lõputa parkla sinised silmad taevana
su juuste ringteedes mu sõrmed on sõlmes
VARIANDID EPILOOGIKS
sõidan rattaga lumisel raudteel
paks udu tegi mulle kleidi selga
tossava korstna kõrval hoian sul käest
pillatud kaleidoskoobiga kirjutatud sõnu
vaatame linna valgeid ja halle linde
halvatud pilvi ja autosid päikesest õhetav
armastus röövis mu sõnade puna
Halb peidukas
politseikoor naise ja tädiga
nutavad koos, istuvad häbiga
suudeta püüavad laulda
käteta hoiavad saua
kõkutaja uputas värinad
õpetaja kukutas läbi nad
mu ema ja koer ja klounid
tagatoas tatsuvad valssi
mürgimao seguga morssi
ilmed muutuvad, väreled
mu keha ja poeg ja houmid
tulid mulle unenäkku järele
Marta Talvet
*
õrnus hakkab ikka vulisema
kui mitte suus
siis silmades
sulud avarduvad
suled värelevad
soov punuda pesa
hakkab iseennast punuma
mina
ei saa midagi teha
soovid sulud ja suled
on kõikvõimsad
ebaisiklikud
igavesed
ja vulin ja kärin
niisamuti
*
pakkida kohver
panna mantel selga
kõndida seda teed mööda
mis viib nurga taha
sinna kuhu enam hästi näha pole
*
suur
koletislik samm
tagasi lapsepõlve
rohkem kui samm
hüpe üle kõhkleva kuristiku
taas paljajalu olles
avastada et
ei oska enam kõndida
killud augud konarused teel
lõikavad tükkideks laulu
selge musikaalse
veendumuse
rohelise särava
uskuva inimese
*
järsku tekkinud jääkirme
imeväike plahvatus
ja purunemine
sõrmeotsa
selgimine
nahal
tõlkimise tulemust
ei ole on vaid
pidev tõlkimine
nõrga ja tugeva puute
vaheldumine
mind pole sind ei ole
pidetuse tulemus on pidev alguspunkt
*
ükskõiksus kappab
haudade vahel
naerab hääletult
ja leinajaid kohutab
see naer
kusagil
kurbuse voltide vahel
kükitav naer
nähtamatu
varjamatu
unustuse naer
ta laotab lahti oma võrgu
kes kukub
jääb kinni
imestab
häbeneb
kahtleb
naeru võrk
kuristiku põhjas
pimesilmne
kehailm
*
öine vihm
jõgi
vesi kohtumas
veega
tumedad punktid ühtivad
haaravad
neelavad
teineteist
paisudes
suureks
mustamarjaliseks
