teie oma? Leidsin põllult ühe sellise.“
„Agricolae Sech – pikemalt Sécheresse ehk põud – tähistab seda põuakindlat geeni, mida me üritame aretada. Osa külve kasvab siin talumaadel ka, aga tahtsime neid katsetada ka viljatutel muldadel. Sellepärast me need sinna kõrgmaale külvasime. Ja tundub, et kõik on hävinud koos hulga kaustade ja uurimismärkmetega. Kolme aasta töö.“
„On teil mingi konkreetne põhjus, miks seda tahtlikuks süütamiseks pidada?“ küsis Bruno kergel toonil. „Mõni vaenlane, vihane endine töötaja, armukade abikaasa?“
Petitbon naeratas ja ta kitsas kirvenägu muutus peaaegu meeldivaks. „See viimane oleks parim. Aga ei, mulle ei tule küll ühtegi vaenlast pähe, kui just need sõgedad ökosõdalased kõne alla ei tule. Oli see siis süütamine?“
„Ootame laborianalüüsi vastuseid.“
„No võib-olla saan teile ise öelda. Meil oli kuuri küljes veebikaamera, mis edastas pilti siia katsejaama arvutisse, et saaksime pilti tagasi kerida ja võrrelda kasvukiirust, värvust, küpsusastet ja nii edasi. Seal peaks ka näha olema, kas põllul või kuuri ümber oli kahtlast liikumist. Isegi kui oli hämar või öine aeg, annab pilti tõenäoliselt natuke teravdada.“
„Kas kaamera ära ei põlenud? Ja kust see toidet sai?“
„Meil oli päikesepaneel üleval ja sellest oli enam kui küll. Kaamera on tõenäoliselt hävinud, aga lindistus on arvutis tallel. Kavatsesingi seda vaatama hakata, kui te tulite.“
„Tunnen selle kolme aasta töö pärast kaasa, monsieur.“
„Aitäh. Lähme parem labori poolele. Seadmed on seal.“
„Üks asi veel,“ sekkus Bruno. „Need viljasordid, mida te aretasite, kas need olid geneetiliselt muundatud, nagu see kraam, mille vastu rahvas kisa tõstab?“
„Muidugi. Sellepärast neid kõiki salajas hoitigi. Ja me oleme seal mäel mõne sojaoa geeniga päris häid tulemusi näinud.“
„Kui paljud siit katsejaamast selle projekti sisu teavad?“ küsis JJ.
„Pakun, et peaaegu kõik. Kindlasti kõik teadlased ja tehnikud ja ka need, kes reaalselt põldu harivad. Nad kõik on teadlikud, et asi on salajane. Meil keelati seda isegi oma abikaasadega arutada.“
„Kokku siis oma kümme-viisteist inimest,“ pakkus JJ.
„Neliteist. Ja mul pole põhjust neist kellegi lojaalsuses kahelda.“
„Mul on vaja nende töötajakaustu ja üht ruumi siin jaamas uurimisrühma jaoks. Siin oleks nende töö ehk diskreetsem kui kesklinnas.“
„Olgu pealegi,“ nõustus Petitbon. „Eks kasutage siis minu kabinetti. Ma saan alati laboris ka töötada. Ja läki nüüd vaatama, mis veebikaameral näidata on.“
Aga veebikaameral oli näidata vähe. Kuuriräästa alla paigaldatud kaamera ei olnud salvestanud midagi tähelepanuväärset, kuni taimer kuvas kellaaega 03.02, mil põllu kauges lääneservas oli märgata esimesi märke liikumisest. Kell 03.06 paistis veel liikumist põhjaserval ja siis hakkas kaamerapilt värisema.
„See võis olla sissetungija, kes katsus, kas uks on lukus,“ pakkus Petitbon. „Lukus see oli, aga selle järgi, kuidas kaamerat järjest tugevamalt raputatakse, kahtlustan, et uks murti lahti.“ Kell 03.09 ilmus kaamera vaatevälja hägus tulekuma, mis paistis väga kaamera lähedalt, ja siis ootamatu leegipahvak.
Veebikaamera ülekanne lõppes kell 03.18.
„Noh, vähemalt saime aja teada,“ ütles JJ. „Kas saate sellest kriminalistide jaoks koopia teha? Nad saavad seda ehk teravdada ja midagi nendest liikumistest välja lugeda. Aga kui minu käest küsida, siis see bensiinivalaja teadis täpselt kaamera asukohta ja tegevust, niisiis peab meie esimeseks uurimissuunaks olema see, kas tegu polnud mitte asutusesisese kuritööga.“
„Ainult üks küsimus veel,“ lisas Bruno, „kas teil on veel veebikaameraid?“
Petitbon noogutas. „Jah, jälgime osasid teisi külve ka.“
„No ma arvan, et pange need õige siia üles, ümber kontori ja kasvuhoonete. Kes see ka polnud, kes vilja maha põletas, võib tahta tagasi tulla ja jaamas ka puhta töö teha.“
4. peatükk
Pärast kolme viljatut päeva uurimisjaama töötajate ülekuulamist oli Bruno just jõudnud viimaks oma igakuisel lõikusel meestejuuksuri toolis lõõgastuda, kui sai kõne Nathalielt, kassapidajalt Hubert de Montignaci viinamarjaistanduse veinipoes. Nimetatud „Hachette’i veiniteejuhis“ üheks parimaks veinikeldriks Prantsusmaal, oli see üks ainult kolmest kohast väljaspool samanimelist viinamarjaistandust, mis on tootnud Château Pétrusi veini katkematult alates 1944. aastast. Bruno jaoks, kes mõistis hästi, et suur osa seadusesilma kohustest on ülal hoida Prantsusmaa ja St Denis’ vahvaid traditsioone, oli tegu vaat et pühapaigaga. Ta kargas juuksuritoolist püsti, hoolimata Baptiste’i välkuvatest kääridest, heitis endalt lina pealt ja tõmbas ametimütsi pooleldi nüsitud lokkidele. Peatudes vaid selleks, et sinine vilkur katusele panna, pani ta mootori möirge saatel ajama.
Nathalie polnud hädaolukorda kuigi täpselt kirjeldanud, öeldes vaid, et jama on majas ja Bruno tulgu parem kiiresti kohale. Brunol võttis alla kolme minuti, et end sillaotsa ringteel läbi tavapärase liiklusummiku pressida ja Hubert’i masaja ühekorruselise küüni eesõue pöörata. Hoolimata luuderohust ja õiekobaratest, mis igasugu vanadelt veinivaatidelt alla rippusid, polnud see Hubert’i tunnistuse kohaselt just muljet avaldavaim sissepääs, mida nii kuulus asutus väärinuks. Ent samas, nagu Hubert armastas selgitada, eelistas ta raha kulutada sisu, mitte välimuse peale. Enda välimuse pealt ta siiski ei säästnud ja hoidis inglise härrasmehe joont, kandes tviidist spordijakke ja Viyella särke, kootud lipse ja käsitööna valminud raskeid tugevaid kingi, mida ta Londoni ostureisidelt kaasa tõi.
Bruno nägi õuel tavalist autovalikut: Mercedeseid ja BMWsid, Citroëne ja Renault’sid ja Peugeot’sid kõikjalt Prantsusmaalt. Ta pilk jäi pidama rohelisel Briti numbrimärgiga Range Roveril.
Pühendunud jahimehena, kes leidis end liigagi sageli vedamas hirverümpi mööda pikki konarlikke metsateid, oli see ainuke sõiduk, mis temas kadedusepiste tekitas. Aga ta teadis, et talle sobiks paremini sõjaväe ülejäägist eraldatud Citroëni džiip, mille jaoks ta raha kogus.
Bruno vaatas õuel kiirelt ringi. Sissepääsule kõige lähemal seisis ühe avatud uksega valge Porsche kabriolett, mille ümber käis vali vaidlus. Kõrvalistmelt paistis äärmiselt kena noor naine.
Hubert ise seisis juhipoolse ukse ees ja hoidis kämmalt roolil, et üks väga vihane erkkollastes pükstes ja roosas polosärgis mees ei saaks autosse istuda ja minema sõita. Morni näoga Nathalie toetas end Porsche kapotile, tema kõrval seisis üks Brunole tundmatu neiu, tõenäoliselt mõni uus töötaja. Päike tema paksudelt blondidelt juuksekräsudelt ja suurtelt tumedatelt silmadelt vastu helkimas, oli uus tüdruk piisavalt pilkupüüdev, et Bruno teda silmitsema jääks. Tüdruk vahtis julgelt vastu, pilk nii otsekoheselt hindav, et säärast võinuks oodata vanemalt ja kogenumalt naiselt.
Neiu kõrval seisis Max – nägus blondiks värvitud salkudega noormees, kelle nahk tervisest hiilgas.
Brunot nähes
