kellel on nii vähe keharasva, ei saa loogiliselt kogu aeg soe olla.
Sõit Rocklandi oli sündmustevaene, kui välja arvata see, et mida kaugemale põhja ta jõudis, seda madalamale termomeeter langes. Paari nädala pärast on käes halloween. Ta mäletas lapsepõlvest, et vahel sadas lund, kui nad ukselt uksele kommi pommimas käisid. Neile oli see meeldinud – väiksed veidrikud, nagu nad toona olid.
Pärast rohkem kui kümmet aastat Californias ei olnud Audrey Uus-Inglismaa talveks valmis. Pagan, ta ei olnud isegi sügiseks valmis.
Õues hakkas pimenema, kui ta külalistemaja ette keeras. Tema auto oli parklas ainus. Arvestades imekaunist järvevaadet, läks sellel kohal suviti kindlasti väga hästi. Puud olid sügisvärvides ja enamikul oli endiselt rohkelt lehti küljes. Ilm oli küll külmem kui LA-s, aga õhk oli puhas ja siin oli pagana palju ilusam. Mitte et LA-l polnuks oma võlusid.
Tõmmanud jaki koomale, võttis Audrey tagaistmelt kotid ja lukustas auto.
Ukse avas naeratav naisterahvas, kes paistis olevat kuuekümnendates. „Teie olete vist Audrey.”
„Olen.” Ta vastas naeratusega. „Proua Fletcher?”
„Just nii. Tulge sisse. Ma kardan, et öö tõotab tulla jahe.”
Audrey astus sisse. Sisekujundus meenutas Inglise maamaja: plüüsirohke ja rikkalik, kuid õdus. Ja kas seal ei lõhnanud mitte veiseprae järele? Ja õunakoogi? Audrey kõht korises.
Proua Fletcher näitas talle söögituba ja üldkasutatavaid ruume ning juhatas ta siis ülakorrusele tema tuppa. Ploomikarva, kreemika ja tumerohelise sisustusega tuba mõjus sama õdusalt ja lopsakalt nagu ülejäänud maja. Tal oli ka eraldi vannituba, kus oli suuri sõrgu meenutavate jalgadega vann. Märksa parem kui mõni odav hotell.
„Väga armas,” ütles ta proua Fletcherile. „Kas tohiksin teilt äkki paluda natuke jääd ja juhiseid, kust ma võiksin leida lähima hea restorani?”
„Ma toon teile jäänõu. Ja pärast pikka sõitu pole teil tarvis uuesti välja minna. Kui teile veisepraad sobib, siis toon teile kandikul meie enda õhtusööki. Ma teen alati liiga palju süüa.”
Siinse kandi enesestmõistetav lahkus üllatas Audreyt alati, ehkki ta oli selle keskel üles kasvanud. Lapsena oli see talle aga alati tundunud pealetükkivusena, millega kaasnes paraku ka väikelinlik uudishimutsemine ja klatš. „See on teist väga lahke. Kui see teile tüli ei tee, siis võtan pakkumise vastu.”
Proua Fletcher naeratas. „Ei mingit tüli! Tore, kui majas külalisi viibib. Kas ma sain õigesti aru, et te osalete Ian Monroe kohtuasjas?”
Audrey tardus, kui kotte voodi juurde asetas. See oligi too väikelinliku külalislahkuse pahupool. „Jah.” Ta vaatas naise kahvatusinistesse silmadesse. „Osalen küll.”
Rõõm proua Fletcheri ümarast näost haihtus. „Kohutav lugu. Kas te peate temaga isiklikult kohtuma? Kas te sellepärast tulitegi?”
Kas selles oleks midagi halba, kui ta tõtt räägiks? Audrey ei osanud öelda, aga samas ei suutnud ta ka ette kujutada, kuidas võiks see kena naine talle probleeme valmistada, kui ta niikuinii juba järgmisel päeval lahkub. „Jah. Ma vestlen temaga homme.”
Proua Fletcheri hallinevad lokid hüplesid, kui ta pead vangutas ja keelt laksutas. „Ma toon teile ka tükikese kooki. Kas teile jäätis meeldib?”
Mis kuradi küsimus see on? Audrey peas kumises isa hääl. „Meeldib. Aitäh.”
Vanema naise naeratus ilmus taas välja vahetult enne seda, kui ta ukse sulges ja Audrey omapead jättis. Audrey tõstis reisikotist välja hügieenitarbed ja viis need vannituppa. Siis võttis ta riidekotist järgmiseks päevaks mõeldud kostüümi ja pani rippuma. Kostüüm oli lihtne ja ilusa lõikega ning oli maksnud rohkem kui mõne nädalateenistus. Siiski oli see väärt investeering. Koos lumivalge särgiga nägi ta selles välja professionaalne, korrektne ja pisut heidutav, jätmata seejuures pingutatud muljet. Ta kutsus seda palgamõrvar Blanki kostüümiks, sest tundis end selles nagu John Cusacki tegelaskuju samanimelises filmis. Loodetavasti ei pea ta kedagi mõrvama.
Ta oli just saapad jalast ja jaki seljast saanud, kui proua Fletcher naasis kandikuga, millel oli õhtusöök, jäänõu ja lillekimp. Audrey võttis raske kandiku kiiresti enda kätte ja asetas väiksele lauale akna ääres.
„Unustasin öelda, et teile toodi täna need lilled,” lausus naine, nägu kandiku trepist üles tassimisest kergelt õhetamas.
Audrey vaatas lilli. „Kas tõesti?” Üksnes kolleegid ja Jake teadsid, kus ta peatub. „Väga kaunid.” Valged roosid meenutasid talle küll alati matuseid, aga need lõhnasid ometi hästi.
Proua Fletcher paistis pettunud, et Audrey kaarti ei vaadanud. „Hea küll, jätan teid nüüd omapead. Pange kandik ukse taha, ma tulen sellele hiljem järele.”
Tänanud naist veel korra, torkas Audrey jäänõusse veinipudeli, mille oli kaasa võtnud, ja istus, et sööma asuda. Toidu maitse oli sama hõrk kui selle lõhn – ja seda oli kaugelt liiga palju. Maine’i kokad juhinduksid justkui mõttest, et iga nende roog on mõeldud metsatöölisele või vähemalt teismelisele poisile. Iga kord, kui Audrey kodus käis, pidi ta Bostonisse naastes kaks korda tihemini trennis käima.
Kui ta oli ära söönud viimase koogiampsu ja sulava vanillijäätise, asetas ta kandiku ukse taha lauale ja naasis lillede juurde. Valges ümbrikus oli ka väike kaart. Ta avas selle.
Juba ootan, et saaksin sinuga mängida.
Mida kuradit? Päris krüptiline ja kõhedust tekitav.
Saatja nime ei olnud, kuid kaardi allääres oli hõbedases reljeefkirjas floristi telefoninumber. See võis olla Jake’ilt. Ehkki ta ei kujutanud ette, et Jake kirjutaks midagi nii imalat või valiks talle valged roosid. Selleks on ta liiga värvikas ja ilmselt eelistaks midagi eksootilisemat.
Näiteks lihasööjataime. Mõnd ilusat. Ja ta kirjutaks, et see meenutab talle Audreyt.
Audrey naeratas Jake’ile mõeldes, ehkki tema kõhus surises, nagu tegutseks seal parv neurootilisi mesilasi. See ei olnud uus tunne. Jake Tripp oli teda lummanud, kohutanud ja tema südant kindlalt oma haardes hoidnud juba pea kakskümmend aastat. Sõbrad olid nad olnud veelgi kauem. Jake’i vanaema Gracie oli määranud end Audrey haldjast ristiemaks enne seda, kui Audrey ja Maggie Clint Jonesi tapmise eest arreteeriti. Ilma Gracieta ei oleks Audrey nii kaugele jõudnud. Jumal teab, mis temast oleks saanud.
Ta pani vannivee jooksma ja sellal, kui vann veega täitus, helistas Jake’ile.
„Oled Rocklandis?” küsis Jake, kui oli vastu võtnud. Tema kergelt kähe hääl lõdvestas Audrey lihaseid paremini kui ükski vann. Ta oli nagu Audrey maandusjuhe. Oli seda alati olnud, isegi siis, kui Jake oli teda närvi ajanud.
„Jah. Jõudsin natuke aega tagasi. Kuule, kas sina saatsid mulle lilli?”
Järgnes hetkeline vaikus. „Ei. Kas oleksin pidanud?”
„Ei. Aga omanik andis mulle kimbu, mis oli minu nimele siia enne toodud.”
„Mis kaardil kirjas on?”
Nüüd
