sidekanal.”
„Kas sa selle pärast üldse ei muretse, et su sidekanal võib olla mitte selle kutiga, kes seda muistset sealihapiruka stiilis2 kaabut kannab, vaid kaabu esialgse omaniku vaimuga? Mida sa siis peale hakkad, kui avastad, et oled armunud vaimu?”
„Hm.” Shadi mõtles terve minuti. „Ma vist pean Tinderis oma andmeid uuendama.”
Mäejalami juures pani tuuleiil veepinna virvendama, sasis mu pruune õlgadele langevaid juukselaineid, loojuv päike aga torkis kuldsete valgusodadega kõike nii eredalt ja kuumalt, et ma pidin silmi vidutama, et näha rannale tekkivaid oranže ja punaseid toone. Kui see oleks olnud mingi minu üüritud maja, oleks see olnud täiuslik koht, kus kirjutada imeline armastuslugu, mida ma Sandy Lowe’i kirjastusele juba mitu kuud lubasin.
Taipasin, et Shadi oli vahepeal rääkinud. Veel rohkem Tondikaabu kohta. Mehe nimi oli Ricky, kuid me ei maininud teda kunagi nimepidi. Me rääkisime Shadi armuelust alati kodeeritult. Oli vanem mees, kes pidas imelist meretoidu restorani (Kalade Isand), ja oli mingi kutt, keda me kutsusime Markiks, sest ta sarnanes ühe kuulsa Markiga, ja nüüd oli see uus töökaaslane, iga jumala päev kaabut kandev baarimees, keda Shadi halvustas, kuid samas ei suutnud ka talle vastu panna.
Lülitusin vestlusse tagasi sel hetkel, kui Shadi küsis: „Neljanda juuli nädalalõpp? Kas ma siis võin külla tulla?”
„Sinna on üle kuu aja aega.” Tahtsin vastu vaielda, et ma ei pruugi siis enam siin ollagi, kuid teadsin, et see poleks tõsi. Mul kulub vähemalt terve suvi, et raamat valmis kirjutada, maja tühjaks teha ja mõlemad maha müüa, nii et saaksin (loodetavasti) hoogsalt tagasi suhtelisse mugavusse katapulteeruda. Mitte küll New Yorgis, kuid mõnes mitte nii kallis kohas.
Ma kujutlesin, et Duluth võiks taskukohane paik olla. Ema ei tuleks mulle sinna iial külla, kuid ega me möödunud aasta jooksul nagunii eriti teineteist külastanud, kui välja arvata mu kolmepäevane koduskäik jõulude ajal. Ta vedas mu kaasa nelja joogatundi, kolme puupüsti täis mahlabaari ja „Pähklipureja” etendusele, kus peaosa mängis mingi lapsuke, kellest ma kuulnudki polnud – just nagu tuleks isa silmapilk jutuks, kui me peaksime kas või sekundiks kahekesi jääma, ja me lahvataksime kohe põlema.
Mu sõbrad on mind kogu elu kadestanud emaga suhtlemise pärast. Kui tihti ja kui vabalt (vähemalt nii ma arvasin) me vestlesime, kui lõbus oli meil koos. Nüüdseks oli me suhtest saanud maailma kõige vähem võistluslik teineteise otsimise mäng.
Kahe armastava vanema ja kallimaga koos elamise juurest olin jõudnud selleni, et mul oli vaid Shadi, mu liiga kaugel elav parim sõbranna. Üks New Yorgist Michigani, North Bear Shoresi kanti kolimise hea külg oleks see, et asuksin nõnda ta Chicago elupaigale lähemal.
„Neljas juuli on liiga kaugel,” kaebasin. „Sa oled vaid kolme sõidutunni kaugusel.”
„Jah, ja ma ei oska sõita.”
„Siis sa peaksid oma juhiloa tagasi andma,” pakkusin.
„Usu mind, ma ootan, et see aeguks. Ma hakkan end siis nii vabana tundma. Ma vihkan seda, kui inimesed peavad mind võimeliseks autot juhtima lihtsalt seepärast, et juriidiliselt ma tohin seda teha.”
Shadi oli õudne autojuht. Ta hakkas iga vasakpööret tehes kiljuma.
„Pealegi sa tead, et minu elualal ei tasu töögraafikuid tõsiselt võtta. Mul vedas, et boss ütles, et ma võin neljanda juuli vabaks võtta. Nii palju kui ma aru saan, loodab ta selle eest keppi saada.”
„Ära mõtlegi. Keppi saab suuremate pühade eest. Praegu ootab sind vastuteenena kena vanamoodne jalgadega lahtihõõrumine.”
Rüüpasin veel ühe sõõmu džinni, siis pöördusin terrassi serva juures ja oleksin äärepealt kiljatanud. Minust mõni meeter paremal naabermaja terrassil paistis aiatoolilt kellegi pruunide lokkidega kukal. Palvetasin endamisi, et mees magaks – et ma ei peaks tervet suve veetma inimese naabruses, kes on kuulnud mind valjuhäälselt kuulutamas kena vanamoodsat jalgadega lahtihõõrumist.
Ta kummardus ettepoole ja haaras oma terrassilaualt õllepudeli, nagu oleks mu mõtteid lugenud, rüüpas sõõmu ja lamaskles siis edasi.
„Täitsa tõsi. Ma ei pea isegi krokse jalast ära võtma,” vastas Shadi parajasti. „Igatahes ma jõudsin nüüd tööle. Aga anna mulle teada, kas keldris on narkots või nahkmööbel.”
Pöörasin naabri terrassile selja. „Ma ei lähe seda kontrollima enne, kui sa külla tuled.”
„Jõhkard,” teatas Shadi.
„Mõjutusvahend,” ütlesin. „Kallis oled.”
„Sina oled veel kallim,” kinnitas ta ja lõpetas kõne.
Pöörasin näo lokipea poole, mingil määral oodates, et ta mu kohalolule reageeriks, ja mingil määral endamisi arutledes, kas minu kohuseks oleks ennast tutvustada.
Ma ei tundnud eriti hästi ühtegi oma New Yorgi naabritest, kuid siin oli Michigan ja isa lugudest North Bear Shoresis üles kasvamise kohta olin täiesti valmis, et mul tuleb sellele mehele mingil hetkel suhkrut laenata (pea meeles: suhkrut tuleb osta).
Köhatasin ja püüdsin naabrinaeratuse näole pressida. Mees tõusis istuli, et veel õlut rüübata, ja ma hõikasin üle terrassidevahe: „Vabandust, et teid häirisin!”
Ta viipas ebamääraselt, seejärel aga pööras süles mingi raamatu lehte. „Mis selles häirivat võiks olla, et jalgadega lahtihõõrumine on kasutuses rahalise ekvivalendina?” venitas ta kareda tülpinud häälega.
Krimpsutasin vastust otsides nägu – mingisugustki vastust otsides. Endine January oleks teadnud, mida öelda, aga mu pea oli sama tühi kui iga kord Microsoft Wordi töölehte avades.
Hea küll, võib-olla ma tõesti olin möödunud aastaga väheke eraklikuks muutunud. Võib-olla ma ei teadnudki päris täpselt, mida ma õieti eelmisel aastal tegin, kui välja arvata ema külastamised ja kirjutamine, aga naabrite pöördesse flirtimist igatahes ette ei tulnud.
„Nii ehk naa,” hõikasin, „ma elan nüüd siin.”
Nagu mu mõtteid lugedes viipas ta huvitult käega ja urises: „Eks anna teada, kui sul suhkrut vaja on.” Kuid tal õnnestus see lause panna kõlama umbes nagu Ära minuga iial enam räägi, kui sa just ei näe mu maja põlemas, ja ka sel juhul kuulata kõigepealt, kas sireenid juba lähenevad.
Nii palju siis Kesk-Lääne külalislahkusest. Kui me New Yorgis sisse kolisime, tõid naabrid meile vähemalt küpsiseid. (Need olid gluteenivabad ja LSD-ga kaunistatud, aga oluline oli mõte.)
„Või siis, kui vajad juhatust lähimasse seksifetišite hulgilattu,” lisas Turtsakas.
Mu põsed lõid kuumast lõkendama, ühtaegu nii piinlikkusest kui ka vihast. Sõnad purskusid välja, enne kui midagi mõeldagi jõudsin: „Ma ootan, millal sa sinna sõitma hakkad, ja sõidan siis sulle järele.” Ta pahvatas naerma, üllatunult ja rämedalt, kuid ei suvatsenud sellegipoolest mulle nägu näidata.
„Nii armas oli sinuga tutvuda,” lisasin teravalt ja pöördusin, et pageda läbi klaasist lükanduste tagasi maja turvalisusse, kus ma üpris tõenäoliselt
