mitte.2 Kui lähtuda seisukohast, et raamatule hinnangu andmine ei eelda selle läbilugemist, pole vähimatki põhjust, miks ma ei võiks avaldada arvamust ka nende teoste kohta, mida tunnen halvasti või millest pole keegi mulle midagi rääkinud.3
See uus viitesüsteem, mida loodetavasti hakatakse tulevikus laialt kasutama, peab pidevalt meelde tuletama, et meie suhe raamatutesse pole katkematu ja homogeenne protsess, nagu mõned kriitikud meile püüavad näidata, ega ka meile endile täielikult mõistetav ruum, vaid mingi hämar paik, kus hõljuvad pudemed mälestustest, ja et selle paiga väärtus, sealjuures loov väärtus, sõltub seal elutsevatest ebamäärastest fantoomidest.
1 Neljas esimeses peatükis selgitatakse nelja esimest lühendit. TT märgib mulle tundmatut teost, LT märgib teoseid, mida ma olen lehitsenud, KT teost, millest ma olen kuulnud, UT unustatud teost (vt lühendite tabel). Lühendid ei välista üksteist. Iga nimetatud raamatu kohta on märkus selle esimesel mainimisel.
2 Kasutatavad lühendid on: ++ (väga hea arvamus), + (hea arvamus), – (halb arvamus), – – (väga halb arvamus). Vt lühendite tabel.
3 Tuleb tähele panna, et see viitesüsteem on oluline ka seetõttu, et see ei sisalda neid lühendeid, mis võiksid siin olla, kuid ei ole, st LLT (läbi loetud teos) või siis MLT (mitteloetud teos). Just täpselt sellise kunstliku eristamise vastu on mu raamat mõeldud; selline eristus põhineb ettekujutusel lugemisest, mis ei ole kooskõlas meie tegeliku käitumisega.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
