Kõik võib veel hästi minna. Heino Viik
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kõik võib veel hästi minna - Heino Viik страница 5
Kohvimasina peal sumises Aleksandra telefon. Midagi on siin pildil valesti, mõtles Hugo. Aleksandra muutunud käitumine viimastel päevadel, aina saabuvad sõnumid … Metslooma vaist käsikäes kurivaimuga viis Hugo naise telefoni juurde ja ta vajutas ekraani lahti. Sõnum Arturilt. Hugo nägi kaht viimast sõnumit, millest üks mõjus löögina rindu: „Nii tahaks sulle kaissu pugeda.” Et mis mõttes? Artur Aleksandrale või … mis veelgi hirmsam, Aleksandra Arturile? Hugo sulges kähku telefoni koletusse pikemalt süüvimata ning koperdas tagasi diivanile. Tunded tulid lainetena – viha, pettumus, enesehaletsus. Rinnus pitsitas, nagu suruks miski rinnakorvi kokku. Hugo tavapärane analüütiline meel oli pausil ja keset segadust jõudis signaal otse võitle-või-põgene-keskusse. Ta tõttas üles ja leidis Aleksandra hommikumantlis magamistoast, kus ta luges mingit kristallideraamatut. Hugo ärevus oli kümne palli skaalal üheksa, ent häält ta siiski kontrollis: „Ma nägin su telefonis ühte sõnumit. Kas me … saame rääkida?”
„Hmm, sa loed mu sõnumeid?” küsis Aleksandra aeglaselt.
„Ee … pigem mitte. See oli esimene kord.”
„Lapsed peaksid kohe magama jääma, räägime siis,” oli Aleksandra rahulik.
Möödus paarkümmend minutit ja lapsed suikusid unne. Oskaril läks selleks tavaliselt kümmekond minutit, Freial kauem.
Paar oli oma tavalises vestluskohas elutoa diivanil. Telekas oli kinni.
„Kes see Artur on?” alustas Hugo ennast kontrollides.
„Üks sõber,” Aleksandra oli vahepeal ilmselt asitõendid üle vaadanud ja üsna rahulik.
„Mis pagana sõber?” uuris Hugo edasi.
„No vaata. Kui sa oma uue elukorralduse raames Pärnusse läksid, tuli Maarja mulle külla. Me rääkisime kõigest ja Maarja ütles, et mis sinagi siin enam paastud ning tegi mulle Tinderi konto. Kohe samal õhtul tuli palju sõnumeid ja Arturiga jäime vestlema.”
„Ja millest te siis vestlete?”
„Ah, kõigest. Ta aitab mul kasvuhoonet planeerida.”
Kasvuhoone oli Aleksandra unistuste projekt, millega Hugo polnud paugust kaasa jooksnud ning valinud mõtleme-arutame-tee. Ühelt poolt oli Hugol rahast kahju – viletsat ei tahtnud ju teha, kuid teiselt poolt ei janunenud ta kasvuhoone püstitamisega seonduvate sekelduste järele.
„Ahah. Kas olete kohtunud ka?”
„Ei, ta elab Tallinnas.”
Kui kes-kus-millal-asjaolud olid kaardistatud, vajus Hugo mõttesse. Üllatuslikult ei olnudki tal tungi truudusetu naise juurest ära joosta. Aleksandra polnud vist veel Arturiga malet mänginud, ent Hugo oli mures ja tahtis naist endale hoida.
„Kuidas meie suhe saaks töötada?” päris ta pingest väreleva häälega. „Mida me peaksime teistmoodi tegema?”
„Ei tea. Sa oled mulle nii palju haiget teinud, et mul on raske sind usaldada. Kõik need kritiseerimised ja mahajätmised. Ma tunnen, et ma pole sinu jaoks piisav,” tulid Aleksandral pisarad silma.
Tõesti, algusaastatel oli Hugo püüdnud kaasat endasuguseks kasvatada. Samuti oli ta kaks korda tõsiselt kaalunud suhte lõpetamist, kuid ometigi olid nad lõpuks kokku jäänud. Mehed ei andesta midagi, aga unustavad kõik, naised andestavad kõik, ent ei unusta midagi. Nii on.
„Teeme oma suhtele auditi,” tuli Hugole enda meelest hea idee. „Paneme kirja kõik kooselu jooksul haiget saamised ja räägime need teineteisele ära.”
„Ei tea. Kindlasti vajan ma pikalt aega, et meie suhte üle järele mõelda. Et kas me peaksime üldse koos jätkama.”
Asi oli tõsine.
„Me võiksime seda siiski teha. Äkki kaotame muidu midagi väga väärtuslikku,” ütles Hugo vaikselt.
„Olgu. Proovime ja vaatame, mis saab,” oli Aleksandra viimaks nõus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.