Hiina valitsus surus ülestõusu vägivaldselt maha ning ei ole teada, kui palju inimesi seal hukkus. Ametlike andmete kohaselt jäi number paarisaja kanti, kuid tegelikult ületas ilmselt tuhande piiri. Niisugused tapatalgud šokeerisid muud maailma ja paljud riigid mõistsid Hiina valitsuse käitumisviisi hukka. Isegi toonane Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov ütles, et toimunu kurvastab teda ning avaldas lootust, et Hiinas hakatakse ellu viima sisepoliitilisi reforme.
Rangete turvameetmete kasutamine ja „kahtlaste” kodanike kontrollimine enne Tian’anmenile lubamist viitab, et juhtunu on ka pärast nii pikka aega valitsusele hell teema. Seda enam, et tegelikkuses on rahutused ja nende verine lõpp Hiinas maha vaikitud ning paljud hiinlased pole sellest isegi kuulnud. Vaatasin hiljuti üht dokumentaalfilmi, kus Hongkongi kolinud hiinlane avastas YouTube’ist (mille vaatamine on muide Hiinas tõkestatud, nagu ka Gmaili ja Facebooki kasutamine) videoid Tian’anmeni veresaunast ning oli pisarateni šokeeritud. Enne polnud tal sellest aimdust.
Nii et võib-olla ei tea ka suur osa Tian’anmenil patseerivatest turistidest, mis siin tegelikult juhtunud on? Ehk uudistavad nad maailma üht suurimat väljakut lihtsalt ajaviiteks? Mõtlen parasjagu sellele valule ja hirmule, mida siin aastakümneid tagasi tunti, kui minu poole pöördub üks hiinlanna kahe väikese lapsega. Ta ei oska küll inglise keelt, kuid kehakeeles teeb selgeks: kas sa palun tuleksid mu lastega pildile?
Raputan ennast mõtetest välja ning naeratan veidi sunnitult. Umbes viieaastane tüdruk ja kahene poiss on imearmsad ega võõrasta üldse – poseerivad minuga meeleldi. Kahtlustan, et mult hakatakse selle eest raha nõudma (nagu mina oleksin tahtnud põnnidega fotot), kuid ei. Nad tänavad mind ja lahkuvad.
Kui sissepääsu järjekorras tundus, et inimeste pilgud minu suunas olid pigem juhuslikud, siis platsil jalutades tuleb välja, et ka meie oleme omamoodi vaatamisväärsused. Sama fotosituatsioon tuleb ette korduvalt ning mõnikord tahavad täiskasvanudki minuga pildistada, mis on eriti veider. Teinekord märkan, et keegi teeb salaja pilti.
„Hiinlastele meeldivad eurooplase ja ameeriklase välimusega inimesed, eriti naised,” kinnitab Roger, kes on juba nädala jagu Pekingis olnud ning seda tendentsi tähele pannud. Hiina pealinna külastavad igal aastal miljonid turistid – kuidas küll rahvas ei ole seesuguse välimusega harjunud?
Rääkides veel kohalike omapärastest kommetest, siis üks veider asi on sülitamine. Teisisõnu, hiinlased armastavad sülitada – ikka häälekalt ja nii, et kõik kuuleksid. Kõige jubedam hetk leiab aset metroopeatuses, kui üks naine minust meetri kaugusel äärmiselt häälekalt rögastab ning põrandale sülitab. Appi. Naisterahvas? Kinnises ruumis? Mul läheb süda pahaks.
See on küll veidi ekstreemne juhus, kuid avalik rögastamine on hiinlastele igapäevane. Kui vaja, siis vaja. Lõppude lõpuks, igas riigis on oma kombed ja harjumused. Minu kui reisija ülesanne on lihtsalt märgata ja huvituda, aga mitte kritiseerida.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
