Hõisete saatel astus teiste seast välja žürii esimehe kõrvale keegi mees, ja kui kirjanik A ees hakkasid inimesed taas istet võtma, jäi ta jõllitama neoontunkedes võitjat, ees hülgevuntsid, ühes käes luup, teises suitsev piip.
PRAAM
Kui panna kokku september ja kesknädal ja keskpäev, siis saame sellise praami, mis sõidab Virtsust Kuivastusse veerandtühjalt. Autosid on hõredalt. Vahimadruste näol lõõmab rahulolu ja möödunud suve jumekas mask. Sööklatädid ei kiirusta, ühtäkki on neil tekkinud aega selgitada võõramaalasest kliendile eesti köögi lihtsaid üksikasju. Aktsendi ja vigadega, mis teeb tuju heaks ka kõige rangemal inglise keele õpetajal. Läbi ruupori kõlab kapteni muhe bariton. Sõit kestab 27 ja pool minutit. Võtke aega, kui ei usu. Inimesed naeratavad. Paar rekajuhti, bussitäis noori jalgpallureid, naispensionäride joogalaager, väikelastega perekond Lätimaalt, mõni hingeke veel. Ainult üks ei naerata. Ei sobi kaelakarbonaad, ei grillitud vorstikesed ega ka pelmeenid sealihaga. Tõmmu sünge mees põletushaavaga põsel ja tühi kandik.
Poolel teel, kui ollakse möödunud vastassuunas liuglevast kaunist sõsarpraamist, lükkab tõmmu mees kamaklaasi eemale, tõuseb lauast ja lahkub. Reisijad pole veel värskeid praamipilte jõudnud maailmale laiali jagadagi, kui korraga köhatab ruuporisse kapten. Lugupeetud reisijad, alustab ta katkendlikul häälel, milles on muhedus asendunud millegi muuga. Reisijad tõstavad pead. Asjalood on nüüd sellised, et meie praam on kaaperdatud. Möödub üsnagi pikk hetk täis vaikust ja uskmatust. Aknast paistab tüüne Väinameri, paksude ükskõiksete pilvede vahel mängleb eksinud päiksekiir. Kaaperdatud? See on mingi nali. Hoogu kogub üksteiselt tuge otsiv sosin. Siis aga muudab praam kurssi. Otsustavalt.
Tunni aja pärast, kui kõik on juba jõudnud mitu korda nii hüsteeriliselt nutta kui eufooriliselt naerda, ilmub salongi kapten. Tema nägu on valge, nagu poleks suvi mitte äsjalõppenud aastaaeg, vaid illuminaatide väljamõeldud vandenõuteooria. Kapteni taga seisab tõmmu mees, ümber keha mässitud mingi pakikestest ja traatidest asjandus. Ma tahan koju, ütleb mees inglise keeles.
Järgneb vestlus. Asjaolusid arvestades üllatavalt kaine, isegi kaastundlik. Mõlemalt poolt, muide. Mees palub end Ahmetiks nimetada. Asjandus tema keskosa ümber pole mitte stiliseeritud element Lähis-Ida rahvarõivailt, vaid lihtlabane, heas töökorras pommivöö. Tänu sellele kuulatakse meest keskendunult. Isegi teatud imetlusega, nagu reedavad naispensionäride ilmed. Kui Ahmet on oma kurva looga lõpuni jõudnud, mõistavad korraga kõik, et mitte nemad pole ohvrid, vaid ohver seisab nende ees. Üks rekajuhtidest, seljas võidunud Talleggi logoga fliis, lahkub ja tuleb peagi tagasi. Ahmet tänab ja lööb hambad grillkanasse.
Päeva jooksul piirab praami mitu sõjaväekopterit, aga need lahkuvad pikema jututa, kui kapten koos Ahmetiga välissillale ilmub, kus viimane oma pommivööle osutab. Mõne aja pärast lendavad üle praami kolm NATO hävitajat. Kõrvulukustav pilt mõjub idiootselt. Justkui üritaks ülehelikiirusel piiritajad venivat kilpkonna rünnata. Nad jäetakse rahule.
Telefonid on punased. Helistatakse lähedastele, et selgitada tekkinud olukorda. Jalgpallurid taotlevad matši edasilükkamist. Loobumisvõidust ei taha nad kuuldagi, tabeliseis on pingeline. Pensionärid nihelevad põnevil, uurivad Euroopa kaarti. Lätlased seletavad lastele, et Saaremaa on üks kauge ja põnev saar, kuhu sõit võib mitu päeva kesta. Üksteise võidu antakse intervjuusid tundmatutelt numbritelt helistavatele ajakirjanikele, et mõne minuti pärast kuulda oma häält uudiste otse-eetrist. Kõik on rahulikud ja mõistvad. Sõjakoledustest räsitud pagulane tahab tagasi koju.
Enne õhtut uurivad Ahmet ja kapten maakaarte, abiks läikiv kompass. Meka asub seal, osutavad kaks erivärvilist nimetissõrme üksmeelselt. Ahmet laskub palveid pomisedes poemüüja eraldatud Muhu vaibale. Kui ta poole tunni pärast tõuseb, näeb ta endast mõlemal pool naispensionäride joogarivi. Kõigil kenad lillelise mustriga võimlemismatid.
Esimene öö magatakse, kes kus. Kes tukub autos, kes tõmbab end salongi istmetele kerra. Ahmet soovib kaasreisijatele rahulikku und ning juhib igaks juhuks veel kord kõigi tähelepanu oma pommivööle. Profülaktika mõttes, nagu stjuardessid demonstreerivad enne õhkutõusu oma päästevesti. Hommikul ärgatakse Poola territoriaalvetes. Sajab tihedat vihma, ulub kõle tuul. Sööklast imbub mõnusat pannkoogilõhna, aurab kohv.
Silmapiirile ilmub NATO sõjalaev. Keerab praamile ette. Mõnda aega seilatakse kokkupõrkekursil. Kapteniga võetakse ühendust. Mis ta tahab, küsib Ahmet. Pantvange vabastada, kõlab vastus. Ahmet pöördub reisijate poole. Kas keegi soovib maha minna? Aga kuhu me sõidame, uuritakse vastu. Esialgu Türki. Lätlaste perepea sukeldub telefoni. Antalya, pilvitu taevas, +27. Maha minna ei soovi keegi. Kapten teatab otsusest NATO-le. On ainult üks palve, laevakütust oleks vaja. Muidu lendame õhku.
Reis kulgeb plaanipäraselt. Seltskond tunneb end hästi. Talleggi rekast jätkub mitmeks nädalaks. Kokkade meeskond suudab üksluisest kanalihast võluda imelisi roogi. Näpunäidetega sekkub ka Ahmet, kelle targal juhendamisel ehitatakse praamilt leiduvatest vahenditest eeskujulik kebabigrill. Terviseliikumise ja optimistliku meele eest hoolitseb alati heatujuline naispensionäride joogatiim. Lätlased annavad huvilistele läti keele algkursuse tunde. Samal ajal teevad nende lapsed Ahmeti valvsa pilgu all esimesi paljulubavaid samme araabia kalligraafias. Kapteni näojume on taastunud. Pikem merereis seljatab rutiini, tegelikult sobib see talle paremini kui igapäevane pendeldamine Virtsu ja Kuivastu vahet.
La Manche’is saavad kütusepaagid jälle kord tühjaks. Kapten võtab suuna lähimale Prantsuse sadamale. Calais’ sadamapealik vahib neid altkulmu. Pika kauplemise peale lüüakse käed. Praam saab paagid täis, lisaks veidi toidukraami, aga vastutasuks tuleb pardale võtta dokumentideta Somaalia kodanik. Temagi tahab koju. Merele väljuvat praami saadab sadamakapteni kergendusohe. Ta pühib otsaesiselt higi, sülitab otse räpasesse vette ja sajatab muidu nii kaunikõlalises keeles.
Pärast seda, kui somaallane on pikema tseremooniata alla kugistanud kolm grillkana, võtab praami sõbralikus kogukonnas maad atmosfääri muutus. Võõra mehe süsimustas näos välguvad kollakad, verd täis valgunud silmad. Kõik vahivad teda, tema vahib kõiki. Tutvustatakse reisi sihtkohta ja eesmärki, ka ühtehoidvast seltskonnast antakse personaalne ülevaade. Ent talle esitatud küsimustele mees ei vasta, vaikib loomaliku uhkusega.
Õhtul tuleb kapten kompassiga ja näitab kätte Meka suuna. Kui Ahmet ja joogalaager oma asendid sisse võtavad, ühineb kummargil riviga ka neeger. Naispensionäre läbib ühine äratundmine, ikkagi oma.
Hommikuks pakutakse täidetud pannkooke suitsukana ja Camem-berti juustuga. Somaallane sööb kõigist kolm korda rohkem ja kaks korda kiiremini. Lõpetuseks haarab otse Ahmeti nina alt kohvikannu ja tühjendab selle püstijalu. Kõik vahivad teda. Neeger vahib vastu. Ahmet tõuseb lauast, kahvel käes. Kõlab araabiakeelne ebatsensuurne sõnavaling, misjärel lüüakse kahvel neegri ette otse keset lauda. Aga päev tuleb ilus. Päike, mõnus laineloks, Euroopa on ikkagi Euroopa.
Järgmisel hommikul Ahmeti pole. Keegi pole teda näinud, otsitakse seltsimehelikult, aga mitte liiga innukalt. Ka neegrit pole näha. Temast puudust ei tunta. Sööklas pakutakse omletti kanasalatiga. Toit maitseb suurepäraselt. Lugupeetud reisijad, kõlab ruuporist kapteni hääl. Selle kõla on ebamugavust tekitavalt tuttav. Me oleme kaaperdatud. Mõne minuti pärast ilmub kapten salongi. Tema selja taga seisab somaallane, Ahmeti pommivöö ümber kõhna kere. Kuhu nüüd, küsib lätlasest perepea. Tema lõug väriseb veidi. Somaaliasse, vastab kapten. Lätlane haarab telefoni. Mogadishu, pilvitu taevas, +27.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте
