ne/>
Loomingu Raamatukogu
Eesti Kirjanike Liidu ajakiri
LXIII aastakäik
2019 / 19‒20
Jorgos Seferis
Müütiline jutustus. Logiraamat III
Uuskreeka keelest tõlkinud
Kaarina Rein
SA Kultuurileht
Tõlgitud teosest:
Γιώργος Σεφέρης
Ποιήματα
(Μυθιστόρημα, Γυμνοπαιδία, Ημερολόγιο καταστρώματος, Γ´)
Ίκαρος, 2014
Raamat on valminud Rootsi Teadusagentuuri grandi nr. 2016-01881 Helleno-Nordica toel.
Toimetanud Märt Väljataga ja Lauri Eesmaa
Korrektuuri lugenud Triinu Tamm
Aastakäigu kujundanud Maris Kaskmann
Kolleegium
Toomas Haug, Tiit Hennoste, Maarja Kangro, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Ilona Martson, Mati Sirkel, Marek Tamm, Udo Uibo, Vaapo Vaher
Copyright © Giorgos Seferis, 2019
© Tõlge eesti keelde ja järelsõna.
Kaarina Rein ja Loomingu Raamatukogu, 2019
Toimetus
Harju 1, 10146 Tallinn
Tel.: 627 6425
E-post: [email protected]
E-raamat OÜ Flagella
ISSN 1406-0515
ISBN 978–9949–638–46–8 (trükis)
ISNB 978–9949–638–47–5 (epub)
MÜÜTILINE JUTUSTUS
Si j'ai du goût, ce n'est guère
Que pour la terre et les pierres.
ARTHUR RIMBAUD
I
Sõnumitoojat
me ootasime kolm aastat,
uurides üksisilmi
mände, randa ja tähti.
Adratera või laevakiilu järel
püüdsime uuesti leida esimest seemet,
et muistne draama saaks alata taas.
Murtult pöördusime koju,
liikmed jõuetud, suud paakunud
rooste ja soola maitsest.
Ärgates rändasime põhja poole, võõraina,
kelle paisanud udulooridesse luikede plekitud tiivad, mis tegid
meile haiget.
Talveöödel ajas tugev idatuul meid hulluks,
suviti mattis meid päeva agoonia, mis hinge heita ei suutnud.
Tõime tagasi
need kehvapoolse kunsti reljeefid.
II
Jälle üks kaev koopas.
Kunagi oli meil kerge kaapida välja kujusid ja kalliskive,
rõõmuks sõpradele, kes meile veel ustavaks jäänud.
Köied on katkenud; vaid kaevusuu uurded
tuletavad meelde me möödunud õnne:
sõrmed serva peal, nagu on öelnud poeet.
Sõrmed tunnevad veidi kivi jahedust,
enne kui keha soojus saab sellest võitu,
ja koobas paneb mängu kogu oma hinge ja jääb sellest ilma
iga hetk, täis vaikust, tilkagi kaotamata.
III
Hoia meeles neid vanne, kus saabus surm
Ärkasin, käte vahel see marmorpea;
ta kurnab mu küünarnukke, ja ma ei tea, kuhu teda toetada.
Ta langes unne siis, kui mina ärkasin unest,
nõnda seotigi me elud ning neid taas lahku viia on ränkraske.
Vaatan silmi: ei lahti ega kinni,
räägin suule, mis üha proovib rääkida,
hoian põski, mis on tunginud läbi naha.
Mul pole enam jõudu;
mu käed kaovad ja tagasi tulles
on neist saanud köndid.
IV
Argonaudid
Ja hing,
kui ta soovib ennast tunda,
vaadaku
iseendal hinge sisse:
võõrast ja vaenlast me oleme näinud peeglis.
Kaaslased olid tublid poisid, ei tõstnud lärmi
väsimuse, janu ega külma pärast,
kannatlikud nagu puud ja lained,
mis taluvad tuult ja vihma,
taluvad ööd ja päikest
ega muutu muutuste keskel.
Nad olid tublid poisid, päevad läbi
valasid aerude taga higi, silmad maas,
hingates rütmis,
ja nende veri värvis alistuva naha punaseks.
