style="font-size:15px;"> „Ma leidsin ühe huvitava retsepti!“ hüüatas Caro. „Miks mitte seda proovida? Selle toidu nimi on „Minerva kilp“ ja selle leiutas Vitellius, kes isa märkmete kohaselt oli tuntud rooma gastronoom.“
Araminta ei kuulanud, ilmselgelt püüdis Caro teda jälle õrritada.
„See roog sisaldab kalamaksa, paabulinnu- ja faasaniajusid, flamingode keeli ning jõesilmude sisikondasid.“
Sel hetkel avanes uks ja sisse astus Harry.
Ta teadis juba, et kindralil oli õnnestunud Aramintale tööandja leida. Kuid talle oli vastumeelne tõsiasi, et selleks oli Wayne’i markii.
„Ma ei oleks saanud tema pakkumisest loobuda, Harry,“ oli kindral ütelnud.
„Ma tean, sir. Kuid kui tuleks ilmsiks, et ma julgustasin oma õde enda võlgade katteks raha teenima, ei suudaks ma enam kunagi avalikult püstipäi käia.“
„Mitte keegi ei saa teada, Harry. Ma luban seda,“ ütles Araminta.
Ta teadis, et see ei veennud Harryt. Kui ta nüüd tuppa sisenenud vennale uuriva pilgu heitis ja tema ilmet nägi, oleks tal süda justkui hetkeks seisma jäänud.
„Mis on juhtunud?“ küsis Araminta.
Harry istus laua kõrvale toolile.
„Ma tulen just klubist.“
Kumbki tüdrukutest ei vastand ja Harry jätkas:
„Nad veavad sinu õhtusöögi peale kihla. Nii palju kui ma aru olen saanud, kavatseb markii korraldada veel ühe peo, kui homne õhtusöök õnnestub.“
Hetkeks peegeldus Araminta näol kohkumus, siis ta sõnas:
„See teeks kokku nelikümmend gini, Harry. Sa ainult mõtle… nelikümmend gini!“
Harry tõi kuuldavale kerge ohke.
„Ma tean, et see on suur raha,“ ütles ta, „aga ma ei saa lasta sul seda teha.“
„Keegi ei saa sellest midagi teada,“ selgitas Araminta. „Kui meil oleks vaid rohkem aega, siis suudaksin ma teenida nii palju raha, et me ei peaks paluma emal kihlasõrmust maha müüa.“
„Võib-olla peaksin ma kihlveos sinu peale panuse tegema,“ küsis Harry ettevaatlikult.
Araminta karjatas.
„Ära mitte proovigi! Harry, sa lubasid, et ei mängi enam kunagi hasartmänge. Kui sa oma lubadust murrad, siis ei anna ma sulle seda kunagi andeks – kunagi!“
Araminta väljendas end nii kirglikult, et Harry tundis vajadust vahele segada:
„Kõik on korras, Araminta. Ma andsin sulle lubaduse ja ma vannun, et ei murra seda. Ma olen sulle väga tänulik. Ma lihtsalt muretsen nii väga.“
„Me kõik oleme mures,“ vastas Caro. „Kuigi mulle tundub, et papat see kõik pigem lõbustaks.“
Järgmisel hommikul mõtles Araminta, et papa poleks mitte niivõrd lõbustatud kui äärmiselt huvitatud kõigist neist toiduainetest, mida ta turult leida võis.
Kuna turg oli tuntud kui väga kallis koht, ostis enamik inimesi vajalikud toiduained kas müügiputkadest või kärumeeste käest.
Kõigepealt suundusid Araminta ja Hannah Newgate’i lihaturule, kus müüdi linnu- ja loomaliha.
Üldiste arvestuste kohaselt toodi eelmise sajandi lõpul Londoni turule üle saja tuhande looma aastas.
Araminta polnud iial näinud nii suurtes kogustes veise-, lamba-, vasika-, hirve-, jänese-, kana-, pardi- ja haneliha.
Ta oleks hea meelega võtnud mõne nuumatud kalkuni või õrna noore kodulinnu. Kuna ta oli varem välja valinud retsepti foie gras’, kastanite ja oliividega täidetud tuvidest, otsustas ta menüüs enam mitte muudatusi teha.
Turul müüdi ka luikesid. Araminta teadis, et paljud pidasid luigeliha eksootiliseks ja väga maitsvaks delikatessiks.
Aga nende liha oli sageli vintske. Seetõttu mõtles Araminta, et markiile poleks luigeliha arvatavasti maitsenud.
Araminta otsustas osta lihtsaid ja mitmeski mõttes tavalisi kalu ja kodulinde. Tal oli plaanis valmistada neid prantsuse moodi. Iga toit pidi maitsema isuäratavalt ja hoopis teist moodi, kui enamik inglasi oli harjunud.
Newgate’i turul oli suur valik toiduaineid, aga Covent Gardeni puu- ja juurviljade read olid veelgi värvikirevamad.
Samal ajal kui Araminta jõllitas pärani silmadega vaimustunult ümberringi, krimpsutas Hannah halvustavalt nina. Ta oli kodust lahkumisest peale pidevalt toiduainete üle nurisenud.
Tema meelest olid linna lähiümbrusest kohale toodud kapsad, redised ja spinatid kaetud paksu söepõlemistolmuga, mis andis neile ebameeldiva maitse.
Siiski oli ta nõus, et sparglid tundusid puhtad olevat. Pealegi olid sparglid väga odavad ja neid oli palju, seega palus ta Aramintal neid kohe rohkem osta.
Hannah oli veendunud, et puuviljad olid süljega tolmust puhtaks tehtud!
Keegi, jumal teab kes, oli talle rääkinud, et Londoni lehmi hoiti pimedates, täistuubitud ja räpastes lautades. Alates Londonisse saabumisest keeldus Hannah piima ostmast piimatüdrukute käest, kes kandsid piimanõusid pea peal ja pakkusid oma kandamit ukselt uksele.
Kuna Araminta vajas kastmete valmistamiseks koort, leidsid nad lõpuks ühe müüja, kes vandus, et tema pakutav rammus ja kollane koor oli tõepoolest pärit ühest talumajapidamisest.
Araminta ostis veel East Angliast toodud parimat võid ja mune, mille kohta müüja väitis, et need olid eelmisel päeval munetud.
„Kõrgeauline markii laseb arvatavasti kõik toiduained oma maamõisast Londonisse tuua,“ ütles Hannah.
„Ma ei saa sellega riskida. Mingil juhul ei tohi mul mune ja koort puudu jääda,“ vastas Araminta. „Mul kulub juba ainuüksi süllabubi3 valmistamiseks kolm pinti koort.“
Juustuvalik võttis Araminta suisa hingetuks. Ta ei suutnud otsustada, kas võtta Cheshire’i, Gloucesteri, Wiltshire’i, Cheddari või Stiltoni juust.
Leadenhalli turult leidsid nad lõhe, mida Araminta vajas. Kaupmees vandus, et see oli sama päeva hommikul jõest välja tõmmatud.
Sealt leidis Araminta ka süda- ja jõekarpe, krevette ja austreid, mida ta kavatses kasutada kastmetes.
Koju sõitsid nad üüritõllaga, mis oli maast laeni oste täis. Kohe peale Russelli väljakule jõudmist asusid Araminta ja Hannah tööle.
Nende õnneks otsustas leedi Sinclair, kes oli Londonisse sõidust väsinud, päeva voodis veeta.
„Mul on väga kahju, et sa ennast halvasti tunned, ema,“ ütles Araminta ema magamistuppa sisenedes.
Samas mõtles ta, et nende plaane arvestades poleks saanud paremini minna. Kuna leedi Sinclair otsustas oma toas püsida, polnud tal aimugi,
koorest, suhkrust, valgest veinist ja munavalgest valmistatud tarretis
