enam muret tundev Ari Thór silmitses ümbritsevat maastikku, kõrget mäge, millest tee oli sõna otseses mõttes läbi raiutud, ja teisel pool laiuvat merd. Teeservas, sisuliselt prügila asukohas, oli selle üksiku maja jaoks napilt ruumi; selle taga kõrguv järsak oli kui järsk ja tappev kukkumine külma Põhjamerre. Majast ei paistnud valgust, ta kolleegist polnud mingit märki. Kiirel sammul maja poole liikudes, jopehõlmad kaitseks piitsutava tuule ja vihma eest tihedalt ümber keha veetud, küsis ta endalt, kas keegi kuuleks teda hõikamas. Ja siis polnud seda vajagi.
Kruusal, paari meetri kaugusel pahaendeliselt mõjuvast majast, lamas politseivormis mees. Ta oli täiesti liikumatu. Ari Thór valgustas lamajat taskulambiga, soovides veenduda, et see on tõepoolest Herjólfur, kuigi teadis, et keegi teine see olla ei saa. Kukkunud mehe ümber loiguks valgunud verd nähes jäi tal hing kinni ja ta tardus hetkeks paigale, suutmata oma silmi uskuda, kuni ta viimaks instinktiivselt elumärke kontrollima kummardus. Ari Thór üritas sõrmede värisedes edutult pulssi leida ja ta peast vilksatas läbi mõte, et temagi võib ohus olla. Kas ta peaks sündmuskohast lahkuma ja autost kiirabisse helistama?
Ja siis ta tundis seda – ta oli kindel, et oli leidnud nõrga pulsi. Või oli see vaid illusioon, lüüasaamist hetkeks trotsiv lootus?
Taskust telefoni lagedale tuues tõmbas ta varrukaga üle ekraani ja helistas siis hädaabinumbrile, paludes kohe kiirabi välja saata; ta hääl oli kile ja kõlas ta endagi kõrvale veidralt. Kiirabil polnud kaugelt tulla. Haigla asus lähedal. Ta selgitas olukorda nii lühidalt ja selgelt, kui vähegi suutis.
„Kas ta on elus?“
„Ma arvan küll,“ vastas noormees vaikselt ning kordas seejärel valjemini ja kindlamalt: „Ma arvan küll.“
Midagi enamat teha polnud tema võimuses. Ta ei saanud riskida ja hakata Herjólfuri vigastuste ulatust kontrollima.
Noormees tundis instinktiivset vajadust pageda, endale turvaline paik leida, kuid ta ei saanud Herjólfuri juurest lahkuda. Ta võttis kontrollimatult vappudes maapinnal lamaja kõrval istet. Näha polnud kedagi ja fjordi kohal valitses sel hommikul ebaharilik pimedus. Oli sünge aastaaeg, mil päikesepaiste oli harv külaline, ja paari nädala pärast pidi päike kaheks pikaks kuuks mägede taha kaduma.
Ari Thór nägi kauguses tulesid ja hakkas vaistlikult Herjólfuri kätt mudima. „Nad tulevad,“ ütles ta vaikselt. „Kõik saab korda.“ Tuul kandis ta sõnad kukerpallitades minema, mees taipas korraga, et räägib arvatavasti iseendaga.
Just siis trügis talle pähe ebameeldiv mõte, mida ta asjatult välja puksida üritas. Kui Herjólfur ei saa tööle tagasi tulla, on inspektori ametipost kindlalt tema jagu.
Juuli 1982
Nad andsid mulle viimaks pliiatsi ja märkmiku.
See on vana kollane pliiats, kehvasti teritatud, ja vana märkmik, mida keegi on juba kasutanud; selle paar esimest lehte on korratult välja rebitud. Kas keegi teine on juba püüdnud oma vaevu ja abitust sõnadesse valada, nagu mina seda praegu teen? Ehk oli keegi sinna midagi ilusat kritseldanud, püüdnud kunstilises vormis edasi anda muutumatut vaadet tagaaeda, kui keegi seda muidugi üldse teha suudab. Mõned asjad on nii hallid ja külmad, et kuitahes palju värvi me ka lehekülgedele ei kuhjaks, ellu need ei ärka.
Nüüd, mil saan paberile sõnu kritseldada, tunnen end pisut paremini, ja ma ei oska öelda, miks see nii on. Kirjutamine pole mulle kunagi erilist rahuldust pakkunud. Alles praegu on mul tunne, et see võib mu elu päästa.
Ilmselt pole sel mingit tähtsust, mida ma sellesse märkmikku kirjutan. Ehk mingit taustainfot siin viibimise kohta, midagi oma tunnetest ja monotoonsest tiksumisest selles paigas. Ükskõik mida, mis mul mõistusel püsida aitab.
Ma pole viimased kaks ööd sama hästi kui maganud. Peaaegu tervet päeva ja ööd täidab ere päikesevalgus ja ka paksudest kardinatest pole suuremat abi. Päike hiilib neist mööda, et mind ärkvel hoida. Tema eredus ei paista mu toakaaslast häirivat, too magab sügavalt kogu öö. Ta on ka päevasel ajal niisama vaikne, ei ütle suurt midagi, tüüp, kes sõnadega väga ei laiuta. Mõtlesin, et rõõmustan selle üle, aga järele mõeldes räägib kõik vist kellegagi suhtlemise kasuks.
Küllap oleksin võinud rääkida põetajaga, aga pole erilist tahtmist. Just tema oli see, kes mulle pliiatsi ja märkmiku hankis, see oli temast kena. Aga samas on selles naises midagi niisugust, mis ei julgusta talle lähenema. Ta silmis on midagi mulle vastumeelset, midagi niisugust, mis ütleb, et teda ei saa usaldada. Ma ei saa küll praegu väita, et mu otsustusvõime laitmatult toimiks, aga pean oma kõhutunnet järgima.
Tuled kustutati juba tubli tüki aja eest, aga mina istun endiselt poolhämaruses ja kirjutan. Tõmbasin kardina pisut kõrvale, et veidi valgust sisse lasta. Mu toakaaslast paistab see häirivat niisama vähe kui pliiatsi sahin lehekülgedel.
Tunnen, kuidas mu kurnatuse raskus kasvab iga kirja pandud sõnaga. Viimaks ometi. See on tuttav ja kaua oodatud tunne. Ehk saan ma öötundide valevusest üle lihtsalt sellega leppides.
Praeguseks aitab. Nüüd tõmban kardina ette ja püüan puhata.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
