vallandasid ta?“ kordas lord Alvanley mõttelagedalt. „Mille taeva pärast?“
„Ta varastas,“ vastas markii, „ja mina olen põhimõtteliselt vastu varastele oma majas peavarju andma, ükspuha kui leevendavad ka asjaolud poleks.“
„Püha taevas!“ hüüatas lord Sefton. „Ma suudan Wayne House’i vaevalt ilma Gustave’ita ette kujutada. Miks ometi, ta oli sinu juures ju aastaid töötanud!“
„Kaheksa, kui täpne olla!“ vastas markii. „Tavatsetakse öelda, et kaheksa aastat on liiga pikk aeg ühe teenija pidamiseks. Ta muutus laisaks, hooletuks, ning mis kõige hullem, ebaausaks!“
„Igatahes sa üllatasid mind!“ tähendas lord Alvanley.
„Seega te mõistate, kindral, et ma palkan hea meelega teie koka – muidugi, kui ta on nii hea, nagu te väitsite!“
„Ma ütlesin, et ta on parem kui Carême, ja ma ka mõtlesin seda!“ vastas kindral.
„Sel juhul olen ma nõus üsna suure summa peale kihla vedama, et te eksite,“ märkis lord Sefton.
„Ma pean teile midagi selgitama,“ lausus kindral markiile, „minu kokk asub teie teenistusse vaid ajutiselt. Võib-olla üheks, aga võib-olla ka kaheks päevaks.“
„Ma palkan ta vaid üheks õhtuks,“ selgitas markii, „juhuks kui ta polegi nii suurepärane, nagu te paistate uskuvat. Lepime näiteks homse peale kokku? Ütelge talle, et ta astuks homme hommikul minu juurest läbi ja külastaks mu sekretäri. Ma loodan, et pidusöök vastab teie ootustele.“
Markii pöördus ümber, et lahkuda. Lord Alvanley hüüdis talle järele:
„Hei, Wayne, sa ei saa ometi niimoodi lahkuda! Ilma et annaksid mulle kutse õhtusöögile!“
„Ja mulle ka!“ katkestas teda lord Sefton.
„Te mõlemad olete oodatud,“ lausus markii, „loomulikult ka kindral ja lord Plymouth.“
Midagi lisamata lahkus markii ruumist. Kindral saatis teda mõtlikult pilguga.
Kindrali arvates oli õiglane, et markii maksab ise osa rahast, mida Araminta Harry jaoks kogus.
„Igatahes oli see midagi, mida ma poleks kunagi oodanud!“ märkis lord Sefton. „Markii vallandas Gustave’i ja teeb välja õhtusöögi, mille valmistab tundmatu kokk. Ja ta ei küsinud isegi soovituskirju ega palju see talle maksma läheb!“
„Miks peaks see Wayne’i huvitama?“ küsis lord Alvanley. „Tal on taskud raha täis. Oleks mul kasvõi üks penn iga tema sovrini kohta!“
„Kui sul olekski, siis sa kulutaksid selle õige pea ära, vana sõber!“
Lord Plymouth puhkes naerma. „Muide, onu Alex, mis see sinu täiuslikkuse kehastus ka küsib?“
Kindral kõhkles.
„Kakskümmend gini!“ ütles ta lõpuks.
„Kakskümmend gini!“ hüüatas lord Alvanley. „Püha jumal, seda on küll liiga palju küsitud!“
„Sugugi mitte,“ vastas kindral. „Me kõik teame, et teiesugused härrasmehed ei pea paljuks maksta kas või kümme gini ühe Madam Hayesi võlutempli kauni lõbutüdruku eest.“
Ta tegi väikese pausi ja lisas kavalalt:
„Ja juhtumisi tean ma, et Madami niinimetatud neitsid võtavad oma teenuste eest kakskümmend gini!“
„Mitte palju rohkem, kui võtsid need rahaahned „korravalvekomitee“ liikmed, kes meid Portugali laagris jahtisid. Kas polnud nii, kindral?“ märkis keegi.
Kindral eiras märkust ja jätkas vestlust lord Alvanleyga.
„Ma arvan, et see suurepärane eine, mida me homme õhtul naudime, ületab kõik, mida need naised pakkuda suudavad!“
Lord Alvanley kallutas pea kuklasse ja puhkes naerma.
„Kurat võtaks, onu Alex, sinu väited on ümberlükkamatud. Ma ei tahaks sinuga mõõka ristata!“
„Ma loodan väga,“ lausus kindral pühalikult.
„Ma oletan, et tegemist on meeste õhtusöögiga?“ katkestas neid lord Sefton.
„Aga loomulikult, sa tobu!“ vastas lord Alvanley.
„Missugune naine oskaks hinnata head sööki?“
„Kas sa selle pärast polegi abiellunud?“ küsis talt sõber.
„See on üks põhjustest,“ nähvas lord Alvanley, „kõige olulisem põhjus on aga see, et ma ei suudaks naist üleval pidada. Pealegi on toit tunduvalt rohkem naudinguid pakkuv!“
„Prantslastel on selline ütlus, et söömine on ainus asi, mida võib teha kolm korda päevas, ilma et ära tüütaks!“ märkis lord Plymouth.
„Kogu see jutt toidust on mu kohutavalt näljaseks teinud,“ ütles lord Sefton, „aga ma kavatsen täna mõõdukalt süüa ja hoida end homse õhtu jaoks.“
Ta lisas kindralile naeratades:
„Mis sa arvad, kas sinu imekokk pakub samuti kahtkümmend kuut erinevat rooga, nagu Carême asevalitsejale Brightoni kuninglikus palees pakkus?“
„Loodetavasti mitte!“ sekkus lord Alvanley, enne kui kindral vastata jõudis. „Veel nädalaid pärast seda üritust tundsin ma ennast väga kehvasti! Mu kõht oli sõna otseses mõttes lõhkemas nagu Prinnyl2.“
„Sa muutud iga päevaga üha rohkem tema sarnaseks,“ narritas lord Sefton. „Aga sa pead tunnistama, et kuigi hirmus paks, on ta kuradima tubli sööja. Ma võin kihla vedada, et tema ei tundnud end ka järgmisel päeval halvasti ja oli valmis sööma veel kakskümmend kuus rooga lisaks!“
„Ma näitan homme õhtul, mida ma suudan,“ lubas lord Alvanley. „Tule, Sefton, enne kui sa oled liiga purjus, et isegi sulepead hoida. Kirjutame oma panused kihlvedude märkmikku.“
Nad lahkusid hommikutoast. Kindral vaatas neile järele ja ta näol virvendas vaevumärgatav muie.
Kõik oli läinud plaanipäraselt.
Samas ei saanud kindral lahti eelaimusest, et tänu Araminta plaanile ootab neid ees hulgaliselt sekeldusi. Kuigi tegelikult polnud Aramintal midagi kaotada, kakskümmend gini oli aga suur võit.
„Araminta tunneb kindlasti piinlikkust, et ta peab Wayne House’i köögis töötama,“ mõtles kindral, „aga loodetavasti ei saa keegi aru, kes ta tegelikult on. Ning on vähetõenäoline, et ta markiiga üldse kohtub.“
Kindral oli teadlik, et ta jättis oma jutuga mulje, nagu oleks tema kirjeldatud kokk meessoost. Niikuinii poleks keegi suutnud ette kujutada, et kokk võiks olla vastassoost.
Naiste kokakunsti alavääristati ega peetud kogu Londonis sugugi moodsaks.
Maal, mõnes suuremas lossis, oli juhtunud, et mõnest nõudepesijast sai köögitüdruk ja peale paljusid aastaid võis mõnest
George Augustus Frederick, Walesi prints (hiljem George IV) hüüdnimi
