Alu alevikus asuvasse vanematekoju sõitis Tarmo esmaspäeva hommikul. Kaie oli tööga seotud, kuid matustele lubas ta kindlasti tulla. Nagu arvata oli, ei lasknud Triin Tarmol seal midagi teha ja targem oli oma ülimalt aktiivsest õest eemale hoida.
Ausalt öeldes polnud Tarmo Triinuga kunagi hästi läbi saanud. Kasvõi sellepärast, et nii kui ema Triinu sünnitusmajast koju tõi, pälvis kogu vanemliku tähelepanu ja hoolitsuse õeke. Tema, Tarmo, keda seni ikka ka hellitati, tundis end sestpeale enamasti üleliigsena. Tarmo oli juba piisavalt arukas poiss ja uskus, et kui Triin veidikese kasvab, muutuvad nad vanemate silmis võrdseteks. Isaga nii juhtuski, aga ta oli kas tööl või siis purjus. Kui Karl juhtuski kaine olema, siis lunastas ta oma patte ega julenud kaasale silmagi vaadata. Lehtit peeti küll heasüdamlikuks naiseks, kuid kodus oli tema see, kelle sõna alati peale jäi.
Kui Tarmo sirgus, sai üha selgemaks, et emal jagus armastust vaid tütre jaoks. Kuni järjest rohkem enesesse tõmbuv poeg hellust enam ei lootnudki. Poisile sai lõplikult selgeks, et kuulub küll perekonda, aga teda vaid sallitakse. Hea seegi, et Tarmot ühise söögilaua taha lubati! Aga ka seal sokutas ema parimad palad alati Triinu ette. Tütre iseloomule see muidugi kasuks ei tulnud.
Sestap uudistaski perepoeg sealoleku teisel päeval nagu välisriigi saadik majas toimuvat sagimist vaatlejana eemalt pealt. Nii juhtuski, et tagumisse tuppa tõttav ema märkas, et Tarmo istus jõude ning vahtis aknast välja. Lehti seisatas ja jäi poega silmitsema. „Kas sul ei ole siis kohe mitte kui midagi teha?“ küsis ta nördinult.
„Kas sa arvad, et Triin ülepea lubab mul midagi teha?“ vastas Tarmo tülpinult. „Ja tema moodi edasi-tagasi rabeleda ma igatahes ei kavatsegi. Parem meenutan siin liiga vara lahkunud isa.“
„Jah, kuuskümmend kaheksa aastat pole teab mis vanus,“ ohkas ema toolile istudes. „Tõmban ka natuke hinge … Mis mälestused sul temast jäid?“ küsis ta ootamatult. „Ainult ausalt.“
„Ausalt?“ päris poeg üle, sest kodu oli talle kahjuks võõraks jäänud. Eriti nüüd, kui Karli enam polnud. Ja ta otsustas mitte midagi salata. „Mul on kurb tunnistada, aga isa oli siin viimane, kellele ka minu elu korda läks. Teie jaoks olen ma alati teisejärguline isik olnud.“
Nende sõnade peale valgusid ema silmad pisaraid täis. „Ja seda pead sa just täna mulle ütlema?“
„Kui me ka sellisel päeval ei julge ausad olla, pole hiljem lootustki suhteid parandada.“
Lehti võpatas, hakates närviliselt laudlina äärt näppima. Siis küsis vaikselt: „Kas keegi on sulle midagi rääkinud?“
Poeg vaikis ja kehitas ebamääraselt õlgu. Lõppude lõpuks oli midagi väga olulist tema eest juba aastaid varjatud …
Nüüd aga näis aeg lõplikuks jutuajamiseks küps olevat. Ja just praegusel hetkel näis ema tahtvat südant puistata. Nii see vist oligi, sest Lehti alustas ettevaatlikult:
„Niisiis, Karl tunnistas sulle ikkagi üles?“
Lehti laskis pea norgu, haarates kahe käega oimukohtadest. Seejärel hakkas ta tasakesi tihkuma.
„Rahune, ema! Aitab juba,“ püüdis Tarmo ema rahustada, aga aastaid hingepiina tekitanud saladus oli hetkel ilmselt liiga ränk.
Kõrvaltoas askeldav Triin oli ema nuttu kuulnud. Ta pistis pea ukse vahelt sisse ja nähvas: „Vähemalt ema lohutamisega võiksid sa hakkama saada!“
See oli isegi Lehtile liig, sest ta käratas: „Sina aga võiksid vähemalt täna mitte õelutseda ja vait olla!“
Tütre hoolitsetud soeng kadus välkkiirelt ukse taha. Pilt oli sedavõrd koomiline, et Tarmo muigas tahtmatult. Ema heitis tema poole pahura pilgu, millel momendil aga mingit mõju ei olnud.
„Ükskord tuleb mul seda niikuinii teha,“ ohkas ta närviliselt. „Näed isegi, kui äraarvamatult habras me elu on. Nagu põlev küünal – juba esimene juhuslik tuulehoog võib leegi ära kustutada. Mine tea, kui kauaks minulegi elupäevi antud on. Ja seda ma oma hinge peale võtta ei julge ega tohi, et selle saladuse hauda kaasa viin.“
Lehti vakatas, ilmselt julgust kogudes.
„Nagu ma aru saan, puudutab see saladus mind?“ otsustas Tarmo ema pihtimist kergendada.
„Eeskätt sind, aga ka mind ja Karli.“
„Ütle siis südamelt ära, saad koormast lahti,“ julgustas poeg ema.
Naabertoas kikitati nähtavasti kõrvu, sest ühtegi heli sealt enam ei kostnud.
„Sul on õigus. Ma oleksin pidanud sellest varem rääkima, siis oleks kõik kergem olnud. Aga enam pole midagi parata … Tarmo, mul on sulle seda raske öelda, aga kahjuks ei ole sa meie lihane poeg … Kas suhkruvett oleks võimalik saada?“
Enne kui Tarmo reageerida jõudis, paiskus naabertoa uks lahti ja Triin sööstis kööki. Tuli siis paari minuti pärast täis klaasiga tagasi ja käsutas lusikaga vett segades: „Joo see kohe ära! Võtsin sooja vett ja suhkur on juba sulanud.“
Ema naeratas tänulikult ja rüüpas kuulekalt pakutud jooki.
Praegu oli Triin küll tasemel, pidi Tarmo tunnistama. Tegelikult on ta alati minust kiirem tegutseja olnud. „Ma lähen toon palderjani või midagi muud rahustavat,“ ütles Tarmo toolilt tõustes.
„Ei ole vaja,“ tõrjus nüüd juba võõrasema pakutud teene tagasi. „Eile ja üleeile sai tablette niigi liiga palju võetud. Pean ka oma südame peale mõtlema. Istu ja kuula, sest täna tunnistan vaid kõige olulisema üles. Kui Karl on mulla all ja mina natuke rahunenud, räägin pikemalt. Sina, Triin, jää samuti siia, sest see on meie ühine lugu ja puudutab meid kõiki!“
„Ega sul selle vastu midagi pole?“ küsis Triin Tarmolt tema kohta üllatava delikaatsusega.
„Loomulikult mitte,“ vastas äsja ametlikult kasupojaks tunnistatu ausalt.
„Paar aastat enne Tarmo lapsendamist oli mul nurisünnitus. Ja arst ütles, et kahju küll, aga emaks sa enam ei saa. Läksin teise arsti juurde. Täpselt sama jutt. Meile Karliga oli see suur löök, sest last soovisime mõlemad hirmsasti saada. Olime veel noored ning minu raseduse ajal oli lapse üleskasvatamise mõte meis nii kinnistunud, et ega siin pikalt arutada polnud enam midagi. Andsime avalduse sisse ning külastasime korduvalt lastekodu. Seal torkasid sa meile otsekohe silma. Olid elurõõmus, sõbralik ja terve poiss. Hakkasid meid kohe usaldama ja võtsid peagi omaks. Viimaks saime ka loa kätte, ametlikud asjaajamised korda, ja tõime su koju. Nii see ühine elu siis algas …“
Tarmo kasutas järjekordse pausi ära ja küsis:
„Kui vana ma siis olin?“
„Kolme ja poolene, kusjuures lastekodus olid sa ainult kolm-neli kuud olnud.“ Vaatas Tarmole uurivalt otsa ning küsis: „Kas sa oma varasemast elust üldse midagi mäletad?“
Tarmo oli oma staatust perekonnas küll aimanud, aga kindlat teadasaamist otsustavalt vältinud – alateadlikult tajudes, et tõe väljaselgitamine võib kõik veel halvemaks teha. Praegu oli ta aga sedavõrd rööpast väljas, et minevikku süüvimiseks pidi ta korraks tahtejõudu pingutama. Mõtlemiseks anti talle aega ja Tarmo vastas alles paari
