seisma.
Päikesekiirte valguses, mis langesid suurest kandilisest aknast, nägi ta eriti kaunis välja.
Päike sillerdas Araminta kuldsetel juustel ja pani tema murelikud hallid silmad kummaliselt särama. Järsku lausus Araminta häälel, mis oleks nagu kõigilt neljalt seinalt vastu kajanud:
„Mul on idee! Oh, Harry, mul tuli suurepärane idee!“
Kindral Sir Alexander Bracknell istus oma Half Mooni tänaval asuvas üürikorteris ja luges parasjagu Morning Posti, kui tuppa sisenes teener.
„Hallis ootab üks daam ja palub teie jutule, armuline härra,“ ütles teener selge ja kõlava häälega. Vaieldamatult kuulus see hääl mehele, kes oli kunagi sõjaväes teeninud.
Kindral tõstis üllatunult silmad.
„Üks daam?“ küsis kindral.
„Noor daam, milord. Ütleb, et soovib teiega rääkida äärmiselt tähtsais asjus.“
„Sel juhul pean ma ta kahtlemata vastu võtma,“ vastas kindral. „Juhata ta sisse, Hawkins.“
„Hästi, milord.“
Hawkins lahkus kiiresti toast. Kindral asetas ajalehe lauale ja tõmbas pintsaku hõlmad koomale.
Kindralit peeti üheks Wellingtoni armee parimaks väejuhiks. Teda ei mäletatud mitte ainult taibukuse, vaid eelkõige populaarsuse pärast.
Wellingtoni armees oli olnud kaks kindralit, keda sõdurid mitte ainult ei imetlenud, vaid ka armastasid.
Üks neist oli lord Hill. Kõik, kes temaga koos poolsaarel teenisid, kutsusid teda „isake Hilliks“. Teine oli kindral Bracknell, keda eranditult kõik hüüdsid „onu Alexiks“.
Kindral arutles oodates, et kindlasti oli tegu mõne tema väesalgas teeninud sõduri naise, lese või emaga.
Hoolimata sellest, et sõda oli lõppenud juba kaks aastat tagasi, ei möödunud kindralil nädalatki, ilma et keegi poleks vajanud tema nõuandeid või veelgi sagedamini rahalist toetust.
Ainult väga vähesed lähedased tuttavad teadsid, et kindral ei saanud endale lubada mingisugust luksust, kuna tema abikaasa oli viimased viis aastat vaimuhaiguse käes kannatanud.
Kogu kindrali pension ja kõik muu, mis ta oli oma silmapaistva karjääri jooksul kogunud, kulus leedi Bracknelli ülalpidamise ja arvukate doktorite peale, kes hoolimata pingutustest ei suutnud naise tervislikku olukorda parandada.
Seetõttu oli kindral külalist oodates veidi ärevas meeleolus. Ta mõtles endamisi, et kui tulija poleks nõnda vara saabunud, oleks ta juba Hyde Parkis oma tavapärasel jalutuskäigul.
Uks avanes.
„Preili Araminta Sinclair, sir!“
Araminta seisatas korraks naeratades ukselävel, enne kui tormas käsi välja sirutades üle toa kindrali poole.
Araminta nägi eriti armas välja oma kõrge äärega kübaras, mis oli lõua alt kokku seotud. Kogenud seltskonnategelasena mõistis kindral, et kuigi Araminta nägi võluv välja, olid nii tema kleit kui ka kübar vanamoodsad.
„Mu armas Araminta!“ hüüatas kindral ja tõusis püsti. „See on tõesti meeldiv üllatus!“
„Ma kartsin, et sind polegi kodus,“ lausus Araminta. „Oh, onu Alex, ma lihtsalt pidin sind nägema!“
„Harry mainis, et te tulete Londonisse. Tegelikult oli mul plaanis sinu ema juba täna õhtupoolikul külastada.“
„Tal oleks väga hea meel sind näha,“ vastas Araminta, „aga mulle oli ülimalt tähtis kohtuda sinuga nelja silma all.“
Kindral juhtis Araminta vana, kuid mugava sohva juurde, mis seisis kamina kõrval.
„Mis on juhtunud?“ küsis ta murelikult.
Araminta tundus hetke kõhklevat, siis aga sõnas:
„Onu Alex, me oleme alati arvanud, et sa tunned kõiki kõrgseltskonda kuuluvaid inimesi.“
Kindral vaatas Aramintat veidi hämmeldunult.
„Inimesed on minu vastu väga kenad olnud. Ma võin ilma hooplemata väita, et ma olen oodatud külaline nii kõigis moodsates majapidamistes kui ka enamikul vastuvõttudel ja kokkutulekutel.“
Veidi kahetsevalt naerdes lisas ta:
„Minu eas mehel, kes on pensionil ja kellel pole perekonda, pole suurt muud teha, kui klubis istuda.“
„Mis teadagi on White’s!“ ütles Araminta veidi kalgi häälega.
„Just nii,“ vastas kindral, „mul on väga hea meel, et Harry meie klubi liikmeks võeti. Bedfordi hertsog pakkus tema kandidatuuri välja ja mina olin talle teiseks soovitajaks. Pärast seda oli võimatu teda liikmeks mitte valida.“
„Harry oli liikmeks saamise üle väga rõõmus ja erutatud,“ märkis Araminta. „Ja samas, onu Alex, just tänu klubile on ta nüüd kitsikuses.“
Kindral kangestus.
„Kaardimäng?“ küsis ta.
„Kahjuks küll.“
Esialgu ei mõistnud Araminta kindrali murelikku ilmet, siis aga hüüatas ta kohkunult:
„Oo ei, onu Alex! Ei, ma ei mõelnud seda nii! Sa tead, mis ka ei juhtuks, me ei paluks sinult kunagi raha! Ma vajan sinu abi ühes hoopis teises asjas.“
Araminta nägi, kuidas kindrali lihased lõtvusid, kui ta lausus:
„Sa tead, Araminta, et kui minu võimuses on sind kuidagi aidata, siis olen ma sinu käsutuses.“
„Ma tean, et sa ei jäta mind hätta, onu Alex,“ ütles Araminta. „Sa aitasid meid, kui papa suri. Ma tean, et papa austas sind. Ta ütles alati, et sinu väesalk oleks järgnenud sulle ka põrgusse, ja ma olen kindel, et nii see oligi.“
„Sa liialdad, mu kallis,“ vastas kindral, „aga ma olin tõepoolest sinu isasse väga kiindunud. Ja sa tead, et ma armastan nii sind kui ka Carot. Aga räägi mulle Harryst.“
„Ta kaotas suure summa raha,“ seletas Araminta, „ning meil pole eriti palju aega, et seda kokku saada. Aga, onu Alex, mul on idee!“
Kindral ei vastanud, vaid jälgis Aramintat, kui see jätkas:
„Sa käisid meil Bedfordshire’is tihti külas. Mis on see asi, mis sulle esimesena meenub, kui sa nendele külaskäikudele mõtled?“
Kindral naeratas.
„Sellele küsimusele on lihtne vastata, Araminta. Sinu isa pakkus oma külalistele alati suurepärast toitu. Teie kodus pakutud imehead eined on unustamatud.“
„Ma lootsingi, et sa seda ütled,“ sõnas Araminta, „kas sa ka tead, kes neid toite pärast vana vaese Bouvais’ surma valmistas?“
„Kipun arvama, et sina, Araminta.“
„Tõepoolest!“
