öökulli huikasid nüüd väga lähestikku. Neiu võttis seda jumala märguandena.
2. peatükk
Öösel magas Valda väga vähe. Ta mõtles oma plaani üksipulgi läbi, et kõik oleks kindel.
Ta mäletas, et kunagi aastate eest – ta ei saanud siis olla vanem kui kümneaastane – leidis ta ükskord isa kabinetti minnes tolle maakaarte, binokleid ja matkavarustust põrandale sättimas.
“Tule sisse, Valda, ja aita mind.”
“Mida sa teed, papa?” küsis Valda.
“Valmistun Afganistani-reisiks. Annan oma parima, et see tuleks edukas,” vastas isa.
Valda vaatas talle üllatunult otsa ja isa jätkas: “Avastusretkedel on pisiasjad üliolulised. Kui kõike ette ei mõtle, võib kõik nurjuda ja kogu reis aia taha lennata.”
Läks mitu tundi, enne kui Sir Edward kõik vajaliku kokku sai, kuid Valda polnud unustanud, kui täpne oli isa olnud oma “seikluse” ettevalmistamisel.
“Pean olema sama ettenägelik ja mõistlik kui papa,” ütles Valda endale.
Ta tõusis enne kella kuut ja pani end toatüdrukut kutsumata riidesse.
Kuigi oli vara ja päike polnud veel kõrgel, tõotas tulla palav päev, seepärast pani Valda selga kerge ratsakleidi.
Mai kohta oli ebatavaliselt soe ja talunikud rääkisid varasest lõikusest.
Riietunud, läks Valda lossi köögipoolele.
Kokapoisid oli juba tööl, tanudes majateenijad tassisid tolmulappe ja luudasid ning lakeid ja nõudepesijad olid lauanõude hoiuruumis ja söögitoas vilkas tegevuses.
Valda vältis neid nii palju kui võimalik, kuid kõigist märkamatult mööda pääseda tal siiski ei õnnestunud. Teenijad tegid teda nähes üllatunud näo ja tervitasid viisakalt: “Bonjour, m’mselle.”
Valda läks mööda vimplitega ehitud pikki koridore köökidest mööda ja sisenes avarasse, riiulitega lahtriteks jagatud külma meiereisse, mida kasutati ka hoiuruumina. Marmorplaatidega laudadel ootas suurtes kirnudes rõõsk koor võiks tegemist.
Ruumis oli väga külm ja kuigi aknad olid soojuse sissetungi vältimiseks tihedalt kinni, nägi Valda piisavalt, et valida ukse kõrval seisvast korviriidast üks välja.
Ta täitis selle munade ja hiiglasuure võikäntsakaga. Läinud teise lahtrisse, võttis ta tosina lae all rippuva kitkutud kodulinnu seast noore rammusa kuke.
Korv ühes, kukk teises käes, läks Valda tagaukse kaudu õue.
Peale hoovi pühkiva vanamehe polnud seal kedagi. Mees tõstis pilgu ja Valdat nähes puudutas laubale langevat juuksetukka.
“Bonjour, Pierre,” tervitas Valda naeratades ning läks üle hoovi kiiresti tallide poole.
Ta tahtis enne asjaga ühele poole saada, kui kasuisa teada saab, et ta lossis ei viibi.
Tavaliselt käisid Valda ja kasuisa pärast hommikusööki koos ratsutamas ning neiu teadis, et peab talle esitama mingi vabanduse, miks ta täna hommikul üksi ratsutama oli läinud.
Niipea kui Valda oli tallide juurde jõudnud, käskis ta tallipoisil saduldada kaks hobust – ühe endale ja teise temale.
Kuna Valda oli kärsitu, tundus talle, et tallipoiss venitas hobuste valmisseadmisega terve igaviku, tegelikult aga galopeeris ta toidukorvi ja kukke kandva tallipoisi saatel juba vähem kui viie minuti pärast läbi lossipargi.
Nagu Valda oli lootnud, leidis ta puudesalu tagant mustlaslaagri.
Maikuus rändas läbi krahvi maade üks mustlasvoor teise järel. Nii nagu enamikes Arles’i ja Les-Baux’ mõisates, olid mustlased krahvi valdustes teretulnud mitte ainult palverännaku ajal Saintes-Maries-de-la-Meri, vaid ka muul ajal.
Valda oli alati võlutud mustlaste seintele või taradele jäetud märkidest, mis sisaldasid ainult teistele mustlastele mõistetavat infot.
Hoolikalt otsides leidis Valda kusagilt kasuisa maavaldustest täpiga ringi. Ta teadis, et mustlaste keeles tähendab see “helde rahvas ja mustlaste vastu lahke.”
Ring ilma täpita tähendas lihtsalt lahkeid inimesi, kuna rist taral või pilbastest rist põllu ääres tähendas “siin ei anta midagi”.
Kaks ülal ristuvat joont tähendas “kerjuseid koheldakse halvasti”.
Krahv, kes oli mustlastega lapsepõlvest saati kokku puutunud, rääkis Valdale, et mustlastel on hulgaliselt teisigi märke, mille abil nad hiljem tulijatele kasulikku infot edastavad.
“Näiteks läheb ühe mustlashõimu naine mõnda talumajja nagisid või korve pakkuma,” rääkis krahv Valdale. “Ta ajab taluemandaga magusat juttu ja kuna ta on osav, lobiseb too nende pereasjadest, lootusest vanem tütar peagi mehele panna ja võib-olla ka mõne pereliikme haigusest.”
Nähes, et Valda kuulab huviga, jätkas krahv: “Lahkudes kraabib või joonistab mustlane majaseinale kriidi või söega mõned märgid, milles sisalduvat infot mõistavad ainult teised mustlased.”
“Ja mis edasi saab, beau-pére?” küsis Valda.
“Kunagi hiljem tuleb tallu teine mustlasnaine. Ta ennustab taluemandale tulevikku ja too on ülimalt hämmastunud, mida kõike mustlane tema pereelust teab.”
Valda naeris, kuid hoolimata sellest, et ta igal aastal mõnda mustlaslaagrit külastas, ei lasknud ta kunagi endale ennustada.
Sel hommikul nägi neiu kahekümnest vankrist koosnevat karavani, enamik neist kaunilt värvitud. Valda tundis ära delgaadid, kellega ta kolme aasta eest oli rääkinud.
Delgaadid kuulusid mõjuvõimsasse kalderaši hõimu ning nende pealik – vataf – oli tuntud ja särav isiksus, keda austasid ka paljud teised mustlashõimud.
Laagrisse ratsutades nägi Valda, et täna on pealikul seljas lühike kuldnööpidega jakk, peas laiaääreline kaabu ja käes pikk, hõbekonksuga lõppev kepp.
Mehe vestitaskust rippus jäme ripatsitega uurikett.
“Bonjour, monsieurvataf,” tervitas Valda. “Rõõm teid taas näha. Loodetavasti olete terve?”
“Täname teid, m’mselle, ja teie kasuisa monsieur krahvi külalislahkuse eest,” sõnas vana mustlane noorematel hõimukaaslastel puuduva õukondlase viisakusega.
“Mul on phuri dai’le kingitus,” ütles Valda. “On ta teiega?”
Pealik vangutas nukralt pead.
“Tal oleks au teid vastu võtta, m’mselle, kuid teda vaevab reuma, mis teeb talle käimise raskeks.”
“Lähen tema vankrisse,” sõnas Valda kärmelt.
Sadulast maha tulnud tallipoiss hoidis Valda sadulajalust, kuni neiu maha tuli.
Valda võttis temalt toidukorvi ja kuke ning ulatas
