sai iga veerandaasta lõpus, enam ei tule ja ma kardan, et viimane summa, mis nädal aega tagasi laekus, on juba ette ära kasutatud.”
“Et paadi eest maksta!”
“Täpselt!”
“Aga maja…?”
“Loodan, et te teate – majal on hüpoteek ja te olete erakordselt õnnelik, kui leidub inimene, kes on valmis seda ära ostma.”
Tamara silmitses advokaati ehmunud ilmel.
“Aga… ma arvasin, et me võime… siia jääda.”
“Te peate aru saama, et see on võimatu,” sõnas Lawson. “See maja on kogu aeg olnud liiga suur ja liiga kallis lord Ronaldi võimalusi arvestades, aga nii tema kui ka teie õde armastasid seda väga ja uskusid, et suudavad kuidagi ots-otsaga kokku tulla.”
Tamara vaikis.
Ta teadis liigagi hästi, kuidas nii ta õde kui ka õemees olid alati valmis jätma kõik juhuse, hea õnne või lihtsalt lootuse hooleks.
Ta oli juba mitu aastat kahtlustanud, et nad olid sattumas üha lootusetumalt ja lootusetumalt võlgadesse.
Kuid lord Ronald oli peale käinud, et tuleb ehitada uus paat, sest vana polnud enam merekõlblik, ja jättis kergemeelselt kõrvale küsimuse, kuidas ta selle eest maksta kavatseb.
Nüüd oli torm toonud katastroofi ja tragöödia neile kõigile.
Lord Ronald Grant ja tema naine olid uppunud, kui pilvituna paistnud taevast oli lahvatanud ootamatu ja äkiline torm.
Nagu nad hiljem teada said, oli paat Sea Lark vastu kaljusid paiskunud ja põhja vajunud.
Šokk oli seda kohutavam olnud, et kulus kaks päeva, enne kui Tamara juhtunust teada sai.
Kui õde ja õemees tagasi ei tulnud, tundis neiu sisimas kohe, et oli juhtunud kõige halvem.
Mõned kalurid olid merele läinud niipea, kui torm oli raugenud, aga kõik, mis nad leidsid, olid vaid lainetel hõljuvad Sea Larki rusud ja leedi Ronaldile kuulunud väike kootud müts.
See kõik oli juhtunud nii ootamatult, nii äkitselt, ja Tamaral oli raske aduda, et tema heatujuline võluv õemees oli surnud ja et ta ei näe enam kunagi oma õde, keda jumaldas.
Nüüd, nagu oleksid ta mõtted tagasi pöördunud selle juurde, mida advokaat oli veidi varem öelnud, sõnas ta valjusti:
“Nad andsid mulle pärast isa surma kodu. Olin nendega nii õnnelik, ja teate, mister Lawson, et kui see jääb ka minu viimaseks teoks, pean tasuma neile selle võla.”
Tamara hääles oli varjund, mis näitas, et pisarad olid üsna lähedal, ja hetke pärast lausus Lawson:
“Ma mõistan väga hästi teie tundeid, preili Selincourt, ja seepärast kiidate vahest heaks teie seisukohalt ainsa aruka ettepaneku, mida kavatsen just teha.”
“Ja mis see oleks?” päris Tamara uudishimulikult.
“Te peaksite viima lapsed nende onu, Granchesteri hertsogi juurde,” sõnas mees aeglaselt.
Kui neiu ees oleks pomm plahvatanud, poleks ka see suutnud ta näole suuremat üllatusilmet manada.
“Viia nad hertsogi juurde?” kordas neiu, hääles uskmatus. “Kuidas te võite niisugust ettepanekut teha?”
“Kelle juurde siis veel?” küsis Lawson. “Nii palju kui mina tean, ei lävinud teie õemees mitte ühegi pereliikmega, ja kahtlemata on lapsed praegu, kui nad on orbudeks jäänud, Tema Hiilguse vastutusel.”
“See on võimatu!” protestis Tamara. “Te olete kindlasti teadlik viisist, kuidas hertsog on kohelnud oma venda… ja minu õde?”
Tamara hääles oli eksimatu vaenulikkusenoot ja advokaat ütles vaikselt:
“Ma tean kogu lugu liigagi hästi, kuid me ei saa panna praegusele hertsogile kogu süüd vana hertsogi suhtumise eest, pidades silmas lord Ronaldi abiellumist teie õega.”
“See oli ebainimlik! Barbaarne!” raevutses Tamara ja nüüd pildusid ta tumedad silmad tuld. “Kas te teate, mis juhtus, mister Lawson, kui Ronald kirjutas oma isale, et tahab Maïkaga abielluda?”
Lawson ei vastanud ja neiu jätkas vihaselt:
“Ta tormas Oxfordi, kus Ronald sel ajal elas, ja teatas talle, et kui ta Maïkaga abiellub, ei kavatse isa enam ealeski temaga rääkida!”
“Te peate aru saama,” sõnas advokaat leebelt, “et hertsog oli väga vaga mees ja tundis õudust kõige ees, mis oli seotud teatriga.”
“Ta rääkis nii sellepärast, et Maïka esines laval, sest ta oli näitleja. Aga tegelikult polnud ta üldse niisugune!”
Tamara hääl tundus helisevat, kui ta jätkas:
“Maïka oli laulja ja sel ajal, kui mu ema oli lootusetult haige ja isa ei suutnud maksta suuri summasid, mida parimad arstid küsisid, lauliski Maïka Opera Company’s.”
Lawson tahtis midagi öelda, aga Tamara jätkas:
“Kahe aastaga teenis ta küllalt, et maksta ravi eest, mida ema vajas.”
“Kindlasti selgitati seda omal ajal Tema Hiilgusele?” pomises advokaat.
“Kas te arvate, et ta kuulas?” küsis Tamara tulivihaselt. “Ta ei lubanud Ronaldil ühtki sõna minu õe kaitseks kosta.”
Neiu tõmbas hinge ja sõnas siis:
“Ronald rääkis mulle, et ta isa olevat suhtunud Maïkasse nagu prostituuti, seltskonna heidikusse, kelle Ronald olevat rentslist üles korjanud! Ta ei tahtnud teda ei näha ega temast midagi kuulda. Ta lihtsalt korrutas oma ultimaatumit!”
Tamara vaikis hetke ja jätkas:
“Kui Ronald teatas talle, et ükskõik mida isa ka ei räägi, kavatseb ta ikkagi mu õega abielluda, tormas hertsog minema ega rääkinud temaga enam kunagi!”
Neiu tõstis käed üles, enne kui küsis:
“Mis isa see oli? Mis inimene see on, kes ütleb lahti omaenese pojast, lubamata tal sõnakestki enda kaitseks öelda?”
“Hertsog suri juba mõnda aega tagasi,” märkis Lawson vaikselt.
“Praegune hertsog ei ole põrmugi parem,” nähvas Tamara. “Ta on vaid aasta Ronaldist vanem ja võiks arvata, et ta oleks võinud aru saada ning isegi kaasa tunda! Kuid tema leppis orjalikult isa otsusega, et perekond peab katkestama kõik sidemed “musta lambaga”.”
Viimaste sõnade juures neiu hääl murdus.
Tamara tõusis, astus akna juurde ja vaatas välja, võideldes pisaratega, ja jätkas siis:
“Te teate, kui armas, õrn ja imetore oli mu õde igas mõttes. Tegelikult ta vihkas näitelava ja kõike sellega seotut.”
“Nii ta mulle kord rääkis,” vastas Lawson.
“Niipea
