panustades teisele hobusele oma tallidest, kes loomulikult võidab.”
Lawson pühkis käega laupa.
“Miks te ei lasknud mul seda lugeda, enne kui kirjastajale saatsite? Kahtlemata hakatakse teid süüdistama laimamises ja sunnitakse maksma hiigelsuurt kahjutasu.”
Tamara naeris:
“See pole mingi probleem. Kui mul raha ei ole, siis ma maksta ei saa.”
“Sel juhul võite vangi minna.”
“Siis ma vannun, et iga sõna, mille kirja panin, on sulaselge tõde, ja seega õigustatud.”
Lawson ägas.
“See on küll niisugune asi, mida mitte mingil juhul juhtuda ei tohi! Te istute siin, preili Selincourt, just praegu, ja kirjutate kirjastajatele, et võtate oma raamatu tagasi!”
“Tagasi?” hüüatas Tamara. “Mitte midagi niisugust ma ei tee!”
“Te peate! Te peate aru saama, et see on ainus võimalik tegutsemisviis,” käis advokaat peale.
Ta märkas sõjakat tulukest Tamara silmades ja sõnas vaikselt:
“Te peate mõtlema lastele! Teades, mida te hertsogi loomusest arvate, milline ta on, kas suudaksite taluda mõtet, et saadate nad omapäi Granchesteri lossi? Ma tean, et nad oleksid seal ilma teieta õnnetud.”
Järgnes pikk vaikus. Siis andis Tamara alla.
“Ei, teil on õigus. Ma saadan neile selle kirja.”
“Koostan teile mustandi,” sõnas Lawson. “Homme hommikul läkitan kiirteate hertsogile, informeerides teda venna surmast ja teatades, et lapsed tulevad järgmise nädala algul.”
“Kas… juba nii kiiresti?”
“Me peame meeles pidama mister Trevenat.”
“J-jah… muidugi.”
Tamara tõusis jälle ja kõndis akna juurde.
“Ma mõtlen,” sõnas ta, “et kui ma pean… nendega koos minema, ja ma saan aru, et Vava on liiga noor, et üksi minna, siis oleks vahest parem, kui ma ei läheks sinna… Maïka õena.”
Lawson mõtles hetke öeldu üle järele ja ütles siis:
“Ei, muidugi mitte, ma oleksin selle peale ka ise tulema. Kõige parem oleks öelda, et te olete nende eest hoolitsenud kui…”
“Guvernant,” torkas Tamara vahele. “Sel juhul peab ta mulle vähemalt palka maksma, nii et ma ei sõltu tervenisti temast.”
Lawson silmitses neidu ja nähes, kuidas päikesekiired ta tumepunastes juustes helkisid ja need leegitsevkuldseks muutsid, mõtles ta, et Tamara näeb tavaliste laste järele vaatavate guvernantidega võrreldes väga erinev välja.
Ta ei sõnastanud aga oma mõtteid valjusti ja küsis vaid:
“Kuidas ma teid kutsuma hakkan?”
“Mis tähtsust sel on?” küsis Tamara. “Ei, oodake, see peab olema midagi, mis lastele kergesti meelde jääb.”
“Näiteks preili Wynne?”
“Suurepärane. Ma räägin neile, et me nii teeme.”
“Kuid ma loodan, et te ei ürita võita lahingut hertsogi vastu,” lausus Lawson. “Oluline on, preili Selincourt, et talle meeldiksid lapsed. Ta on väga rikas ja mõjukas mees ning kui lapsed talle meele järele on, ei ole midagi, mida ta nende heaks ei teeks.”
“Ma arvan, et tõenäolisemalt heidaks ta meid vangikongi ning hoiaks meid seal vee ja leiva peal, kuni sureme,” sõnas Tamara dramaatiliselt.
Lawson naeris.
“Arvan, et kui niisugune asi ilmsiks tuleks, põhjustaks see skandaali, mis kaiguks üle kogu maa! Kinnitan teile, et selle järgi, mida ma hertsogist kuulnud olen, ei armasta ta eriti skandaale.”
“Ei, muidugi mitte,” nõustus Tamara. “See oli just see, mida hertsogi isa arvas – et Ronaldi abielu näitlejannaga tekitab skandaali.”
Neiu hääles oli ilmselge kibedusenoot ja Lawson ütles kähku:
“Palun tungivalt, et unustaksite mineviku. Tema Hiilguse lähedaste sugulastena saavad lapsed kõik, mida nad iganes ihaldavad, ja ainulaadse võimaluse ka tulevikus õnnelikud olla.”
Tamara ei öelnud midagi ja hetke pärast advokaat jätkas:
“Tundub veider, et oleme sunnitud rääkima sellest nüüd, kui Kadine on kõigest kümneaastane, kuid seitsme aasta pärast on ta debütant ja väga ilus pealegi. Kogu kõrgem seltskond on tema ja ta õe kui Tema Hiilguse vennalaste ees lahti.”
Tamara vaatas advokaadile üllatunult otsa, kuid Lawson tundis teda juba sedavõrd hästi, et neiu iseloomulik kiire meeleolumuutus ja sõnad ei tulnud ootamatult:
“Teil on õigus! Muidugi on teil õigus ja ma pean tüdrukutele mõtlema. Neist mõlemast saavad kaunitarid, see on õige, ja võib-olla suudavad nad leida ning valida õiged abikaasad… mehed, kes on rikkad, aga kes neid ka armastavad.”
Neiu tumedatesse silmadesse sugenes järsku pehmus, mis sundis Lawsonit mõtlema, et juba kaua enne seda, kui Kadine ning tema väike õde Validé suureks saavad, on nende tädi abielus või vähemalt avaneb tal selleks võimalus ja mitte üksainus kord, vaid sada korda.
Advokaat tõusis laua tagant püsti.
“Kui te ootate mõne minuti, preili Selincourt, koostan teile kirja, mille saadate kirjastajatele, ja samuti kirja enda poolt Tema Hiilgusele, et ta teaks teid oodata.”
“Ma ootan,” ütles Tamara.
Lawson naeratas talle ja läks kõrvaltuppa, kus pultide taga seisid mõned ametnikud. Nende valged hanesuled liikusid toimekalt üle raamatute ja dokumentide, mis kõik tõendas, et Lawson, Cresey and Houghton oli üks kõige enam hõivatud advokaadikontoreid linnas.
Tamara tõusis ja läks taas akna juurde.
Ta tundis, et kõik sel hommikul juhtunu keerles pidevalt peas viisil, mis muutis kainelt mõtlemise väga raskeks.
Esiteks, see, et ta pidi oma romaani tagasi võtma, oli palju suurem löök, kui ta Lawsonile näidata tahtis.
Ta oli nii lootnud saada raamatu eest märkimisväärse summa, arvestades, kui palju ta oli teeninud esimese raamatuga.
Too raamat oli olnud üsna õhuke, kuid kirjastajad olid saatnud talle mõned kiitvad arvustused. Tamara lootis, et uus romaan võiks äratada teravmeelse seltskonna tähelepanu, sest just see seltskond oli teinud kangelase Sir Walter Scottist ja toonud suurt rahalist edu lord Byronile.
Tamara romaan oli kombinatsioon seiklustest, nurjatusest ja suurest hulgast romantikast, mis pidanuks rahuldama peaaegu igaühe maitset.
Elades nii vaikselt Cornwallis, oli tal olnud vähe võimalusi kohtuda seltskonnakuulsustega.
Kuid tema kujutlusvõimet olid erutanud lood julmast
