äkiliselt rooli, kui varblane auto ette lendab. Korra olen ma looma alla ajanud, see oli siil, keda ma hämaras tähele ei pannud. Tundsin müksatust, sõitsin tee serva, süda kloppis, tulin autost välja ja puudutasin okkaid. Tõstsin siili teepervele, selle üks jalg turritas püsti.
Sina mõistsid minu kirjutamist. Ja inimene, kes seda mõistab – ebakindlust, teravust –, taipab ka, kus on minu kõige hellem koht. Kui ma ometi võiksin sinuga rääkida, kui sa ometi istuksid jälle siin minu kõrval, kaassõitja kohal. Meil oli neid lõppematuid vestlusi – telefonis, Essi sassis köögis Hopeasalmentiel, või Ekbergi kohvikus, kus mind ei vahitud ja ma sain olla rahus nagu teiegi, unustada pimestavad välklambid. Oli laialivalguvaid looklevaid jutuajamisi ja kerget lapsikut loba, kuid tihti rääkisid sina ja mina olin vait. Sinul tuli rääkimine valutumalt välja kui minul, mina jätsin vastamata, kui ma kohe õigeid sõnu ei leidnud. Jätsin rääkimata, mis mul mõttes mõlkus.
Mul on paar lähedast sõpra. Sina, Marjaliisa, oled üks neist. Olid. Ma ei õpi nii ütlema.
Meie sõpruses oli distantsi, tihtipeale olid sa minu seltsis ettevaatlik. Äkki sa ei pidanudki meid lähedasteks? Mulle olid sa siiski see kirjanik, keda ma kõige paremini mõistsin. Sinus oli see miski, mida ma ikka sõpradelt vajan, liikuv vaim, nagu kraadiklaasist põrandale pagenud elavhõbe, segu äärmisest tundlikkusest ja trotsist, mida märkan ka enda juures, jah.
Aimasin, et sul oli viimastel aastatel raske: tõmbusid avalikkusest tagasi ega vastanud, kui sinuga ühendust võtsin, ent mul ei tulnud hetkekski pähe, et aeg võiks otsa saada. Loomulikult ei oleks sa tohtinud kerge palavikuga ujuma minna, aga oli kuueteistkümnes juuni, soe õhtu ja varjud alles hakkasid pikenema – ma oleksin ise võinud samamoodi teha, kahlata südame pekseldes tasasesse järve, seista kaelani vees ja vaadata, kuidas loojuv päike paistab taevapiiril kui sulavask.
Sa ei uskunud, et surm sinust jagu saab; olid juba palju kordi piire proovinud.
Pidasin sind oma sõbraks, sest iga kord, kui me kohtusime, taipasin tänu sinule midagi iseenda kohta. Sa ei koonerdanud mõtetega, jagasid neid heldelt. Ja sa ei varjanud seda, kui katki sa olid, see paistis su närvilisest rapsimisest, meeleolupursetest, unetusest, jättis silmade alla tumedate varjude pitseri. Sa ei püüdnud kedagi kamandada või valitseda, ei dikteerinud tingimusi ega ihanud võimu, selles mõttes olid tugev inimene, läksid oma teed ja sinu jõud oli kui sitke pajuvits: paindus, väändus, aga ei murdunud. Ma olen nii kaua poliitikuid jälginud, et tean: tugevaim on see, kes annab järele, paindub, kohaneb oludega, kuid hoiab iseenda alles.
Armastusest räägin ettevaatlikult, abiellu ma ei usu, aga sõprusest saan tuge. Sõprust ei sünni võrdväärse andmiseta, ja kuna mul tuleb avalikkuses olla selline suletud laegas, olen tundnud vajadust puistata südant neile, keda ma tõeliselt usaldan. Paarile inimesele – jah, ja nendele päevikutele.
Kirjutamisele, muidugi, ütlesid mulle aastaid tagasi, kui mõtisklesin, millele ma nüüd oma aja kulutan, kui poisid on pesast välja lennanud, jooksevad teab kus ringi ja unustavad mulle oma minekutest teada anda. Pööritasid silmi, nagu selgitaksid midagi iseenesestmõistetavat.
Kuule, vastasin ja kummardusin ettepoole, südame alt pistis, kui jätkasin: kas sa ise ka usud, mida sa räägid? Et ma kõlbaksin selleks?
Muidugi usun, vastasid sa. Aga inimene peab ettevaatlik olema, et töö pooleli ei jääks. Sind kistakse nii mitmes suunas.
Mäletad, mida ma „Kristallides” kirjutasin? „Olemise rõõm on lapse rõõm päikesest, kevadetuulest ja lõokese lennust üles peadpööritavasse kõrgusesse.” Kui seda veel kunagi tunda saaks!
Sylvi, sa kirjutad veel hulga raamatuid, ütlesid, ja õnneks ei vaadanud sa mulle siis otsa: pidin hambad kokku suruma, et sa ei näeks, kuidas mu lõug värahtas. Kas sa mäletad seda, Marjaliisa? Ma oleksin ikka tahtnud rääkida sinuga rohkem, aga ei osanud, minu sees oli külmunud ala, jääsogane seisev kant. Järgmine kord, järgmine kord, mõtlesin ikka. Järgmine kord räägin asjadest nii, nagu saab rääkida, kui meeled on avali ja võib tunda maad taldade all. Räägin nii, nagu mõtlen hommikuti, kui kerkin unevetest pinnale ja laman enne üles tõusmist voodis, paljad jalad teki all, soojad nagu lapsena, sel hetkel kõik liigub. Räägin niimoodi, nagu tahaksin kunagi veel kirjutada, ja minu hääl ei meenuta kellegi teise häält, see on minu hääl, selline nagu mul kaua aega tagasi oli, Metsäpirttis, Laadoga ääres, laia taeva all, plankaia varjus, toomingalõhnas.
Essi R.
unistab harmoonilisest kompositsioonist, aga veel rohkemgi räimedest
Las olla, proovin homme. Rautalin oli mu esimene skulptuuriõpetaja. Ta ütles, et mul on harukordne vormitaju, ja ta ütles ka seda, et kui kael ja õlad on valust kivikõvad, on aeg selleks päevaks lõpetada. Oli see tõesti nii? Et skulptor tohib lõpetada alles siis, kui hakkab enda materjaliks muutuma? On lihtsalt nii raske järele anda, kui pole täna suurt midagi tehtud saanud. Nüüd on varjud juba pikad, armetu valgus, elektriarve maksmata. Köha on kestnud mitu nädalat ja kipsitolm seda ei ravi. Pagan. Kui keegi ometi helistaks ja kutsuks sööma, olgu või Kosmose restorani praeräimi, sööma ei tule mind kunagi kaks korda paluda. Helistaks kas või Topi, läheksime, ja talle võiksin ma rääkida ja kiruda, et sellest ei tule midagi välja.
Igasugu inimestest olen kujusid teinud, aga Sylvist ei sünni, ei hargne, ei avane nägemust. Urho Kekkose kipspea tegin juba 1944. aastal ja sellega jäädi vägagi rahule, pea ei aegu, isegi kui mees vananeb, see põrnitseb, pilk endasse uppunud, Sylvi raamaturiiulilt, kui mees ise mööda maailma rändab. „Pisut vaiksem seltsiline,” oli mingis naiste-ajakirjas pealkiri, kui Sylvist oli pilt, kus ta istub Kekkose pea kõrval kullakarva tugitoolis ja loeb. See ajas mind päev otsa naerma. Ka saatkonnanõunik Taneli Kekkose tegin hiljuti, ta käis Kulosaaris poseerimas, tundlikud näojooned, silmade all nukrus: otsmiku on ta nähtavasti pärinud Sylvi isalt, jume oma emalt, ta on kõhetu ja kondine mees. Ja temas on midagi iseäralikult tumedat: püüdsin jälile saada, kas see tuleb ihuvärvist, aga ei, see kerkis tema silmadest, sellest, kuidas ta vaatas ja rääkis. Mulle jättis ta ääretult aruka mulje, ja mis arukal inimesel siin maailmas muud ikka üle jääb kui langeda masendusse või otsida tuimestust? Ma sooviksin, et minu lapsed ei oleks liiga arukad, ülemäära raske on mõista ka asjade pimedat poolt.
Mis siis viimasel ajal veel on olnud? Kalevala naise mälestussambale tegin Marjaliisa Vartio näo, võrratult kaunis naine, tugevad näojooned, sisemine tuli. Ega Sylvil ka ilu poolest midagi viga ei ole, aga nagu iga skulptor teab, ei ole skulptuuri puhul asi üldse ilus, isegi mitte harmoonia leidmises. Asi on olemuse tabamises, tuumlauses. Skulptuur nõuab tohutult teravat pilku: see peab olema sarnane, kuid sarnasus ei tähenda modelli välimuse täpset kordamist. Sarnasus peitub muus, ja mis see „muu” on, see tuleb iga modelli kohal eraldi otsustada.
Sylvi, Sylvi: olen teab kui mitu paberipoognat visandeid täis sodinud ja ahjus ära põletanud, suitsuks taeva tuultesse. Võtan vist hoopis savi välja ja visandan otse sellest. Sylvi peaks paistma ühtaegu habras ja tugev, poorne ja tihe, väike ja suur, lapselik ja vana. Ta peab olema nukker ja õnnelik, heasüdamlik ja terav, kõike seda, mida ta tegelikkuseski on, ja seda kõike on näha, kui ta sinna modelli kohale istub. Eks püüa sealt siis hingelist väljendust, tasakaalukat kompositsiooni leida. Ent mina ei ole loodud järele andma. Pealegi tegi selle pea-ettepaneku Taneli Kekkonen, ja see mees liigutas mind nii sügavalt, ma ei tahaks talle midagi keelata, isegi maksta lubas ta rohkem, kui ma küsisin. Ütles, et kuhu see kõlbab, et isa pea on riiulis, aga ema oma ei ole. Et seal kõrval peaks ikka teine kuju ka olema, pealegi Essi tunneb ema nii hästi. No tunnen-tunnen, pagan võtaks, üheskoos oleme seda naise elu naernud, kõkutanud nii et pisarad silmas. See on muide üks Sylvi tundmatu külg: see naine oskab naerda. Alati ta lihtsalt
