universumi mateeria hüples oma kalduvuste kohaselt ning algplahvatusenergiast kannustatuna mitmekesisuse trepiastmestikul ülespoole, muutus elutu loodusseaduste sunnil elusaks sel hetkel, kui aegruum oli niisuguseks muutuseks küps. Kui elu jätkas oma teekonda samas suunas sedasama treppi mööda, süttis aegruumi lähiajaloo teatud faasis põlema teadvuse lambike.
Inimene on evolutsiooni produkt, juhusliku varieerumise ja loodusliku valiku tulemus. Inimese ajalugu küündib kõikide elusolenditeni. Meie planeedi kõige elava ainurakne vanaema sündis ürgmeres umbes nelja miljardi aasta eest. Kogu elu maakeral on tagasiviidav selle ühise algkujuni.
Ainurakne vanaema ühes oma järglastega pidi niisiis 4000 miljonit aastat vahetpidamata vihtuma tööd teha, et püramiidid saaksid ehitatud ja „Kalevala” luulendatud. Meie looduslik süsteem, mille tööviljadeks on püramiidid ja luulekunstki, osutab tervikuna, et tegemist on järjepideva muutumisega. Kõik üksteisest erinevana paistvad liigid on vaid näilisus, vahevormid teel uute vormide poole. See nelja miljardi aasta pikkune elusüsteem koosneb arvukatest olemasolevatest vormidest ja lugematutest juba kadunud vaheastmetest. Mitte miski ei ole püsiv. Meie muljed püsivusest on meelepete, mis tuleneb inimisendi (100 aastat) ja teadliku inimliigi (100 000 aastat) ea põgususest võrreldes evolutsioonilisteks muutusteks vajalike aastamiljonite ja -miljarditega.
Loomulikult kannab meie planeet evolutsioonilise arengu märke, ent nagu juba Charles Darwin on öelnud, on see selles suhtes nagu halvasti hoitud, lohakile jäetud loodusloo muuseum, kus uued kihistused ja pöördelised vapustused laastavad möödunud aja vorme ja staadiume ja matavad need hoolimatult enda alla. Paljut on siiski suudetud vähestestki jälgedest välja selgitada.
Vesi on paslik lahusti, mis tegi võimalikuks eluks möödapääsmatult vajalike keemiliste reaktsioonide tekkimise. Esimesed paar-kolm miljardit aastat loksus elu meres oma üherakulistes vormides; tal ei olnud kuhugi kiiret. See oli veekääbuste ehk bakterite, vetikate ja muu seesuguse aeg. Kuigi mõned üherakulised tüübid lõid kampa ja moodustasid kolooniaid, ei paisunud ükski üksikorganism või nende kooslus kolme miljardi aasta kestel suuremaks kui lemmingu kaka.
Päikesevalgusest assimileerimise teel elujõudu ammutanud vetikad hakkasid ainevahetuse lõpp-produktina välja pumpama hapnikku, mille abil jaksasid pärast paari miljardi aastast kohanemist ja treeningut vähe suuremadki sellid pingutada. Hulkraksed peiarid, taimed, seened ja loomad, ilmusid näitelavale 0,6 miljardit ehk 600 miljonit aastat tagasi. Mõned taimed riskisid levineda maakamarale. Maa atmosfäär oli selleks ajaks ehk 500 miljoni aasta eest enamvähem samasugune kui praegune. Sealt edasi on evolutsiooni kulg olnud üks kärts ja mürts, mitte mõni mökutamine.
Olgugi et kiira-käära. Maapinna tõestusmaterjal kõneleb maakera lähimineviku mastaapsetest ja massilistest väljasuremistest 440, 375, 250, 200 ja 65 miljonit aastat tagasi. Selle võimalikud põhjused võisid olla taevast langev pomm ehk asteroid, massiivsed vulkaanipursked ja ookeanides toimunud keemilised muutused. Need massimõrvad on kujundanud elu suunda ja andnud lõpuks inimliigile võimaluse tulla, näha, mõista, paljuneda, areneda, hävitada ja lollusi teha.
Sinivetikad mõrvasid 2,3 miljardi aasta eest planeedi ülejäänud elusorganismid, tootes nendes tingimustes uut, mõjusat keskkonnamürki: hapnikku. Hapnik oli tapja veel 200 miljonit aastat tagasi. Selle toona kiiresti kasvav kontsentratsioon tähendas osale liikidest surma. Hapniku hulka atmosfääris suurendas radikaalselt mandrilaamade liikumisest põhjustatud Pangaea mandri rebenemine, mille käigus kiskusid Ameerikad end Aafrikast lahti ja lõid Atlandi ookeani. Ühtlasi mattis too rebend ning määratu suur uue rannajoone erosioon hapnikku neelavad merede põhjakihid enda alla, nii et hapnikku vabanes atmosfääri kõvasti.
Sealt kusagilt kaugete küngaste öödest, miljonite ja miljonite aastate takka on Lapimaal säilinud uhke kuristik, muistse maavärina tulemus, Kevo kanjon. See märgistatud kanjonirada tasub tingimata läbi vantsida. Kevo lõhang on jääaegade silumisest hoolimatagi vägev, südantliigutav ning hingemattev maastikuobjekt. Kui ei ole taskukohane Lapimaa reisi ette võtta, siis sügava muinasaja püsivaid tunnismärke võib leida mujaltki. Põhja-Savo kaljude arhailised moodustised on ligikaudu kolm miljardit aastat vanad.
Ja tuletagem veel meelde, et kui vaatad peeglisse, siis näed nii peegliklaasil kui ka sealt vastu vaatavas ahvinäos 13,8 miljardi aasta vanust kraami.
Kõik praegused imetajad, linnud, roomajad ja kahepaiksed põlvnevad muinasaegsetest kaladest, kes sulistasid ürgmeres juba 530 miljonit aastat tagasi. Nendest põlvnevad muidugi ka nüüdisaja kalad, kes jätkasid evolutsioonilist arenemist pärast kuivemate semude maabumist.
Esimesed maismaaloomad katsetasid rannaelu 400 miljoni aasta eest, ehkki elati veel kalade võimuperioodil. 300 miljonit aastat tagasi katsid maad paksud metsad ja roomajad hõlvasid eluruumi. 230 miljonit aastat tagasi, kesk roomajate hiilgeaega piilusid hirmunult ringi esimesed imetajad. 180 miljoni aasta eest arenesid roomajatest esimesed linnud. Samasuguse tuhinaga julges loomastik viimaks tõepoolest ka kuival maal kanda kinnitada.
Elu eksperimenteeris peaaegu paarisaja miljoni aasta kestel vägevate roomajate, dinosauruste, lendsisalike ja krokodillidega; sisalikulised olid vallutanud maa, mere ja ilmaruumi. See muljet avaldav sõu ning jõuline eluvorm lõppes järsku, kui 65 miljoni aasta eest langes maapinnale asteroid. Hoop tekitas tolmupilve, mis tuhmistas Päikese ja tappis taimed. Kokkupõrke mõjutused kordusid toiduahelas ja ülemaailmne Jurassic Park hävines.
Kalad ja linnud ei lasknud ennast nii vähesest loksutada, vaid jätkasid oma evolutiivset eluviisi omas sõiduvees. Väikesed närilised toibusid katastroofist kuidagiviisi, paljunesid, muundusid, kasvasid, mitmekesistusid ja täitsid maa. Mõningad neist ronisid puu otsa ja hakkasid ahvi moodi käituma. Nende lähimad sugulased olid kaguan (mingisugune lendrott) ja tupaia ehk ütleme et puuhiirlane.
Esitan kõige senise kokkuvõtteks Friedrich Nietzsche hämmastavalt selge ning nüüdisteaduse valguses pädeva mõttekäigu kosmose kohta aastast 1882:
„See astraalne maailmasüsteem, milles me elame, on erand; see süsteem ja selle eeldatav märkimisväärne kestus on omakorda teinud võimalikuks erandite erandi: orgaanilise elu kujunemise. Maailm seevastu on üldiseloomult igavesti kaos, mitte küll selles mõttes, et seal puuduks paratamatus, vaid nimelt et selles ei ole korrapära, liigendust, kuju, ilu, tarkust ja mis need meie esteetilised inimlikkused kõik ongi. Mõistusega võttes on ebaõnnestunud visked kindlasti reegel, erandid ei ole mingi salajane eesmärk, ja automaatmuusikariist kordab igavesti oma laulu, mida ei saa iial nimetada viisiks, – ning lõppude lõpuks on juba ütlus „ebaõnnestunud vise” inimlikustus, milles sisaldub laitus. Aga kuidas meil võiks olla luba laita või kiita kõiksust? Hoidugem nimetamast seda südametuks või arutuks või vastupidiseks: see ei ole täiuslik, ei ilus ega üllas ega taha selliseks ka saada, see ei püüa üldsegi jäljendada inimest! Mitte mingi esteetiline või moraalne hinnang ei puuduta seda üldse! [–] Millal ometi ei tee kõik need Jumala varjud meid enam pimedaks? Millal ometi saame loodusest välja heidetud kõik jumaliku? Millal võime hakata ennast, meid inimesi, loomulikustama, puhta, uuesti leitud, uuesti lunastatud loodusega!”
Nietzsche oli ahv. Inimene on ahv. Me elame ahvide planeedil.
Tänapäeva inimahvid kuuluvad ülemsugukonda Hominoidea. Selles on kaks sugukonda: gibonlased ja suured inimahvid. Suured inimahvid jagunevad kahte alamsugukonda, kes on orangutanid ja Aafrika inimahvid. Aafrika inimahvid on gorillad, šimpansid ja inimesed. Inimese ja šimpansi DNA kattuvus on üle 98%. Nende liikide ürgema kooris banaani ja mõlgutles oma ahvimõtteid napilt 10 miljonit aastat tagasi.
Inimese ajalugu on 100 000, 10 000, 60 000, 3 miljoni, 10 miljoni, 30 miljoni, 3,8 miljardi või 13,8 miljardi aasta pikkune. Kõik need arvud on põhjendatud verstapostid olemise, elamise, teadmise ja tundmise suures lugulaulus. Asun
