Loomingu Raamatukogu 2018 / 12–14
Eesti Kirjanike Liidu ajakiri
Ilmub 1957. aastast. LXII aastakäik
Inga Gaile
Klaas
Läti keelest tõlkinud Aive Mandel
SA Kultuurileht
Tallinn
Algupärand:
Inga Gaile
Stikli
Dienas Grāmata, Rīga, 2016
Toimetanud Lembit Vaba ja Triinu Tamm
Korrektuuri lugenud Inna Lusti
Aastakäigu kujundanud Asko Künnap
Kolleegium
Toomas Haug, Tiit Hennoste, Maarja Kangro, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Ilona Martson, Mati Sirkel, Marek Tamm, Udo Uibo, Vaapo Vaher
© Inga Gaile, 2016. All rights reserved by the author
and „Dienas Grāmata”, Ltd.
© Tõlge eesti keelde ja saatesõna.
Aive Mandel ja „Loomingu Raamatukogu”, 2018
Toimetus
Harju 1, 10146 Tallinn
Tel.: 6276 425
E-post: [email protected]
E-raamat OÜ Flagella
ISSN 1406–0515
ISBN 978–9949–638–05–5 (trükis)
ISBN 978–9949–638–06–2 (epub)
No mida? No mida? Kas seda sa taga ajasidki, mis? Kuhu sa traavid? Jäta järele! Astu korralikult, üks samm, teine, üks, teine. Tahad tagasi joosta? Ei tohi. Mine edasi. Päike. Palav. Tahad mantli seljast võtta? Ei tohi. Leia endale saar ja mine edasi. Leia endale saar, oma pelgusaar. Latseke, sa oled mo ainumas paopaik, ütleb isa. Ma olen so ainumas paopaik. Kõnõl kõrralikult, kärgib ema. Juba kõnelengi, emake. Oleks vaid kumbki teist siin, et paar sõna juttu ajada. Sellele ära praegu mõtle, Magdalēna, ütleb Kārlis. Sa saad ise hakkama, ütleb Kārlis. Kui läheb päris hulluks, panen sulle siia mantlitaskusse lehekese julgustussõnadega, ütleb Kārlis. Kokku kägardunud leht, roosi õieleht, kokku kägardunud. Sa saad hakkama, ütleb Kārlis.
Kuidas sa siis hakkama saad, mis? Kuidas sa hakkama saad? Mitte kuidagi ei saa sa hakkama, kõik, kõik ju näevad, kõik heinakõrred, kõik kojamehed teel jaama näevad, et sa ei saa hakkama, kohe tullakse ja võetakse sind kinni, sind lüüakse kõhtu ja pistetakse sinna, kus sinu koht.
Ei. Tasa. Ole nüüd tasa. Mina ja tasa? Sina oled ju see, kes iseendaga räägib. Sa ei ole ju normaalne. Kārlis ütles, et olen. Strenčis pole üldse mingeid kojamehi, kojamehed on Riias ja Rēzeknes. Siin polegi kojamehi. Aga ega sina ju seda ei tea, ja miks, ah? Miks, ah? Sellepärast, et sind peeti puuris kinni, nii nagu seda sinusuguste hullude emastega tulebki teha. Aitab. Tasa. Tuleb jaama minna. Tuleb leida paopaik.
Jaam on otse ees. Esiots ja taguots. Magda, häbi! Häbi, Magda! Mis asja sa naerad nagu ebanormaalne?
Jaam on puust, ilus hoone, ja mina olen maadam selles hoones. Ilus ja priske. Mitte niiviisi priske nagu praegu, vaid priske nagu päike: rinnad kui kaks leivapätsi ja kleit nett, ja istun mina rõdul ja pean valge päikesevarju all rehnutit.
Pole siin mingit rõdu, näed?
Istun jaamahoone taga aias ja pean rehnutit. Minu mees on Valmieras tohter ja tal on põskhabe. Ta armastab mind kangesti ja valvab mu järele. Aga mul on endal ka oma raha, sest ma pean jaamas kauplust. Ise ma siiski ei kauple. Kaupleb Ossip. Müüme kõiksugu maitsvaid asju: lutsukomme pulga otsas, rosinasaia, suhkruküpsiseid, suitsukala, jäätist. Lapsi meil ei ole. Aga siis ühel päeval sõidab Ossip siia ja ütleb mulle:
„Preili, kas ostate pileti või ei?”
Kus raha on? Siin on julgustussõnad. Teises taskus. No vot, õgard, Magda. Õgard mis õgard. Näe, kus. Raha on taskus, kokkumurtud rahatähed. Magda, kas sul siis rahakotti polegi? Oleksin pidanud sulle rahakoti kinkima. Nojah. Pole Magdal rahakotti. Magda elab kuus aastat ilma rahakotita, ilma rahata, ilma sõbrata. Ei noh, sõber on Magdal nüüd aasta jagu olnud. Või kahe. Ma ei tea, ei tea, ma ei saa neist aegadest midagi aru. Oli märts, ta surus kergelt su kätt. Oli mai, ta rääkis sinuga. Oli juuli, ta paitas su põske. Oli oktoober, november, detsember, jaanuar, veebruar, jälle märts, aprill, jälle mai, jälle juuli. Kui kaua sul, Magda, juba kuupuhastust pole? Kaua siis, Magda?
„Väiksemat raha ei ole?”
„Ei, härra.”
See on proua, Magda, proua. Ja pole tarvis sedasi kisendada, see lillekorviga naine seal juba vaatabki sind kahtlustavalt.
Ma olen roheline karikakraleht, siksakiline, minu sees voolavad mahlad.
Haa, ja kuidas veel. Mahlad voolavad sinus küll. Pileti said ostetud, aga kas sa õige rongi peale oskad minna? Seda saab küsida. Sina ja küsida? Sina ei saa kelleltki midagi küsida. Julgustussõnade lehekese unustasid kassasse. Tuleb järele minna. Näe, kus. Keegi pole veel ära võtnud. Aga kui keegi mõtleb, et ma varastan?
See on julgustussõnade leht, ennist ununes siia maha. Magda, Kārlis ju ütles sulle, ära räägi mitte kellegagi, osta pilet ja mine rongi peale. Sa ei ole hull.
Jah, ma ei ole hull, ma olen ärevil, ma olen segaduses, ma tunnen ennast kaitstuna. Kui sa tunned ennast nii kaitstuna, miks sa siis seda meestemantlit seljast ei võta, sellisel kuumal juulipäeval?
Ma tunnen ennast kaitstuna, aga veel enam tunnen end kaitstuna seal, Liivamäel. Noo, Magda, liivakünkad kaitsevad kord meid kõiki.
Armas, armas Magdalēna. Kahekordselt armas. Sa oled hea inimene, loe kümneni ja otsi kindlusesaart. Pea meeles, et sa pead hingama. Isegi kui on valus, peab hingama. Sul ei ole mitte midagi häbeneda. Armastan sind. Kārlis. Kolmekordselt armas. Kahekordselt armas, üks kord armastan, üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme.
Olen kaua tuberkuloosi põdenud, sanatooriumis ravil olnud ja nüüd jõuan tagasi koju oma armsa sugulase juurde, kes õhtuti mähib mu teki sisse ja toidab mind vastlüpstud piimaga. Kui olen juba veidi kosunud, soovin teda maatöödes aidata, ta ei taha mind lubada, aga mina ütlen, et küll ma jaksan, näe, kui tugev ma olen. Ja siis ma lähen ja aitan, kahvatust preilikesest saab terve päikesepruun talutüdruk. Minusse armub sulaspoiss.
Kas see on see õige? Kas see on see õige? Kas see läheb Rūjienasse? Jah. Jah. Tubli, Magdalēna. Sa oled nii tubli. Kuidas siis muidu. Kuigi mantli võiksid seljast võtta, higi voolab, ja tuberkuloosihaige ei näe sa sugugi välja, või on see sul mingit erilist laadi. Kārlis ütles, et Saules ma tohin mantli seljast võtta. Reis tuleb lühike. Teeme seda veel kord. Praegu? Praegu ei saa. Praegu pead
