mehe surma Merlimonti krahviga abielluma.
Valda ei heitnud talle seda kunagi ette.
Beau-pére, nagu Valda võõrasisa prantsuse kombe järgi kutsus, oli alati olnud tema vastu lahke ning külvanud ta üle tähelepanuga nagu oma lihase tütre.
Praegu igatses aga Valda isa rohkem kui kunagi varem. Ta oli kindel, et isa poleks kunagi lootnud, et tütar lepib osavõtmatult abieluga, mis võib kujuneda õnnelikuks, kuid osutuda ka täielikuks katastroofiks.
Valda oli pähe võtnud mitte kunagi leppida abikaasaga, kes tõmbab ringi teiste naistega või peab mõnel Pariisi kõrvaltänaval armukest.
See võis olla küll prantsuse elustiil, kuid Valda oli inglanna. Abikaasa näol tahtis ta endale elukaaslast. Ta tahtis abielluda armastuse pärast, tahtis, et mees kuuluks ainult talle ja tema mehele.
Arvestades tõika, et kõik Valda ühiskonnaklassi kuuluvad targad prantslannad pidasid pärast abiellumist armukest, oli see mõnes mõttes idealistlik unistus.
Neile võisid küll intriigid ja abikaasa petmine lõbu pakkuda, kuid Valda pidas seda räpaseks. Sellel polnud midagi ühist täiusliku armastusega, millest laulsid Les-Baux’ Armastuse õukonna trubaduurid.
“Ma ei saa beau-pére’i tahtmist täita,” ütles Valda endale kindlalt, tõusis voodist ja läks akna alla. Tõmmanud kardinad eest, vaatas ta öhe.
Maastik oli mähitud sügavatesse varjudesse, kuid selge tähistaeva kumas oli see sellegipoolest väga kaunis.
“Kusagil,” mõtles Valda, “peab olema mees, kes hakkab mind armastama minu enda, mitte mu raha pärast.”
Esimest korda elus vihkas Valda isa pärandust.
Kuni tänaseni oli ta arvanud, et rikkus annab talle turvatunde ning välistab kartuse, et ta kunagi peaks elama vaesuses ja hoopis teistsugustes tingimustes kui need, milles ta üles kasvas.
Nüüd tundus rikkus talle koormana.
Nagu kasuisa oli märkinud, huvitab tema kosilasi rohkem tema raha kui isiksus.
Tema ilu peaksid nad ainult lisaboonuseks, kuid poleks ka lugu, kui ta oleks ilutu ja igav – raha tasandaks kõik puudujäägid.
“Ma ei taluks seda! Ei taluks!” hüüdis Valda öhe.
Samas ei paistnud ka ühtki võimalust teha teisiti, kui kasuisa tahtis.
Neiu teadis, et krahvi vanamoelise õukondlase viisakuse taga on sihikindlus ning hoolimata kõigist takistustest saavutas kasuisa lõpuks alati oma tahtmise.
Ta ei kaotanud iial enesekontrolli, ei raevutsenud ega tormitsenud nagu Valda mäletamist mööda ta pärisisa, kuid oli järeleandmatu. Varem või hiljem ta murdub ning ilma suurema pingutuseta tuleb kasuisa võitjaks.
“Ta väsitab mu ära,” mõtles Valda. “Ta kutsub külla mehi, kelle on mulle abikaasaks valinud. Olen sunnitud nendega vestlema ja, enne kui arugi saan, olen abielus.”
Valda hakkas värisema. Tundmatu kosilane terendas ta silme ees nagu saaki märganud röövlind, kelle eest vaesel saakloomal pole pääsu.
Valda tuli akna juurest ära ja süütas öökapil küünlad.
Nende Pariisi majas oli elekter, kuid Provence’i lossis aeti siiani õlilampide ja küünaldega läbi – need sobisid iidsete müüride ja hinnalise antiikmööbliga rohkem.
Küünlad põlema pannud, istus Valda voodile ja üritas mõelda.
“Mida ma teen? Kuidas beau-pére’i ümber veenda?”
Valda teadis küsimatagi, et kui kasuisa on kord otsustanud ta mehele panna, ei õnnestu ta sihikindlust murda.
Krahv oli veendunud, et toimib õigesti. Ta arvas tõemeeli, et on isana läbi kukkunud, kui ei leia Valdale sobivat abikaasat, ja neiu teadis, et kõik temapoolsed vastuväited on asjatud.
Valda vaatas abitult magamistoas ringi. Kõik oli talle siin tuttav – oli ta ju selles toas elanud Merlimonti lossi kolimisest saati.
Valda magamistuba oli sisustatud noorele neiule sobiva värvitud mööbliga. Kõikjalt paistsid jõuludeks või sünnipäevadeks emalt kingiks saadud portselankujukesed.
Seintel rippusid nikerdatud ja kullatud raamis Valdale nii meeldivad maalid, mis kasuisa oli lubanud tal oma pühapaika tuua.
Nikerdatud puitosadega Louis XVI sohval istus Inglismaalt kaasa võetud Valda lapsepõlve lemmiknukk.
Seda olid ümber riietanud mitmed toatüdrukud ja Valda ema, kuni nukk oli saanud kalli täisvarustuse. Isegi aluspesu oli ehtsast siidist.
Nuku kõrval lebas kast.
Selle oli Valda eelmise aasta Londoni reisilt kaasa toonud. Praegu tundus neiule, et hoiab käes võtit, mis avab värava vabadusse.
Kastis oli Kodaki fotoaparaat.
Londonis oli Valda nõbu tutvustanud talle pildimasinat ja teinud temast paar ülesvõtet.
Tulemus oli Valdat hämmastanud. Kui loomulik ta fotodel oli välja tulnud! Ta oli laenanud nõolt fotoaparaadi ning pildistanud ema, tänavat ja nende maja ees seisvaid tõldu.
Alguses polnud tal erilist edu, kuid siis oli nõbu George viinud ta kuninglikku fotograafia ühingusse ja näidanud Paul Martini Facile’iga – esimese fotokaameraga tehtud auhinnatöid.
Need olid nii loomulikud ja ilusad, et Valdast sai fotograafiafänn.
Ta tahtis kuldgini eest ka endale Facile’i osta, kuid nõbu soovitas talle Kodaki kaamerat, milles painduv film oli keritud rullikutele.
“Esimene päevavalgusele tundlik film leiutati alles kaheksa aasta eest,” oli Georg rääkinud, “ja Kodak on seda täiustanud.”
“Mille poolest nende uuendused head on?” küsis Valda.
“Film asub fotokaamera sees valguskindlas kastis puupoolil ja uue foto tegemiseks piisab ainult järgmise kaadri ettekerimisest.”
“Ja selle käsitsemine pole liiga keeruline?”
“Pead tegema sada ülesvõtet ja saatma siis filmi Kodakisse ilmutada. See on tunduvalt lihtsam kui püüda seda ise teha!”
Sellest sai Valda aru.
Kodaki fotoaparaat ei näinud eriti muljetavaldav välja ja kui Valda oli seda Prantsusmaal kasuisale näidanud, oli too naerma hakanud.
Kuid Valda ilmutusest tagasisaabunud fotod olid ta arvamust muutnud ning ta oli isegi ühe oma lemmikhobusega kasutütrele poseerinud.
Kuna fotoaparaat kaalus aga neli naela ja oli kaasaskandmiseks liiga kobakas, siis läks Valda ind peagi üle.
Ratsaretkedel tekkis tal tihti soov looduse ilu fotole jäädvustada, kuid hobuse seljas fotokaamerat kaasa vedada oli võimatu.
Kui ta pildistada tahtis, tuli koju tagasi ratsutada, tõld võtta ja fotoaparaadiga samasse kohta tagasi sõita. See nõudis nii palju sekeldamist ja organiseerimist, et Valda enamasti loobus.
Sellegipoolest
