enne nakatama vaheperemeest, kelle kehas nad muteeruvad, kuni omandavad lõpuks võime nakatada inimesi. Seda on juba korduvalt juhtunud. Hendra viirus jõudis nahkhiirtelt inimesteni hobuste kaudu, Marburgi viirus rohepärdikute vahendusel. MERSi puhul kandus viirus nahkhiirtelt kaamelitele ja inimene võis nakatuda värsket kaamelipiima juues või läbiküpsetamata liha süües. SARS-i põhjustav viirus jõudis inimesteni Hiina turgudel müüdud paguumade3 kaudu. Nahkhiirtelt pärineb ka tapvalt ohtlik Ebola viirus.
Tuntakse rohkem kui 1400 liiki nahkhiiri. Seega moodustavad nahkhiired umbes viiendiku kõikidest imetajaliikidest. Nahkhiiri leidub igal kontinendil peale Antarktika. Nad võivad elada vanemaks kui 30 aastat ning kogu selle aja vältel saavad nad uriini, väljaheidete ja süljega viiruseid levitada. Sageli kogunevad nahkhiired kolooniatesse, kus viirused kanduvad kergesti ühelt isendilt teisele.
Inimesed tungivad üha enam aladele, kus nahkhiired elavad, ja puutuvad nendega sageli kokku. Tihti tulevad nahkhiired aedadesse puuvilju sööma ja inimesed otsivad palavaga nahkhiirte koobastest jahedust. Väga riskantne on süüa puuvilju, mida nahkhiired on juba näsinud, või juua vett kaevudest, kus ka käsitiivalised käivad janu kustutamas.
Mõistagi tekib küsimus: miks viirustest pungil nahkhiired ise ei haigestu? Vastuse saamiseks peame tutvuma nahkhiirte immuunsüsteemi iseärasustega. Nagu varem mainitud, hakkab viirustega nakatunud rakk tootma interferoone. Need signaalmolekulid annavad läheduses asuvatele tervetele rakkudele korralduse kaitsemehhanismide käivitamiseks. Selle tulemusel peatub naaberrakkudes valgusüntees. Ühtlasi pidurdub ka viiruse valkude tootmine ja nakkuse levik organismis. Nahkhiirte rakud suudavad interferoone toota erakordselt kiiresti. Kui inimese rakud sama kiires tempos interferoone toodaksid, oleks tulemuseks raskekujuline põletik. Seevastu nahkhiired suudavad põletiku minimaalseks muuta.
Nahkhiirte kohastumus, mis aitab põletikku vältida, on seotud nende lennuvõimega. Lendamise ajal tõuseb nahkhiirte kehatemperatuur üle 40 °C ja süda võib lüüa rohkem kui 1000 lööki minutis. Suure koormuse tõttu tekib nahkhiirtel oksüdatiivne stress – kehas vabanevad hapniku vabad radikaalid. Stressi tõttu tekivad rakkudes kahjustused, mis sarnanevad viiruste tekitatud kahjustustega. Teistel imetajatel kutsuksid need kahjustused esile immuunvastuse, kuid nahkhiired on kohastunud lendamise stressiga ja suudavad rakke kaitsta ilma ülemäärase immuunvastuseta.
Kiire interferoonide tootmine kaitseb nahkhiire rakke, kuid samal ajal ergutab viiruseid kiiremini paljunema, et kaitsest läbi murda. See tähendab, et viirused muutuvad ajapikku virulentsemaks4. Kui kõrgenenud virulentsusega viirused kanduvad üle uuele peremeesliigile, levivad nad selle rakkudes väga kiiresti ja põhjustavad kiiret haigestumist. Lisaks suudavad nahkhiirte organismis elavad viirused taluda kõrget kehatemperatuuri. Seetõttu taluvad nad ka inimese palavikku.
Noored zoonootilised viirused alles kohanevad uue peremeesliigiga. Nad pole veel leidnud tasakaalu eduka paljunemise ja peremehe vähima kahjustamise vahel. Ka inimorganism ei oska uut viirust kontrollida ja võib üle reageerides tekitada tugeva põletiku. Selliste haiguste vastu ei leidu esialgu ravi ega vaktsiini. Arstid saavad kasutada vaid haigusnähte leevendavaid vahendeid, kuni patsiendi immuunsüsteem püüab viirust alistada.
Nahkhiired on miljoneid aastaid viirustega koos evolutsioneerunud. Nad võivad olla kogu elu nakatunud inimeste jaoks surmavate viirustega, ent viirused ei tee neid haigeks ja vastupidi – nemad ei kahjusta viiruseid. Vale oleks nahkhiiri nende kohastumuste tõttu süüdistada. Nendel loomadel on väga oluline koht ökosüsteemis. Nahkhiired söövad tonnide kaupa putukaid, tolmeldavad õisi ja levitavad sadade taimeliikide seemneid. Nad on leidnud võimaluse viirustega koos eksisteerimiseks ja võib-olla saame nende immuunsüsteemi uurides aimu sellest, kuidas meiegi end viiruste eest kaitsta võiksime. Zoonootiliste viiruste ülekandumist põhjustab eeskätt inimtegevus. SARS-i ja COVID-19 epideemiast tekkinud pimeda hirmu ajendil hukati Hiinas tuhandeid paguumasid ja soomusloomi, keda peeti nakkuse levitajateks. Sellised meetmed on brutaalsed ja ei takista uute viiruste ilmumist. Me teame probleemi tegelikke põhjuseid ning peame oskama nendest õppida.
KÕIGE OHTLIKUMAD VIIRUSED
Mõned viirused põhjustavad leebemaid, mõned ohtlikumaid haiguseid. Paljude viiruste vastu on olemas vaktsiinid, mis võimaldavad nakkuse levikut piirata, või ravimid, mis aitavad haigetel paraneda. Kuid oleme kaugel sellest, et sõda võita, sest viimastel aastakümnetel on uued viirused loomadelt inimesele „üle hüpanud”. Üks selliseid on Marburgi viirus, mis senistes puhangutes on tapnud kuni 80% nakatunutest. Esimesteks Marburgi viiruse ohvriteks olid laboritöötajad, kes puutusid kokku Ugandast toodud rohepärdikutega. Marburgi viiruse sugulased on Ebola viirused, millest kõige ohtlikum on Zaire’i Ebola viirus. Hiljuti sai valmis Zaire’i Ebola viiruse vaktsiin, kuid pole usutav, et seda viirust on võimalik täielikult välja juurida.
Ohtlikkuse edetabelit juhib kesknärvisüsteemi kahjustav marutõve viirus. Ajaloost on teada vaid tosin juhtu, kus marutõppe haigestunud inimene on eluga pääsenud. Tänapäeval levivatest viirustest põhjustab palju probleeme rotaviirus, mis nakatab väikelapsi. Eesti lastel on õnn saada rotaviiruse vastu vaktsineeritud, kuid paljudes arenguriikides pole see veel võimalik. Maailmas sureb rotaviiruse tõttu umbes 200 000 last aastas. Kui aga küsida, milline on kogu ajaloo kõige laastavam viirushaigus, siis tõenäoliselt on selleks rõuged. 1980. aastal kuulutati rõugeviirus maailmast likvideerituks, kuid sellegipoolest jõudis viirus 20. sajandil nõuda kuni 500 miljonit inimelu.
2014. aastal leiti ühest USA riikliku terviseinstituudi labori külmikust juhuslikult kuus rõugeviirust sisaldavat viaali, mis pärinesid aastast 1954. See tähendab, et 60 aastat ei olnud keegi nendele viaalidele tähelepanu pööranud. Viaalide sisu testiti ja selgus, et neist kahes sisalduv viirus on jätkuvalt võimeline nakatama. Järelikult võib rõugeviirus jahedas ja päikesevalguse eest kaitstuna säilitada nakatamisvõime paljude aastakümnete vältel.
Kõige eluohtlikumad viirushaigused
| Viirushaigus | Suremus |
| Marutõbi | 99,9% |
| AIDS | 80–90% |
| Ebola (kõik viirustüved) | 25–90% |
| Marburgi viirushaigus | 23–80% |
| Nipah’ viirushaigus | 40–75% |
| A-gripiviiruse alamtüüp H5N1 | 60% |
| Hantaviirusinfektsioon | 36% |
| MERS | 35% |
| Rõuged (Variola major) | 30% |
| Dengepalavik | 26% |
1 Ribosoomid on rakuorganellid, milles toimub valkude tootmine.
2 Tänaseks on veiste katk tänu vaktsineerimisele likvideeritud.
3 Paguuma (Paguma larvata) on tsiibetkaslaste sugukonda kuuluv imetaja.
4 Virulentsus on viiruse (või bakteri) nakatamis- või tõvestamisvõimelisus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно
