iseseisvalt liikuma ja pidi kasutama ratastooli. Kodus minu ja haiglas õdede ja põetajate hoole all. Kuu aega tagasi pidin ta uuesti haiglasse viima, sest valud olid taas muutunud talumatuks. Eile õhtul oli meil naisega pikem jutuajamine. Minu abikaasa kindel soov oli, et otsiksin endale uue naise, kes mulle meeldiks, keda tahaksin hoida ja armastada. Ta ütles, et ei taha mind enam kauem piinata ja tahab lahutusega mulle vabaduse anda. „Terve mees ei pea minu kõrval kannatama,” – nii ta ütles.” Jutustades veeresid üle mehe näo pisarad. Ta ise ei märganudki seda. Eneken nihkus talle lähemale ja pühkis need õrnalt ära. Mees jätkas jutustust:
„Muidugi ei nõustunud ma temaga. Ei mingit lahutust! Samuti ei rääkinud ma sinu olemasolust, kartes talle praeguses seisukorras rohkem haiget teha. Ta on juba paaril korral üritanud enesetappu, varem, kui ta veel mingil määral iseseisvalt liikuda sai. Praegu see õnneks enam kõne alla ei tule. Sinult tahan ma paluda vaid üht… et oleksid nõus olema minu sõbratar. Tahan, et kuulaksid mind, kui pean hingelt kõik ära rääkima, et saaksin vahel lihtsalt pea sinu sülle panna ja rahu tunda. Kasvõi üheksainsaks hetkeks, et siis jälle vastu minna sellele, mis tulema peab ja mida meie, lihtsurelikud, muuta ei saa. Rohkemat ma praegu sinult ei soovigi.”
Aaron võttis naise käed oma suurte pihkude vahele ja tõstis oma huulte juurde, neid õrnalt suudeldes. Siis võttis Enekeni pea käte vahele ja suudles tema silmi, nägu ja kaela. Naine tundis, kuidas tema vastupanu raugeb, ta tahtis meest hoida ja aidata. Ainult… kuidas?
Mees tõusis ja tõmbas ka naise endaga kaasa, kallistas teda veelkord hellalt ja lahkus sõnagi lausumata. Samuti, kui esimesel külastusel.
Eneken ise arvas, et usaldab meest, tahab olla talle heaks sõbraks ja lohutajaks. Juba sellepärast, et Aaron toetas naist tema üksinduses, kui ta tundis end jõuetuna astuma vastu metslasele, kes tema lapse isa, Teet, tookord oli.
Pisike Astrid nõudis nutuga ema tähelepanu ja naine ruttas tuppa tütre juurde. Kallistas pisipiigat, vahetas mähkme ja võttis lapse sülle. Tütar oli talle väga kallis. Polnud lapse süü, et tema isa selline jõhkard oli. Tütar saab kogu elu kõik parima, mida ema talle anda suudab – jäägitu emaarmastuse.
Naisel oli palju mõelda oma elu üle ja samas ka väga kahju Aaronist ja tema naisest. Äkki aga toimus midagi väga kummalist, nagu oleks välk tuppa löönud. Tekkis mingi sinine sähvatus ja tuba täitus hetkega kuldse valgusega. Valgusvihust astus välja imekaunis naine, kes hakkas temaga rääkima:
„Eneken, mina olen Aaroni naine ja ühtlasi ka teie kahe kaitseingel. Peagi ei ole mind enam maapealses elus, ma lahkun, sest minu jõud on otsakorral ja aeg ümber. Mulle anti võimalus valida oma mehele uus kaaslane ja ma valisin sinu. Ainus tingimus on see, et sina ei tohi sellest mitte kellelegi rääkida. See peab jääma sinu südamesaladuseks. Ma olen alati teiega ja kaitsen teid.” Nende sõnadega naine kadus. Eneken võpatas ja ärkas. Ta oli last süles kiigutades ka ise tukastanud.
„Milline kummaline unenägu!” mõtles ta.
Eneken kartis. Talle meeldis, kuidas Aaron nende eest hoolitses, kuid millekski enamaks ta võimeline polnud. Haavad olid küll paranenud, kuid kibedad mälestused endiselt alles. Teda hirmutas mõte, et peab veel kunagi mõne mehega voodit jagama. Naine lihtsalt kartis.
Samas Eneken teadis, et minevikuvalu saab muuta tulevikulootuseks, mitte kibestumiseks, nagu sageli juhtub. Noor naine nägi tulevikurõõme oma armsas tütrekeses, kes veel ei teadnud midagi maailmas leiduvast kurjusest. Ta arvas, et tuleb eelolevas elus toime ilma meesteta, ilma teda hirmutava seksita. „Ah, lausrumalad mõtted… ” kirus ta endamisi.
Möödusid mõned päevad.
Eneken tuli lapsega jalutamast, võttis tütre vankrist ja astus majja. Tuppa jõudnud, tundis ta end taas turvaliselt. Viimastel päevadel oli ta jälle meeletult inimesi kartma hakanud. Tal oli tunne, et igaüks vaatab teda, näitab näpuga ja sosistab „hoor.” Polnud ju tema süüdi selles, et teda vägistati ja selle tulemusena vallaslapse ilmale tõi. Kunagi ei peeta süüdlaseks mehi, alati on süüdi naine, kes meest hullutab ja siis jalad laiali ajab. Tõde ei huvita kedagi, lihtsam on näpuga näidata ja süüdi mõista.
Naine asetas tütre voodile ja riietas lahti. Nüüd võis ta tütre rinnale suruda ja oma nukraid mõtteid edasi heietada. Ta püüdis mõelda tulevikule, kõigele heale ja ilusale, mis neid seal ees ootab, kui tütreke on suuremaks sirgunud. Siis aga kostis koputus. Ukse taga seisis taas Aaron. Kuna Astrid häälekalt süüa nõudma hakkas, vabandas naine ja läks last toitma. Mees lubas seni köögis istuda.
Veerand tunni möödudes tuli Eneken kööki ja küsis mehelt, kas võib talle kohvi pakkuda. Aaron tänas ja ütles, et jooks meelsasti tassikese kanget kohvi, mis veidigi väsinud meeli turgutaks.
„Tulen otse haiglast, terve tänane öö on magamata. Minu naisel olid jälle tugevad valud. Ta tahab täna sinuga rääkida. Jutustasin talle, et kuna tean sinu olukorda, olen teid lapsega veidi aidanud. Samuti rääkisin jõhkardist mehest, kes küll lapse eostas, aga ometi isa nime ei vääri. Arstid ei luba minu naisele enam palju elupäevi. Kui selgus, et naisel on emakavähk, siis oli see juba neljandas staadiumis. Kuigi emakas eemaldati, olid siirded laiali läinud teistesse organitesse ja arstid ei suuda enam teda aidata. Tulin siia selleks, et sind haiglasse viia, sest minu naine lausa nõuab sinuga kohtumist. Palun täida surija soov.” lõpetas mees oma jutu.
Eneken ei teadnud, kuidas sellises olukorras käituda. Aaroni naine oli talle täiesti võõras inimene. Isegi meest ennast ei tundnud ta peaaegu üldse, nende mõne kohtumisega ei õpi ju veel inimest tundma.
„Aga mu tütreke magab ja ma ei saa teda üksi koju jätta,” püüdis naine leida põhjust haiglasse minekust keeldumiseks. Ta tõesti ei kujutanud ette, mida võiks temalt soovida see võõras naine. Siis aga meenus talle hiljutine kummaline unenägu…
Keegi koputas jälle uksele ja vastust ootamata astus sisse naabrimemm. Ta tuli veidike suhkrut laenuks paluma ja lubas, et kui ta sõbrannaga kohvi ära on joonud, siis läheb kohe poodi ja õhtul toob tagasi. Eneken võttis memme käest tassi ja tuli kööki suhkru järele. Memm aga ei jäänud esikusse ootama, vaid astus talle kööki järele. Seal võõrast nähes lõi ta kahte kätt kokku ja hakkas vabandama:
„Näed sa nüüd, miks sa ei öelnud, et sul külaline, ma poleks nõnna sisse tormanud.” Eneken täitis tassi suhkruga ja saatis memme viisakalt välja.
Tagasi kööki tulnud, sõnas ta mehele, et eks nüüd teab tema külalisest varsti pool linna, sest sellised külajutud on kiired levima. On juba niigi piinlik, et ta on üksikema, kelle peale veidi viltu vaadatakse, see uudis aga lisaks veel õli tulle. Nõmme on küll vaikne ja rahulik äärelinn, aga see-eest tuntakse naabreid hästi ja ikka on vaja kellegi peale näpuga näidata või midagi halvustavat öelda.
Eneken ütles mehele, et on nõus temaga koos haiglasse tulema vaid siis, kui saab oma tütrekese kaasa võtta. Mees nõustus ja koos astuti õues ootava auto juurde. Naine seadis turvatoolis lapse tagaistmele ja kinnitas korralikult turvavöö, seejärel sättis end tema kõrvale. Paarikümneminutilise sõidu järel peatusid nad Hiiul asuva onkoloogiahaigla ees. Naine poleks tahtnud siseneda, sest teda rõhus süütunne surija ees. Tema ju elas aga Aaroni naine pidi peagi lahkuma sinna, kust enam iial tagasiteed ei ole, sinna, kuhu meie, elavate silm ei ulatu.
Siiski pidi ta oma lubaduse täitma. Kõledalt kajasid nende sammud haigla tühjas koridoris. Mõnest palatist kostis üksik valukarje või oigamine nagu viimane appikutse, mis püüdis veel klammerduda eluga siduva hapra lõnga külge. Eneken raputas end lahti nendest süngetest mõtetest ja vaatas ringi. Nad olid seisatanud ühe palati ukse ees. Aaron avas selle ja palus naisel sisse astuda. Palatis
