jalgratas oli peres üks, ema oma. Vana ei viitsinud sõita, tal ju hobune. Seda ratast saime ainult ema loaga. Pidu oli siis, kui poodi saadeti. Kolm kilomeetrit sinna ja tagasi! Vägev! Sadulasse muidugi ei ulatanud, aga mis sellest. Tavaliselt jäi mõni kopikas ka kommirahaks, karamell TROPS maksis 7 kopikat. Üks poereis jäi aga eriliselt meelde. Tulles poest, olid kaubavõrgud lenksude küljes rippumas. Ei häda. Õnnetuseks sõitis küla postiljon rattaga vastu. No tema tee sirge küll ei olnud. Hakkasin juba mõtlema, mis trajektoor võtta, et temast õnnelikult mööda pääseda. Tee oli piisavalt lai, seal sõitsid isegi bussid. Üritasin mis üritasin, kuid suur ratas ja rasked kaubavõrgud lenksudel ei allunud väikemehe ponnistustele, ja maoli ma olingi. Mäletan – kui toibusin, oli esimene mure ratta pärast. Terve? Hurraa! Poekaup? Terve? Hurraa! Käsi luuni puru – pole hullu. Otsisin teeäärest teelehe ja surusin haavale. Korras! Kuid mitte kauaks. Õnneks oli postiljon ennast kaineks ehmatanud ja läks abi tooma. Tubli mees. Varsti tuligi isa hobusega järgele, vaatas mu haava üle. Küünarvars oli kenasti lõhki ja luu paistis. Ilus valge oli, nii ma mäletan. Jälgisin põnevusega, kuidas isa stoilise rahuga mu haavast kruusa välja õngitses, imelikul kombel valu ei tundnud. Jõudes koju, ootas ees haiglassesõit ja seda küla ainukese autoga, milleks oli Moskvitš 401. Autosõit, ja näha, kuidas arstionu kõvera nõela ja siidniidiga su käel haava kolme pistega kinni nõelub, oli minu jaoks erakordne sündmus. Enne olin näinud ainult, kuidas ema sokke nõelus. Need kolm lapsepõlvearmi, mille tekkimisele aitasid kaasa lehm, sipelgad ja postiljon, olid mu esimesed ning kuigi hilisem elu on mind üsna kriimuliseks teinud, on nad omamoodi armsad tänapäevani.
Isa tegi vahel koduõlut. Õlleankru kraanil oli mingi väike viga küljes, mida kinni oskas keerata vaid tema ise. Olime vennaga kodus, kui saabus ema koos veoauto ja kahe töömehega. Nad tõid meile mingit kaupa. Tänutäheks avas ema õllekraani ja pakkus meestele keelekastet. Õlled joodud, sõideti minema. Nägin, et õllekraan jäi tilkuma. Jooksin lahkuvale autole järgi ja hüüdsin: „Ema, kraan jäi tilkuma, mis teeme?” „Ah, jooge ära,” hõikas ema naljatades – mis see mõni tilk õllevahtu… Aga tegelikult see polnudki „nii mõni tilk”. Asusime vennaga tõsiselt asja kallale. Esiotsa maitses purki tilkunud kesvamärjuke hästi, kuid pikapeale hakkas mõõt täis saama, kuni vennas teatas: „ Ma enam ei jõua ega taha, aitab.” „Aga ema käskis ju?” püüdsin venda veenda. „Ei,” oli resoluutne vastus, ta pööras selja ja lahkus uhkelt. Reetur igavene, kuid vanem, suurem ja tugevam. Kuna valikut ei olnud, jätkasin üksi. Sellel saatuslikul hetkel mul polnud õrna aimugi, mida õlu mehepojaga teha võib. Minu arusaamist mööda olid viin ja piiritusvein need, mis papsi purju tegid. Mõne aja möödudes hakkas mul halb. Otsisin venna üles ja kurtsin muret. Vennas võttis asja tõsiselt, tõi aiast värskeid porgandeid. Sõin – ei midagi, herneid – sama lugu. Püüdsin kolmerattalisega sõita – esimene purjus juhtimine. Sõitsin lillepeenrasse, mille üle Rein väga imestas. Olin küll noorem, aga ratta seljas kõva käsi. Lõpuks otsustas ta mu voodisse talutada, arvates, et olen tõsiselt haige. Ema jõudis õhtul koju ja läks ka pisut paanikasse. Selleks ajaks olin jõudnud ennast korralikult täis kusta ja magasin õndsat und. Ema otsustas arsti kutsuda. Õnneks jõudis piimaringilt koju suht kaine vanamees, kuulas ema jutu ära, tuli voodi juurde, vaatas, katsus otsaesist, nuusutas ja sõnas: „Mis, kurat, haige, poiss on lihtsalt täis kui tinavile!”
Mingil ajal ilmusid meie perre veel kaks poissi, Peeter ja Jüri. Need olid minu tädipojad, kelle kodu oli maha põlenud. Ainukene vara, mis neile jäi, oli see, mis seljas. Nad olid minust tublisti vanemad, nii 5–6 aastat. Liiga nad mulle ei teinud, lõbusad sellid, siiamaani peame end vendadeks. Kaasa võeti mind nii onniehitustele kui muudele poisikeste tegutsemistele. Kui aga küla peale mindi plikasid taga ajama – nuta või naera –, sina, tattnina, jääd koju. Punkt. Nii öeldi. Meil olid nad ainult laupäeval ja pühapäeval, ülejäänud aja viibisid internaadis.
Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea
Kui tuli aeg kooli minna, otsustas pere, et haridustempel peab olema Tartus. Seal elasid minu isa vanemad. Suurim linn, kus senini käinud olin, oli Rapla. Nüüd aga – põmm – Tartu. Ema kallistas, ütles: „Tuleme poole aasta pärast Tartusse järele, püüa harjuda.” Vanaema ja vanaisa olid mulle täitsa tundmatud suurused, elumaja kah võõras, kuid midagi polnud teha, käsk on vanem kui meie.
Nii palju lapsi, kui oli 1. septembril koolimajas, polnud ma kunagi varem näinud. Tänavatel harjumatult tihe autode liikumine – prr. Ei teadnud, mida teha või kuidas olla. Ja siis veel see riietus – sukad ja tripihoidja, mis oli poiste kohustusliku vormiriietuse lahutamatu osa.
Harjusin kooliga iga päevaga üha rohkem. Tüdrukuid oli palju ja hakkasin juba valikut tegema. Raikkülas oli ainult üks samaealine ja see oli loomulikult minu. Tiina oli ta nimi ja varsti olid tulevikuplaanidki koos. Lubasime oma titetekid kokku õmmelda, kui lapsed tulema hakkavad. Nii tuleb odavam. Paraku hakkas Raikküla pruut Tartu uute ahvatluste ja valikute juures kähku ununema. Uudistamist oli isegi nii palju, et õppimine jäi veidi tagaplaanile. Vanaema istus vitsaga kirjutuslaua kõrval ja jälgis minu kirjatehnikat. „Sinu käekiri on nigu kirbusitt,” teatas ta vihaselt, suunurkadest tatti pritsides. Ise oli ta pea eluaegne trükitööline, ju ta asja tundis. Tegelikult soovis ta mulle ju ainult head.
Mingi alateadvus ütles mulle (ei tea miks), et kaeba teiste poiste peale, siis jääb konkurents väiksemaks ja tüdrukud hakkavad mind hindama. Ja siis läks lahti. „Õpetaja, õpetaja, Peeter ütles rumala sõna; õpetaja, õpetaja, Ülo lasi puuksu; õpetaja, õpetaja, Enn kirjutas Vahuri pealt maha”, ja nii edasi. Asi läks niikaugele, et õpetaja kirjutas mulle päevikusse märkuse, et Jüri põhjuseta teiste peale kaebab. Vanaema kehitas ainult õlgu. Õnneks sattus vanamees linna tulema. Jutt lühike: mine õue, too vitsad, püksid maha, uurakile, ja läks lahti. Siis sain teada, et kitse panna ehk kituda pole ilus. Tean siiani. Aasta pärast jõudis ka perekond Tartusse ja me kolisime vanaisa maja teisele korrusele omaette elama. Olin lõpetanud 1. klassi üpris edukalt, kitse ei pannud, sõbrad hakkasid tekkima, pruut ka silmapiiril. Eriti hea meel oli venna üle, kes oli 4. klassi mees. Omada vanemat venda koolis on suur privileeg. Mina sain juba hästi hakkama, vennal oli aga väikeseid probleeme. Kolkakoolist tulnuna ei suutnud ta kohe harjuda suurlinna kooliolustikuga. Veidi priske ja mittesportliku välimusega, ei leidnud ta kohe sõpru. Ajud olid tal aga vägevad ja hobiks muusika ning pillimäng. Nutikas vend pani ajaviiteks kokku raadioid, mis kõik ka häält tegid. Tema raudne loogika aga ei saanud aru, mis selles naljakat on, kui tüdrukut patsist sikutada või peegliga saba alla vaadata. Klassivendadele tegi see aga nalja küll. Vennas neist vallatustest osa ei võtnud, mis oligi põhjuseks, et teda tossikeseks pidama hakati. Probleemi lahendas oskuslikult kooli auväärne direktor, hea vanaproua, kelle nime kahjuks ei mäleta. Vennale kirjutati kõigi klassikaaslaste nähes koolipäevikusse märkus, et Rein teeb peldikus salaja suitsu ja vahetunnil näpistab plikasid tagumikust. Vennas oli hoobilt üle klassi tehtud mees, kuna märkuse kirjutas ju direktor ise. Tegelikult oli Rein siiralt imestunud, et ta selle kõigega hakkama oli saanud ja koju jõudes läks kohe vanamehe paberossikarbi kallale. Usun, et ta mõtles paberossi pahvides tüdrukute tagumikkudest ja paistis, et see teema teda pisut ka erutas. Siis sain teada, et vahel võib ka bluffida. Tean siiani. Muuseas – direktor teavitas ema enne märkuse kirjutamist.
Elu hakkas tasapisi juba laabuma, kui äkki uus pauk – jäin haigeks, kopsunäärmed või midagi sinnakanti. Hüvasti, kodu, sest sõit läks Taevaskotta, sanatooriumisse. Ema kallistas ja ütles: „Püüa harjuda.” Kohapeal selgus, et õpinguid II klassis jätkata ei saa, kuna kõik ühes tükis, kahe istmega koolipingid olid juba hõivatud ja kohti lihtsalt ei jätkunud. Ligi pool aastat olin ravil ilma koolis käimata. Kõige kihvtim koht, kus ma lapsena olen viibinud. Asusime metsa sees väikeses majakeses, allkorrusel palatid ja mängusaal, teisel – kool, kuhu ma ei mahtunud. Olime kõige nooremad ja söömas käisime rühmaga, suures majas. Tee viis läbi metsa. Põnev oli talvehommikul või õhtul kottpimeduses, taskulambi valgusel läbi metsa minna. Kartsime
