direktsioon ja ameti-ühing soovitavad seltsimeest selleks või tolleks sõiduks välismaale ning teevad ettepaneku vormistada välispass. Ent Arktika ja Antarktika instituudi kaadriosakonnas anti mulle veidi teistsugune näidis, mis pidi tingimata sisaldama väljendust, kus nimetatud kolmainsus mitte ainult ei soovita seltsimeest, vaid kannab tema eest ka täielikku vastutust! (Tõenäoliselt mõeldi siin eelkõige, et seltsimees ei „reedaks kodumaad“ välismaalt mittenaasmise tõttu.)
Ühel kevadpäeval seisingi TPI peamaja koosolekuruumis parteikomitee paarikümne liikme pilgu ees. Kui minu reisisiht ärataski teatavat positiivset huvi, siis vastutuse kandmise kohustuse peale hakkas osa neist kukalt sügama ja pomisema, et kes see Kaup õieti on, ega meie teda ju ei tunne, kuidas me saame tema eest sedasi vastutada jne. Tõepoolest, mind ei tuntud peamajas ka seepärast, et meie santehnika labor asus Ülemiste järve kaldal Järvevana teel, kust me ilmusime peamajja ainult kaks korda kuus, et saada kassaluugist avanssi ja palka. Olin küll oma paberitega juba käinud parteikomitee sekretäri Bernhard Hiire juures, ent sel hetkel oli tema täitsa vait. Tekkis üldine vaikus, minu süda nõksatas ja asus juba saapasääre poole teele, kuid siis avas suu meie labori professor Ain Aitsam. Ta kinnitas veendunud moel, et tegelikult töötab seltsimees Kaup laboris edukalt, näitab töös initsiatiivi ning sobib oma omaduste poolest töötama Nõukogude Antarktika ekspeditsioonil. Ilmselt tajusid parteikomitee liikmed nüüd, et oluline osa vastutusest langeb Aitsami õlgadele, ja soovituse ma sain.
Neli aastat hiljem oli mul jällegi põhjust Aitsamile tänulik olla, seekord nõusoleku eest lubada mind pooleteiseks aastaks Antarktisele juba otsese järveuurimise programmiga, eemale mu tööst termo- ja elektrofüüsika instituudi Läänemere osakonnas, mille Aitsam oli vahepeal asutanud. Mu meelest on Aitsamit aina iseloomustanud julgus ning võime mõelda suurelt ja kaugeleulatuvalt.
Kuid mu tööl TPI santehnika laboris oli veelgi suurem, tegelikult edasist eluteed kujundav mõju. Nimelt töötas seal keemik Rein Marvet (1937–2002, ka väljapaistev džässpianist), kes tegeles vees lahustunud hapniku mõõtmisseadmete arendamisega. Olin tema hapnikumõõtjaga uurinud Keila jõe hapnikubilanssi ja kirjutanud selle põhjal ka elu esimese teadusartikli, kaasautoriks Ain Aitsam. Antarktisele sõidu eel olin lugenud ka saadaolevat teavet Molodjožnaja jaama ümbruskonnast, saanud teada, et seal asub õige mitu järve. Marvet valmistas mulle kaasa spetsiaalse seadme, millega oli võimalik mõõta hapnikuprofiile kiiresti otse järves kuni 35 m sügavuses vees. See oli tollal tõeliselt eesrindlik meetod – tavaliselt nägid veteuurijad hapnikku mõõtes kurja vaeva üksikutest sügavustest veeproovide võtmisega ja järgnevate keemiliste manipulatsioonidega. Eriti tülikas oli see pakases. Paar kuud Molodjožnajas meteoroloogi töösse sisse elanud, asusin puurima auke järvede jäässe, et vete termilist ja hapnikurežiimi uurida. Sellest saidki alguse mu Antarktise järvede ökoloogia uuringud, mis jätkusid ka järgneva kaheksa ekspeditsiooni ajal. Minust sai antarktiline retsidivist. Neil ekspeditsioonidel olen aina kasutanud häid hapnikumõõtjaid, millega on mind varustanud Marvet ja tema töö jätkaja Teet Jäetma firmast Elke Sensor.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
