Nagu teame, koosneb meie keha peamiselt veest, vedelikust, mis võimaldab transportida toitaineid rakkudesse ja viia samadest rakkudest ära laguained; iga täiskasvanud inimese kehast moodustab 65 protsenti vesi, see teeb oma nelikümmend liitrit.
Teame ka, et vesi on elu allikas. Tema olemasolu mõnel teisel planeedil on tunnistuseks, et seal võib olla elu. Kui aga pole vett, pole ka elu. Seepärast otsitakse vett ja elu Marsil, seepärast ollakse pettunud, et Kuul pole vett, kuigi tema pinnavormide nimetustes on igasuguseid järvi ja meresid. Mul on rõõm viia teid kohe sinna seiklema.
Inimkehad sisaldavad vett. Aga neis on ka heeliumi, haruldast gaasi, väärisgaasi, nagu ütlevad füüsikud. Heelium on saanud oma nime kreekakeelsest sõnast helios, mis tähendab päikest. Niisuguse nime sai ta 1869. aastal prantsuse astronoomilt Pierre Jules Janssenilt, kui too Päikest uuris.
Seega me koosneme veest ja päikesest.
Ja kõik see viib meid Kuu juurde. Tema ajaloo juurde. Aga kõigepealt lubage mul teile rääkida tähtedest. Te näete, et nad jutustavad taevakehast nimega Kuu juba mitu miljonit aastat enne tema sündi.
1 „Mõtted”. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) [ ↵ ]
2 Ladinakeelne sõnaliide tähendusega „vesi” või „vee”. [ ↵ ]
3 Piibli termin sigitamise või tekitamise kohta. [ ↵ ]
ENDA TUNDMISEKS TULEB TUNDA KUUD
„Rahvas, kes ei tunne oma minevikku, päritolu ja kultuuri, on nagu puu, millel pole juuri,“ kirjutas panafrikanismi aktivist Marcus Garvey (1887–1940), kellele Bob Marley avaldab austust oma kõige ilusamas albumis „Exodus“.
Tunda oma minevikku, päritolu ja kultuuri tähendab ennekõike oskust silmitseda ja uurida taevast. See tähendab võimalust vaadelda Kuud ja tähti ilma selleta, mida nimetatakse vaatevälja moonutavaks valgusreostuseks. Ja isegi siis ei näe te suurt midagi meie ajaloost. Miljarditest meid ümbritsevatest tähtedest vaid umbes kolme tuhandet saab näha palja silmaga.
Lisaks kõigele tuleb neid vaadelda teatud tingimustel, vaid loomuliku valguse keskkonnas. Keskmise suurusega linnas saab näha vaid sadakond tähte.
Tänapäeva inimene on kaotanud suure osa oma pärandist. Ta on unustanud tähed, ta ei vaata ei neid ega Kuud. Ta kulgeb pead tõstmata. Ta ei näe taevakehasid. Ta on umbes nagu tobuke Hiina muinasjutus, kes osutab Kuule ja vaatab oma sõrme.
Ometi moodustab tähtede ja Kuu ajalugu märkimisväärse osa meie ajaloost. Tähed kuuluvad meie perre.
Me klassifitseerime neid perekondade, käitumise ja heleduse järgi, aga ka nende temperatuuri ja eluea järgi. On noori ja vanu, kääbuseid ja hiiglasi. Nende sugulussuhted määrab nende arengulugu, nende elu.
Suurema osa oma elust (mida nimetatakse peajadaks) veedab täht korrapärases rütmis vesinikku heeliumiks muutes. See toimub tähe südamikus. Vesinik on tähe kütus ja kui suurem osa sellest on põlenud heeliumiks, pööratakse tähe elus uus lehekülg. Täht näeb, kuidas ta ülesehitus muutub ja laiali valgub. Ta südamik tõmbub kokku ja põhjustab soojenemise. Temperatuuri tõus vallandab heeliumi muundumise järgmiseks elemendiks – süsinikuks. See reaktsioon soojendab piirkonda tähe südamiku ümber. Kogu tähe temperatuur tõuseb, südamikulähedane vesinik muundub heeliumiks. Uute energiaallikate tõttu tähe ümbris paisub. Temast saab taevakeha, mida nimetatakse punaseks hiiuks.
TÄHE SÜND JA SURM
Tähed on sündinud ja jätkavad sündimist suures vesinikurikkas gaasi- ja tolmupilves. Gravitatsiooni mõjul – see tähendab kahe keha vahelises tõmbejõus – hakkab kogum pöörlema ja tasapisi kokku tõmbuma. Keerise keskel temperatuur aina tõuseb ja tõuseb. See tõuseb nii kõrgeks, et juhtub halvim: tuumareaktsioonid, tuumade liitumised ja lõhustumised ... Siis hakkab kese ise helendama ja mõne miljoni aasta jooksul sünnib täht.
Tähe massi järgi saab otsustada, kui pikk on tema eluiga, aga ennekõike seda, milline on tema surma kulg ja kas suremine toimub tasapisi või tormiliselt. Mida suurem on täht, seda lühem on tema elu ja seda suurema katastroofiga see lõpeb. Pikaealine Päike on tähtede peres väikese massiga kollane kääbus. Kääbus sellepärast, et ta on teistega võrreldes tilluke, ja kollane sellepärast, et ta kiirgab helekollast, peaaegu valget valgust. Päikese vesinikuvarusid hinnates ja arvestades, et igas sekundis muundub sellest umbes 600 miljonit tonni heeliumiks, võib arvata, et Päikese eluiga on umbes 10 miljardit aastat. Järelikult on talle jäänud elada veel oma 5 miljardit aastat. Elu lõpul hakkab Päike puudust tundma vesinikust, tema ruumala kasvab 200 korda, ta neelab Maa endasse ja hävitab selle. Aga enne, kui Päike hajub maailmaruumi, tõuseb temperatuur Maal mitme tuhande kraadi võrra ja mered lähevad keema.
Surevat Päikest mõjutavad tugevad tähetuuled, mistõttu punaseks hiiuks muutunud Päike kaotab pidevalt ainet. Tema välised kihid paisatakse universumisse, tekitades planetaarudu, mis koosneb peamiselt süsinikust, hapnikust ja vähesest lämmastikust. Siit saavad alguse tähtedevahelised pilved, samasugused, millest sündisid päikesesüsteemid. Päikese südamikust, mis koosneb ainult süsinikust, saab jäänuk, üks neist tähtedest, mida nimetatakse valgeks kääbuseks. Ta jahtub väga aeglaselt, kaotab umbes kümne miljardi aasta jooksul oma sära ja muutub nähtamatuks. Niisugune on Päikese-sarnase tähe elu lõpp.
Päike, mis alguses oli kollane kääbus, siis punane hiid ja siis valge kääbus, lõpetab musta kääbusena. Kääbus jahtub, ja et ta koosneb süsinikust, kristalliseerub ta teemandiks. Surevast Päikesest, sellest mustast kääbusest, jääb järele vaid teemantsüda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
