juuli-august 2021
Avaveerg
Pille-Riin Purje
Viimase etenduse erikaal
Vastab
Martin Algus
Persona grata
Evelin Seppar
teater
Raili Lass
Draamatõlke analüüs „Pangaröövi” näitel
Martin Alguse tõlge Vanemuise laval
Riina Oruaas
Etenduseanalüüsi praktikum. „Mitte midagi” Vanemuises
Saatesõna Tartu Ülikooli teatriteaduse tudengite esseedele
Karmen Juhkam
Kuidas saada eksistentsialist ploomipuu otsast alla?
„Mitte midagi” Vanemuises
Johanna Rannik
Loobumine lavastuse „Mitte midagi” tegelaste Otto, Ursula-Marie ja Frederiki näitel
Kelly Kittus
Tähenduse viimased päevad
Lavastuse „Mitte midagi” märgisüsteemid kultuurikontekstis
Veiko Märka
Kas film tapab teatri?
Samade alusteoste teatri- ja filmitõlgenduste võrdlus Algus TMK 2021, nr 6
tants
Rolliloomest balletis Eve Mutsoga
Vestlevad Eve Mutso ja Anu Ruusmaa
muusika
Quo vadis, eesti muusika?
LHV konkursi järel vestlevad žürii liikmed Helena Tulve ja Iris Oja
Mirje Mändla
Eesti muusika päevad / Baltic music days 2021:
„DNA” 22. IV — 18. V 2021
Tõnn Sarv
Muusika, kuidas edasi? Kuulates balti nüüdismuusikat 2021
Anne Aavik Taaskasutus ooperis — filmikunsti tippteosed teatrilaval
Algus TMK 2021, nr 6
kino
Tõnis Rätsep Ettepanek
Kuidas tulla välja kultuurielus toimivast külmutatud konfliktist?
Kaupo Meiel
„Eesti matus” kui rahvuslik peaparandus
René Vilbre mängufilm „Eesti matus”
„Mis tahes kultuuri tuleb filmida nii, et püüad võimalikult vähe häirida põliselanike igapäevast elu”
Liivo Niglase intervjuu Valentin Kuigiga
Liis Nimik
Nähtamatu filmis ehk juhuse triumf
Vt ka TMK 2021, nr 6
Harly Kirspuu
Nullkultuur ja selle õied I
Andres Mesikepp
Kahtluste varjud: film noir’ilikkus sõjajärgses eesti mängufilmis V
Vt ka TMK 2021, nr 2, 3, 4 ja 6
VIIMASE ETENDUSE ERIKAAL
Tänuviipega Taago Tubina lavastusele „Krdi loll lind” (Ugala, 2017–2021).
7. oktoober 2017. Ugala väikeses saalis esietendub Aaron Posneri „Krdi loll lind” („Stupid Fucking Bird”) alapealkirjaga „Tšehhovi „Kajakas” unplugged”. (Tõlkija: Erkki Sivonen. Lavastaja: Taago Tubin. Kunstnik: Liisa Soolepp. Muusikaline kujundaja: Lauri Lüdimois. Valguskujundaja: Mari-Riin Villemsoo. Liikumisjuht: Raido Mägi. Osades: Martin Mill, Klaudia Tiitsmaa (hiljem Ilo-Ann Saarepera), Merle Palmiste, Janek Vadi, Andres Tabun, Laura Kalle, Ringo Ramul.)
Lavastaja Taago Tubin tõdeb esietenduse eel: „Unplugging tähendab loo lahtiühendamist Tšehhovi näidendi saja aasta tagusest ajast, vene aadlikontekstist, romantismist, melanhoolitsemisest, nostalgitsemisest… Kõigest sellest, mida me peame tšehhovlikuks, kuid mis on seda vaid väliselt. Posneril on õnnestunud väga isikliku lähtekoha pealt destilleerida välja „Kajaka” üdi ja olemus. Minu jaoks on kõige olulisem teema näitemängus kompromissitus ja teisalt kompromissindus — elus, armastuses ja kunstis. Miks ja kuidas muutub idealism küünilisuseks, kuidas ja miks me ühel hetkel tembeldame idealismi, nii endas kui kõrvalseisjates, lapsikuks ja naeruväärseks. Rikastavat avastamis- ja mängurõõmu, näitlejate tundlikkust ja suurt pühendumust on jagunud lõpusirgeni välja.”1
6. juuni 2021. Ugala külalisetendus „Krdi loll lind” Tallinnas, Sakala keskuses. Eelviimane, neljakümne viies mängukord. Õhustik on tundlik, näitlejate ansamblimängus on hapramaid hoovusi, mõtlikkust, minoorsust. Hüvastijättu. Eriliselt peegeldub see Martin Milli Kossis (Konstantin Treplev). Lõpusirge tähendab nüüd midagi muud, kui see tähendas prooviperioodi lõpul.
Sinna vahele mahuvad veel kaks nähtud etendust. 17. novembril 2017 — vahepeal oli esietendunud Uku Uusbergi „Ivanov” Eesti Draamateatris ja kahe niivõrd erineva Tšehhovi-mängu vahele sugenes üllatavaid dialoogilisi kokkukõlksatusi — ning 11. veebruaril 2019. Tagantjärele olen veidi kurb, et miks ainult neli etendust; lavastus ju kutsus ja tõmbas kogu aeg. Aga eelkõige olen tänulik ajas avardunud elamuse eest.
Veel täpsustas lavastaja enne esietendust: „Minu meelest ei ole tegemist mitte niivõrd adaptatsiooniga kuivõrd „Kajaka” paralleeltekstiga. Mõlema teksti paralleeljooned liiguvad ühes suunas.”
Tubina „Krdi loll lind” on ülimalt tšehhovlik. Või peaksin kasutama minevikuvormi? Ega hästi ei taha. Teatri olevikulisus toimib ja kannab tagasi konkreetse(te) etendus(t)e mõjuvälja, mälu territooriumile, kus „oli” on ikka „on”.
Tšehhovi ja Posneri tekstide paralleeljooned on kui viivud „Krdi lolli linnu” muusikalisest kujundusest: Dmitri Šostakovitši „Valss nr 2” ja Trigorini (Janek Vadi) pihtimuslaul „Jookse” („Run From Me”, Taylor Kirk, ansambel Timber Timbre), mis oma koosmõjus paotavad kütkestavalt tegelaste hingeilma.
Tihket tähendusrikkust pooleks eluterve irooniaga on kogunud Kossi näidendi määratlus „kohaspetsiifiline tegevuskunstiüritus”. Meenub äsja nähtud Liisa Saaremäeli lavastus „Tiny Home Production presents: Suurem-kui-elu” Paljassaare Garaažilinnakus (CPPM Manifestal), kus riivati Anton Pavlovitši
