umbes seitsmeaastane väike tüdruk. Tema kohal seisis kiri:
ANYA ON KEENIAST PÄRIT TÜDRUK, KES VAJAB SONGAOPERATSIOONIKS 253 $.
„Kellegi ravikulude tasumine, Toby? Päriselt? Sünnipäevakingiks?”
Toby noogutas. „Ma saan ise valida, kelle. Võtan vist Anya.”
Toby avastas watsi.org lehe paar kuud enne oma sünnipäeva. Vaadake ise järele, see on üsna lahe. Seal on palju teistest riikidest pärit inimesi, kes vajavad operatsiooni. Seal on kirjas, kui palju iga operatsioon maksma läheb, ja sa saad raha annetada, et see saaks tehtud. Toby kulutab alati oma taskuraha ja enda osa meie kasumist selle veebilehe peale. Ta annab sularaha oma mampsidele ja nemad teevad interneti teel krediitkaardiga annetuse. Oleks mul ka ometi krediitkaart! Toby kasutas eelmisel aastal garaažimüügist teenitud raha selleks, et mingi Kambodža laps saaks minna silmaoperatsioonile. Mina ostsin selle eest Scott Pape’i raamatu „Paljasjalgne investor”. Jah – Toby on parem inimene kui mina.
Vedasin Toby raamatukogust välja mänguväljakule. Paps oli teinud mõned muffinid, nii et ma olin Tobyle väikese sünnipäevalaua üles seadnud ja mõned sõbrad ootasid meid. Laulsime sünnipäevalaulu ja mugisime papsi tehtud muffineid.
Järgmises tunnis tegime härra Deeryga matemaatikat. Mis sisuliselt tähendas seda, et enam õnnelikum poleks Toby saanud olla. Toby on arvudemaailmas VÄGA osav. Nagu Ada Lovelace. Kui te ei tea, kes on Ada Lovelace – guugeldage! Ta oli põhimõtteliselt maailma esimene programmeerija ja tõsiselt äge naine. Nii et Toby on nii osav. Tema hoolitseb kõikide meie äride rahaasjade eest ja vaatab, et me alati kasumit teeniksime. Ta hoiab kõigel silma peal – igal sendil, mida kulutame või teenime, igal kviitungil – ja ta ei eksi mitte kunagi.
Igatahes, osa minust arvab, et härra Deery võis matemaatikat pisut lisaks teha lihtsalt sellepärast, et Tobyl oli sünnipäev. Mis kõige hullem, me võtsime murdarve.
„Kas keegi teab, kuidas lahutatakse erinimelisi murde?” küsis härra Deery.
Ma teadsin, et Toby teab, aga ta ei tõsta tunnis kunagi kätt.
„Näiteks sünnipäevapoiss?” Näis, et härra Deery teadis samuti, et Toby seda teab.
Enne kui Toby jõudis vastata, hakkas terve klass teist korda sünnipäevalaulu laulma.
Järgmisena tuli ujumistund. Kolmapäev sobib Toby sünnipäevaks väga hästi. Ta armastab ujuda.
„Kas tohin katsuda?” küsis Sarah Krykov.
Toby kehitas õlgu. „Ikka.” See oli ujumistunnis üsna tavaline asi. Tobyl jookseb piki rindkeret lahe arm. Teised lapsed lähevad seda nähes segi.
„Mul võiks ka selline päevitus olla nagu sul, Toby,” ütles Sarah ta rinda näpuga susates. „Ema paneb mulle nii palju päikesekreemi peale, et mu nahk pole vist mitte kunagi päriselt päikest näinud.”
Aga ma mõistan, miks. Sarah’st kahvatum poleks võimalik olla. Toby kõrval seismine ei tule talle ka kuidagi kasuks.
Toby on sündinud Boliivias. Ta ütleb, et ta on „Boliivia austraallane”. Mina pakkusin välja, et ta võib end „bolustraallaseks nimetada”, aga ta arvas, et see ei lähe massidesse. Mulle meeldib, et mu parim sõber on Boliivia austraallane. Oleksin nagu maailma näinud. Ja kuna mina pole kunagi üheski teises riigis käinud, aga Toby põhimõtteliselt on, pean teda endast kultuursemaks. Ta ütleb, et see on totrus, sest mampsid lapsendasid ta ja tõid ta Austraaliasse, kui Toby oli kuuekuune, nii et ta ei mäleta midagi. Ma lootsin, et äkki ta mäletab alateadlikult boliivia keelt, aga sellega ka ei vedanud. Lisaks ma guugeldasin ja tuleb välja, et Boliivias räägitakse hispaania keelt, ja ma tean meie „Dora the Exploreri” vaimustuse perioodist, et hispaania keelt ei oska Toby kohe kindlasti.
Niisiis, laias laastus oli lugu selline … Toby oli Boliivias ühes orbudekodus ja vajas oma elu päästmiseks südameoperatsiooni. Tema mampsid töötasid siin, Austraalias, mingi heategevusorganisatsiooni heaks, mis selliseid lõikusi rahastas. Nad sõitsid Boliiviasse, et külastada mõnesid inimesi, keda nad olid aidanud, nägid Toby väikest nunnut nägu, armusid temasse ja tõid ta endaga koju kaasa. Selle taga on kindlasti veel midagi, aga nii saab asja hästi kokku võtta. Nii et Toby pole mitte ainult maailma näinud, vaid tal on rinnal operatsioonist ka ülimalt lahe arm. Tahaksin endale ka sellist lahedat armi. Mul on üks sõrm pisut kõver, aga see on ka enam-vähem kõik.
Pärast ujumistundi tuli lõuna ning Toby ägises papsi tehtud enchilada’sid süües mõnust. Siis veel mõned tunnid ja LÕPUKS oli aeg koju minna.
Ühe asja pean ma täiesti selgeks tegema. Toby võis oma sünnipäeval kõike teha, eks? Ükskõik mida valida. Ükskõik kuhu minna. Ükskõik mida süüa. Ükskõik mida vaadata. Ja sellega peavad leppima tema mampsid, minu vanemad ja kõik mu õed-vennad, sest me oleme põhimõtteliselt üks suur perekond.
Teate, mida Toby otsustas sel õhtul teha?
Me kõik aitasime vabatahtlikuna supiköögis ja tegime toitu inimestele, kellel pole kodu või raha.
Jah – selline Toby ongi.
4. PEATÜKK
TEISE OSA ALGUS
Niisiis, mina ja Toby oleme meeskond. Meie eesmärk number üks on saada rikkaks, ja seda varsti. Okei, see on minu eesmärk, aga Toby on täiega valmis kaasa lööma.
Me räägime kogu aeg, mida vägevat me saaksime teha, kui meil oleks hunnikute viisi raha. Mina laseksin kindlasti kooli basseini liutoru paigaldada ja teeksin nii, et iga lapse lõunasöögikarbis oleks vähemalt üks maiustus. PÄRIS maiustus – mitte nagu minu omas, kuhu paps paneb õuna koos märkmepaberiga, millel seisab: „Kujuta ette, et see on Marsi šokolaad.”
Tobyl on ka mõtteid. Kuidas teisi aidata ja nii.
Suuremat osa oma ideedest hoiame enda teada, sest täiskasvanud ei saa asjale eriti pihta. Jutt ei käi ju mingitest sandikopikatest. Me tahame teenida tuhandeid. Sadu tuhandeid!
Täiskasvanud lihtsalt mõtlevad liiga piiratult.
Mõni aeg tagasi helises koolis kell lõunavahetundi. Toby ja mina pidime klassist välja kiirustama. Tol nädalal oli meil üles pandud pisike puhvet. Olime taskuraha kokku pannud ja Toby mampside toidupoe kliendikaardiga hulgi näkse ostnud. Lapsed said neid rattakuurist palju odavamalt osta kui koolipuhvetist ja samal ajal teenisime meie siiski vaheltkasu, nii et kõik olid rahul. Iga päev, kui me kuuri juurde tõttasime, ootasid lapsed juba järjekorras.
Aga tol päeval pidas härra Deery mind kinni.
„Kuule, Tess, ma nägin midagi, mis minu meelest võiks sulle huvi pakkuda.” Ta ulatas mulle lendlehe. Selle ülemises servas seisis erkkollaste tähtedega kiri „Laste äri”. „See on algklasside lastele mõeldud äriideede võistlus. Tean, et sulle väga meeldib see teema. Sa loed kogu aeg raamatuid sellest, kuidas edu saavutada. Mõtlesin, et võiksid osa võtta.”
Püüdsin kõigest väest mitte silmi pööritada. Härra Deery on tore, aga täiesti tuhm.
„Äkki sa võiksid kooke müüa. Või naabruskonna inimeste juures kodutöid teha.”
Ärge pöörelge, silmad. Ärge pöörelge!
„Ja
