on millestki muust.”
„Olete te väsinud?”
„Minge nüüd koju, jah, Simon. Ma olen tõesti väsinud. Te räägite kenasti. Te meeldite mulle väga.”
Rosa ulatas oma noorele sõbrale oma väikese käe, noormees suudles kätt, ütles head ööd ja läks. Kui ta läinud oli, nuttis väike Rosa veel kaua vaikselt omaette. Ta nuttis oma armsama pärast, noore lokkispäise mehe pärast, kel elegantne samm, õilsa lõikega suu, aga kergemeelne eluviis. „Nii armastatakse neid, kes seda väärt ei ole,” ütles ta endale, „ja ometi, kas armastab siis keegi sellepärast, et tahab midagi vääriliselt hinnata? Kui naeruväärne. Mis puutub minusse väärtuslik, kui ma armastan.” Siis läks ta voodisse.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
