on tasakaalust väljas, ja iiveldust kui toidumürgituse nähtu. Ta polnud üldse tahtnud selle peale mõelda. Polnud sellest kellelegi rääkinud. Otsekui läheks see iseenesest üle, kui ta sellega oma pead ei vaeva.
„Mis tunde rasedus sinus tekitab? Minu meelest paistad sa natuke vapustatud olevat?“ Ämmaemand kummardus ettepoole, huulil endiselt sõbralik naeratus. Temast kiirgas soojust ja osavõtlikkust. Tema heatahtlikkus tõi Sofile peaaegu pisarad silma.
„Ma ei tea, mida öelda. Asi pole ju eriti lihtne. Ma elan üksi.“
„Hoolimata sellest, mida sa mõtled või tunned, annan ma sulle vajalikku infot ja toetan sinu otsust.“
„Kui palju aega mul on, et ära otsustada ...“ Sofi ei suutnud seda otse välja öelda, miski hakkas vastu.
„Kas sa tahad rasedust katkestada?“
„Ma ei tea, kas ma tahan. Aga juhul, kui. Mis saab siis, kui ...“
„Abort on lubatud isegi kaheksateistkümnendal nädalal. Erakorralistel põhjustel võib seda aega natuke pikendada. Siis saame taotluse esitamisel abiks olla. Aga sinu puhul pole see vajalik.“
„Ma olen kuulnud, et võib tablette võtta ...“
„Raseduse varases staadiumis võib võtta SOS-pille. Hiljem võib teha medikamentoosse abordi, siis antakse ravim haiglas. Aga selleks on liiga hilja. Sinu puhul tuleb kõne alla kirurgiline abort. Kui sa otsusele jõuad, et tahad seda teha. Kas selles asjas on midagi, mida sa tahad partneriga arutada?“
„Ei, tema ei tea midagi! Ta ei tohi midagi teada! Ma pole otsustanud, mida teha. Sul on vaikimiskohustus!“ Sofil tuli hirm peale, ta kuulis ka ise, et hääl muutub kiledaks.
„Sinu keha on sinu oma ja otsus on sinu teha. Jah, mul on vaikimiskohustus. Kõigil, kes siin töötavad, on vaikimiskohustus. Kas tahaksid mõne nõustajaga rääkida?“
„Ei usu.“
„Ole kena ja anna teada, kui tahad. Vastasel juhul kutsume su mõne nädala pärast kontrolli.“
„Ma tahan uue aja kinni panna, kohe varsti. Ma pean nädalavahetusel järele mõtlema.“
„Üks patsient tühistas teisipäeval veerand üheksase aja. Kas saad siis tulla?“
Vastuolulistest tunnetest ja mõtetest haaratuna istus Sofi autosse ja sõitis minema. Ta oli tänulik, et Ebbat siis enam ooteruumis ei olnud, kui ta ämmaemanda kabinetist lahkus. Asi oli niigi küllalt hull. Ebba tunneb Sofi vanemaid ja pole üldsegi kindel, et ta neile ooteruumis aset leidnud kohtumisest ei räägi.
Kolmeteistkümnendat nädalat rase. Küllap oli ta kusagil hingesopis seda teadnud. Laps oli hakkama pandud ühel maikuu alguse vihmasel hommikupoolikul hotellitoas, kust avanes vaade Mälarenile ja kuningalossile. Armastuse laps. Sellest saadik, kui nad möödunud aasta jõulude ajal ühel konverentsil kohtusid, olid nad olnud armunud terve talve ja kevade. Konverentsi teema oli olnud Rootsi energiavarustus globaalsest vaatepunktist nähtuna. Mitmete restoranide varjatud nurkades olid nad niinimetatud tööalaste kohtumiste sildi all teineteist pilkude ja arglike sõnadega armastanud. Vargsi käest kinni hoidnud. Kui ahvatlus sulaselgeks pöörasuseks muutus, olid nad hakanud hotellides peatuma. Hiilisid sinna ja sealt ära eri aegadel, et neid koos ei nähtaks. Aga mees ei saanud, ei tahtnud lahutada. Ehkki ta ütles, et armastab rohkem, kui kunagi elus armastanud on, aga ta ei saanud. Sofi pidi sellest aru saama.
2
AUTO ÅMINNE MAJA nurga juurde parkinud, võttis Sofi tumedaks toonitud klaasidega prillid eest. Päike pimestas. Pikliku Vitvikeni vesi helkis. Ta võttis pakiruumist portfelli, milles oli arvuti, ja toidukoti ning otsis võtmed välja. Vaatas põgusalt ringi. Ta ei tahtnud ühtegi naabrit näha ega kellegagi rääkida, tundis, et on nii uimane. Õnnelikult tuppa jõudnud, tõmbas ta lauatelefoni juhtme seinast ja lülitas mobiili välja. Ta lubas endale harva luksust kättesaamatu olla. Ta oli pärast ämmaemanda juures käimist ikka veel närvis, ehkki üks osa asju oli selginenud. Ta kergitas sviitrit ja vaatas oma kõhtu. Seal sees on uus elu. Tilluke inimene, keda ta ei tunne, aga ta teadis, et hakkab teda armastama rohkem kui elu ennast. ICA Maxis käies oli ta avastanud, et seal müüakse titeriideid. Ta oli neid katsunud, tundnud kipitavat igatsust. Väikesed sipupüksid tulid õunakoti all ostukärusse kaasa.
Teel ...minnesse oli ta otsusele jõudnud. Ta kavatses lapse alles jätta. Rohkem võimalusi ilmselt ei tule. Ta on kolmekümne kahe aastane karjäärinaine, kelle õlgadel on suur vastutus, tal on pingelised tööajad ja palju välisreise. Ükski seni kohatud meestest polnud säherdust suhet pikemat aega välja kannatanud, ja asi ei läinud lihtsamaks, kui ta oma konsultatsioonifirma asutas. Arvata on, et lapsesaamine mõjutab tema karjääri. Kuid Sofi oli valmis võitlema. Ema ja isa on kindlasti nõus aitama, ja õde ka, ning on ju olemas nii päevane kui ka öine lastehoid. Kui lapsetoetus juurde arvata, saab ta vanemapalgaga hakkama. Mingitest töödest tuleks ära öelda. See polnud kõige raskem osa.
Sofi pani kohvimasina tööle ja võttis omaküpsetatud näkileiva, milles oli pähkleid, kõrvitsa- ja seesamiseemneid. Ilma võita. Ta polnud teismeeast saadik võid leiva peale määrinud. Ta valis hoolega, mida sööb. Maja metsapoolsel tagaküljel oli tal nüüd, kui ta suviti saarel töötas, oma aiamaa. Lusitaania teetigude, nälkjate ja sitikate eemal hoidmiseks kasutas ta peenrakaste. Esimeses kastis kasvasid salat, redised, porgandid ja suhkruherned. Teises olid maitsetaimed, nagu till, karulauk, murulauk, petersell ja münt, ning kolmandas kartulid. Ta tõi tuppa natuke salatit ja mõne redise, loputas need voolava vee all hoolega puhtaks ja lõikas rediseviilud leivale.
Kõige raskem osa on see, et ta peab mehele lapsest rääkima. Too ehmataks, oleks võib-olla lausa rööpast väljas. Mees ei näe mingit võimalust oma peret maha jätta, et temaga elada. Aga ta peab teada saama. Tal on õigus teada saada. Ükskõik, mispidi Sofi seda asja ka kaalus ja vaagis, nii see oli. Nende suhtlusringkond on üks ja sama. Varem või hiljem saab mees teada, et tema sai lapse. Sofi ei uskunud, et keegi nende suhtest teab. Ka tulevikus pole kellelgi vaja sellest teada saada. Ta oli valmis hädavalet appi võtma. Ta võiks öelda, et käis välismaal kunstliku viljastamisega tegelevas kliinikus ja tegi seal asja ära. Aga mehele ta valetada ei saa.
Sofi võttis mobiilist SIM-kaardi välja ja pani kõnekaardi asemele. Sel ajal, kui mees oli kodus, ei tohtinud Sofi talle helistada või sõnumeid saata. Mitte kunagi kasutada oma tavalist mobiilinumbrit, mida saab jälitada, ega mehega töö juures isiklikult ühendust võtta. Lubatu piirid muutusid üha ahtamaks. Algul olid nad saanud suhelda nagu sõbrad. Nad olid naernud ja juttu ajanud ning teineteise seltsi otsinud. Nüüd vältisid nad täielikult seda, et neid koos nähtaks. Asi oli läinud tõsiseks ja ohtlikuks. Sofi vihkas toda hirmunud ilmet, mis oli mehe näol, kui tema rohkemat tahtis.
Kas meil on tulevikku või sai see enne läbi, kui alatagi jõudis? Sofi oli esitanud selle küsimuse nii iseendale kui ka mehele.
Mees polnud vastanud, ütles ainult, et armastab teda. Mida iganes see ka väärt on, kui ei tohi mehele midagi maksma minna?
Nüüd, kui mul on sinu laps südame all, on asi tõsine. Ta ütles seda mehele siis, kui too ära oli, harjutas enne mehega ühenduse võtmist seda, mis peab öeldud saama. Ta vaatas kella. Praegu on mees lõunale läinud. Ta lootis, et mees lõunatab üksi. Nad olid kokku leppinud koodi, mille Sofi sõnumiga saatis, kui oli väga vaja, et mees talle helistaks. Helista arve nr 3075 asjus.
Ei läinud minutitki.
„Tere,
