teenijate kaudu jõudnud ka Eesti Meremuuseumisse, kus Arktika museaale siiski märksa vähem kui Antarktika omi.
Ka Eesti Rahva Muuseum on kodutanumalt kaugemale jõudnud. Eelkõige on keskendutud meie hõimu-rahvaste ainesele. Nii näiteks on kogu-des üle 300 Saamimaalt toodud eseme, vähemal määral samojeedide (nee-netsite, sölkuppide) materjale. Aga on ka näiteks erinevaid dolgaani riideid ja puulaastudest valmistatud Alaska inuittide peakate.
Pärast vabadussõda sattus ERM-i Hellenurme mõisast materjale, mis Alexander Theodor von Middendorff oli kogunud oma ekspeditsioonilt Põhja-Siberisse ja Kaug-Itta (1842–45). Paraku on ses kogus olevate materja-lide kirjeldused üsna lünklikud.
Tartu Ülikooli Loodusmuuseu-mist leiame näiteks kivimeid, mida Alexander von Schrenck kogus rei-sil Arhangelskist Vaigatši saarele ja Alexander Lehmann Novaja Zemljalt.
Mulle endale imponeerib selle muuseumi materjalidest vaat et kõige rohkem üks ürgpiisoni kolju, mille on tundmata koguja – võimalik, et Tartu Ülikooli Zooloogiamuuseumi juhataja Johann Friedrich Eschscholtz ise – leidnud ja kaasa toonud Eschscholtzi lahe ümbrusest Alaskalt. Tartu Üli-koolile kingiti see kolju koos mitme teise imetaja luudega 1858. aastal. Sel-lest pealuust, mis sümboliseerib Ark-tika ja Eesti seoseid, kujundasime ka oma Arktika-ekspeditsiooni vapi.
FotoD: erakogu, Eesti Rahva Muuseum, www.muis.ee/museaalview/718845
Tiit Pruuli
soovitab
TIIT PRUULI on Arktika ekspeditsiooni juht.
ARKTIKA MEIE MUUSEUMIDES
Eesti Ajalooarhiiv • Kukruse Polaarmuuseum • Eesti Ajaloomuuseum • Eesti Meremuuseum • Eesti Rahva Muuseum • Tartu Ülikooli Loodusmuuseum
(Saami) burka detail, ERM EJ 378:7
8
EDASI. Nr 8, kevad 2021
Peter Pedak.
Jääminek
HARIDUS
hästi ei taluta. Kui valitsuse otsus uute teadmiste ja taipamiste valguses muutub, järgneb raevukas siunamine sotsiaal- ja tavameedias. “On väga hea, kui kõik sammud ette nähakse. Ma kadestan neid inimesi, kes ühtegi viga ei tee,” lausus teadusnõukoja juht professor Irja Lutsar naeratades, kui ajakirjanik uuris temalt järjekordselt midagi stiilis “miks te juba varem seda kõike ei reguleerinud”. Jääb mulje, nagu peaks küsija paremaks alternatiiviks seda, et valearvestus jääb tunnistamata ja kihutame jää-tükil kosest alla. Loomulikult ei saa kool sellist kangekaelsust ühiskon-nast välja juurida, aga ta ei peaks seda ka soosima. Kool saab olla turvaline koht, kus ei pea eksimust varjama ja tarkust simuleerima. Ka õpetaja võib nõu kuulda võtta ja oma seisukohta muuta. Ainega seotud faktiviga ehk ei olegi nii keeruline möönda, aga veel tähtsam on heastada ebaõiglane süüdistus, kohatu märkus või jäik vastutulematus.
Kas kannatlikkus ja paindlikkus muudavad meid tuulelipuks ja kamee-leoniks? Kas kõige suhtelise kõrval pean koolielus midagi ka absoluu-diks? Kui jah, siis inimlikku kontakti, seda, et õpilane ja õpetaja on koos ühes aegruumis. Seda oleme õppinud viimasel aastal üha enam väärtus-tama. Koos olles on kergem üle saada ka vigadest ja kangekaelsusest.
Aga mida arvata kokkuvõtteks seast ja hanest? Õpetaja küsib lapselt vestluse lõpetuseks: “Kas sul seast kahju ka on?” Too mõtleb pikalt. See küsimus on ootamatu. Millist vastust võiks õpetaja oodata? Lõpuks võtab laps julguse kokku ja ütleb vaik-selt: “Jah!” Õpetaja naeratab: “Mul on ka a-la-ti seast nii kahju.” Usume, et ka siga on võimeline õppima. Vastasel juhul ei ole mõtet koolis töö-tada.
Kevaditi, kui vestleme septembris esimesse klassi astuvate lastega, palume neil lugeda mõnd ivaga jutukest ja pärast arutleme koos loetu üle. Need on toredad päevad. Üks minu lemmiklugusid on “Siga ja hani”. Ehk mäletate seda endagi lapsepõlvest?
Siga ja hani sattunud kevadel Narva jõel ühe jäätüki peale. Jõudnud kose lähedale, annab hani nagu loots ees nõu: “Keeraks natuke!” Siga on jonni täis: “Otse!” Varsti hani jälle: “Keeraks natuke, keeraks natuke!” Siga aga kordab: “Otse, otse!” Juba üsna kose juures hüüab hani veel: “Keeraks nüüd!” Ent siga raiub ikka: “Otse!” Hani tõuseb siis lendu, siga aga sõidab kogu täiega kosest alla…
Jää sulamist ja murdumist pee-takse harilikult heaks märgiks. Selles on vabanemist, uljast voolamist ja uue elu tärkamise eelaimdust. Kogu traa-gika kõrval, mis on pandeemia-aastal tabanud üksikuid inimesi, tahame uskuda, et samal ajal on alanud vabas-tav jääminek. Loodame, et ka koolis on läinud midagi liikvele ja see teeb meid edaspidi targemaks.
Paljude õppetundide seas on peda-googid märganud: me kõik oleme praegu algajad. (Mina niikuinii, aga seda on öelnud ka paarikümneaastase staažiga kolleegid.) Kui harjumus-päraseid tunde ei ole võimalik anda,
PETER PEDAK on Prantsuse Lütseumi direktor.
mureneb ka kõige hoolikamalt laotud enesekindlusemüür. See ei pruugi olla halb, kui uus kogemus aitab paremini mõista teisi inimesi, näiteks õpilasi. Väidan, et tehniliste oskuste oman-damine, aparaadi kaudu suhtlemine, e-testide koostamine, ka mitte õppe-sisu või -meetodite muutmine ei ole saadud kogemuste seas õpetajale need kõige väärtuslikumad. Märksa olu-lisem on meelde jätta seesama alga-ja-tunne – kui raske oli teha midagi esimest korda – ja mõelda, et õpilased teevad seda päevast päeva. See võiks ehk edendada kannatlikkust.
On väga raske ette kujutada õppi-mist ilma eksimusteta. Ometi näib, et vigade parandamist meie kultuuris
On väga raske ette kujutada õppimist ilma eksimusteta. Ometi näib, et vigade parandamist meie kultuuris hästi ei taluta.
FOTO: SHUTTERSTOCK
10
EDASI. Nr 8, kevad 2021
