püsisid igavesti sellistena, nagu naine need oli sättinud. Ja peeglitel tuli käsna ja lapiga ettevaatlikult puudutada vaid heledat pealispinda, et mitte ära pühkida peeglisügavuses uinuvat naisenägu. Üle kõige tahtis Hugues aga valvata ja kriimustuste eest hoida kalli kadunukese portreesid, erinevas eas tehtud pilte, mida oli igal pool, kaminasimsil, lauakestel, seintel; ja muidugi eelkõige – juhtunuks sellega õnnetus, purunenuks ta hing – seda varandust, tervena säilinud juukseid, mida ta polnud tahtnud kuhugi kummutisahtlisse ega pimedasse laekasse lukustada – see olnuks nagu juuste „haudapanek”! –, vaid mida sellepärast, et need oli endiselt elusad ning ajatust kullast, meeldis talle jätta välja nähtavale kui surematut osa oma armastatust!
Et muutumatus suures salongis alati näha seda palmikut, milles armastatud naine endiselt elas, oli ta selle lihtsalt asetanud nüüdseks vaikinud klaveri peale, ja seal see lebas – katkenud pats, lõhutud kett, laevahukust päästetud tross! Ja et seda kaitsta kahjustuste ning niiske õhu eest, mis võinuks seda pleegitada või selle metalset värvi tuhmistada, oli tal tulnud kui mitte naiivne, siis igatahes liigutav mõte panna see klaasi alla, läbipaistvasse ehtekarpi, kristall-laekasse; seal see alasti palmik nüüd lebas, ja ta käis seda iga päev kummardamas.
Nii tema kui ka ümberringi elavate hääletute esemete jaoks olid juuksed nähtavasti seotud nende kõigi olemasoluga ning ühtlasi selle maja hing.
Barbe, pahuravõitu, kuid ustav ja hoolikas vana flaami teenijanna teadis, kui ettevaatlikult tuli nende asjadega ümber käia, ning ligines neile aupaklikkusest värisedes. Ta oli vähese jutuga, ning oma musta kleidi ning valgest tüllist tanuga nägi ta välja nagu kloostri ilmikõde. Ta käis muide tihti begiinide konvendis oma ainukest sugulast, õde Rosalie’d vaatamas, kes oli begiini nunn.
Konvendis käimistest, sealsetest vagadest kommetest oli talle jäänud külge vaikiv olek ja selline libisev samm, mis on kirikupõranda plaatidega harjunud jalgadel. Just sellepärast, et teenijanna ei ümbritsenud tema valu ei helide ega naeruga, oli Hugues Viane Bruggesse saabumisest peale temaga nii hästi leppinud. Tal polnud teisi teenijaid olnud ja Barbe oli saanud hädavajalikuks, hoolimata süütutest türannikalduvustest, vanatüdruku ja vagatseja veidrustest, tahtmisest omasoodu talitada – nagu tänagi, kui ta mingi tühise eesseisva püha tõttu oli salongid peremehe teadmata ja tema karmide korralduste vastaselt segi paisanud.
Hugues ootas väljaminekuga, kuni teenijanna oli mööbli korda pannud, ning ta sai kindel olla, et kõik talle kallis on terve ja omal kohal. Seejärel, luugid ja uksed kinni, suundus ta rahunenult oma tavapärasele hämarikuaja jalutuskäigule, kuigi aina pihutas – sadas sügiselõpu sagedast uduvihma, sellist tihkuvat, peenikest ja püstist, mis heegeldab vett ja traageldab õhku, torkab nõelu siledasse kanalivette, püüab inimhinge vangi nagu linnu ja lohistab seda vettinud, lõputult venivas võrgus!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
