ja tagus tast ühe kummi, lautas teda telgiks üle maa, ning kinnitas särawad tähed ja hõbedalise kuu tema külge; selle walgustaja wõttis ta Wanataadi eesõuest, ning pandis ta imelikul wiisil telgi külge, nõnda et ta ise ülesse ja alla käis. Rõõmutujul wõttis Wanemuine oma kandle, hakkas rõõmulaulu laulma ja hüppas maa peale, ja laululinnukesed käisid tema jälgil, ning kus tema hüppaw jalg maa külge puutus, seal siginesid lillid asemele, ja kus ta kiwi peal istudes laulis, seal tõusid puud maa seest üles, ning laululinnud istusid nende otsa ja laulsid ühes. Lämmeküne pillerkaaritas moöda metsasi ja mägesi ümber, ning Wiboane katsus oma wibu osawust. Wanataat ärkas selle tümina peale üles ja pandis imeks, kuidas maailm oopis tõiseks muutnud, kui ta temast loodud saanud, ja ta ütles Kalewitele: „Wäga õige, lapsed, mis teie teete! mina olen maailma üheks tooreks pakkuks loonud, teie asi on, teda iluga ehitada. Pea saan ma ka maailma täitma kõiksugu loomadega ja saan siis inimest looma, kes selle maailma üle walitsegu. Inimese tahan ma aga nõrga lua, et ta ennast omast wägewusest wõiks kiidelda, ning teie peate inimestega sõbrustama ja ennast nendega segama, et üks seltskond tõuseks, kes ennast mite nii ruttu õeluse kätte ära ei annaks. Õelust ei wõi ma mite ära hukkada, sest et ta headuse mõõtja ja kihutaja on”.
See on wana Eestlaste usk maailma loomisest, nagu teda õnnis Faehlmann oma-aegse rahwa suust weel jõudnud koku koguda ja ülespanna. Meie aeal on ka need wiimasedgi mälestused meie rahwa meelest ära hakkanud kaduma, mis mite hea tunnistus meie-aegse rahwale ei ole. Jumal aga hoidku meid selle eest, et nende mälestuste kustumistega ühes ka wana eesti waim meist ei lahkuks.
Mis nüüd see wana Eestlaste usk meile awaldab? Ta näitab meile Eestirahwast ühes nii kõrges waimu olekus, nagu meie seda üksi kõige rohkem haritud wana-aegse rahwa juures leiame. Õiguse pärast teenisid meie eeswanemad jo üht ainust elewat wägewat Jumalat, nagu seda nüüdgi weel pagana Lapporahwa juures näeme. Oma rahwa-wanemaid ja kuningaid arwasid naad aga Kalewide soust wälja läinud olewat, keda naad sellepärast ka Kalewide poegadeks nimetasid. Neist oli kõige kuulsam Sooni, ehk lühidelt Kalewipoeaks nimetud, keda meie rahwa lauludes nüüdgi weel igal pool auustakse. Seadame aga seda usku Saksarahwa pagana-aegse usu kõrwa, siis leiame teda temast palju ülema olewat. Seega ühtlasi teame aga ka, kes neist rahwast omas waimu harimises wanast kõrgema järje peal seisund.
2. SEADUSED JA ELU WIISID. Eestlased ja nende wennad Liiwlased ei elanud mite nagu Lätlased metsades lahus, waid neil olid kindlad külad ja linnad. Lätti Hindrik nimetab neist mitmed, nagu: Kuldale, Kettis, Lindanisa, Leale, Sõlgesilm, Lonerote, Reinenen, Tuwine, Urele, Wasela, Anispää, Ladise, Loone, Metime, Memeküla, j. p. m. Weel tähtjam on aga, et Eestlastel jo enne aastat 1226, kus Lätti Hindrik oma aearaamatu kirjutamisega lõppetust tegi, kindlad kantsid olid, kelle ees ennast kõik Sakste wägewus ja wahwus kaua aega ilma-aegu waewas. Nende wäga tugewa kantside arw oli õige suur. Lätti Hindrik nimetab neist: Owele, Riole, Holme, Wiliende, Warbola, Agelinde, Kubesele, Toreida, Kukenois, Ottepää, j. p. m. Nendes kantsides, kes rahwale sõa-aeal ka pelgu-kohaks olid, elasid Eestirahwa wanemad ehk kuningad, kellest meie muud ei wõi arwada, kui et naad ühe kaunis kõrge waimuharimise järje peal seisid. Seda tunnistawad iseäranis ka nende ühes nõuus ete wõetud sõapidamised muu riikide ja rahwaga. Lätti Hindrik räägib ka nende wanemate kokutulemistest, keda naad iga aasta Lõikuse kuul Harjumaal Rugele ehk Rangola kantsi peal pidanuwad, kus nagu nende riigipääw olnud, riigi-asjade nõuu-pidamiseks. Sel wiisil wõisid naad kül jo aastal 580 peale Kristust wägewat Rootsi kuningat Ingwari, kes (nagu islandi keele kirjutud „Heimskringla” raamat ütleb) „wägew sõamees ja ka palju sõa-laewade peal olnud”, kõige oma suure sõa-wäega maha lüia, kellega ta äkkitse Eestimaale tuli, Eestlastele kõik pahandust kätte maksma, mis need Rootsimaal sõdides Rootsirahwaga olid teinud. Aga nagu nimetud wana raamat ütleb: „Seal tulid Eestlased alla lõpmata waega ja nüüd hakkas neil sõda; seal läks nende maa-wägi nii kangeks, et Rootslased enam wasta ei jõudnud panna; seal langes kuningas Ingwar, aga tema rahwas põgenes”, n. n. e. – Need eesti wanemad seisid aga ka tõiste wägewa ja kõige wägewama riikidega sõbruses, mis üks kiri tunnistab, keda umbes aastal 500 peale Kr. kuulus ja sel aeal kõige wägewam kuningas Theodorit Itaalia maal eesti saadikutele ühes andis, kes teda oma rahwa nimel bernsteini (merewaigu) kingitustega teretamas käisid. Seda kirja on meile Kassiodorus, kuninga Theodoriku riigi-kantsler (omas lib. V. variar. cap. 2) tallel hoidnud. Ladinakeelest eestikeele ümber pandud on selle kirja sõnad nõndawiisi:
„Teie saadikute seie-tulemises oleme Teie suurt ihaldamist äratunnud, meiega tutwaks saada. Et Teie, okeani raudades elades, siiski meiega ühendud meelel tahaksite olla, on meile üks wäga armas ja kallis palwe, nagu ta meid ka rõõmustab, et ka Teie juure meie nimi on tunginud, kellele meie ommeti mite oma käskusi ei wõinud läkkitada. Armastage nüüd mind kui üht Teile tutwat, keda Teie ilma tundmata olete ihaldamisega üles otsinud; sest nii mitme rahwa kaudu üht teekonda julgeda etewõtta, see tarwitab enne üht elawat soowimist. Teile nõnda meie sõbralist terwitust jälle wasta saates, teadustame meie, et meie seda merewaigu kingitust, mis Teie poolt selle kirjawiijate käe läbi meie kätte on jõudnud, tänuliku meelega wasta oleme wõtnud. Teie rannale woolajad okeani wood toowad, nagu Teie saadikute otsuse-andmine ka jo nimetas, seda kerget waiku Teie maale; aga kust ta tulla, olla Teile, nagu naad seletasid, teadmata, ehk kül Teie kõigist tõistest rahwast üksi teda kui oma kodumaa annet koku kogute. Ühe teadawa mehe Korneliuse kirjade järele jookseb ta saarte peal kesk okeani kui mahl ühest puust (ex arboris succo) wälja, mikspärast teda ka sukkinumiks nimetakse, ning tardub aegamööda päikese lõkke käes ära. Sest tema selge, pehme olemine muudab ennast wäljahigistud mettalliks ümber, pea kollakat punast karwa läikides, pea tule selguses särades nõnda et kui ta mere-piiri poole liugleb, ta wahetawaist mere-woodest puhastud Teie randadesse wälja saab uhetud. Seda arwasime sellepärast nimetada pidawat, et Teie koguni ei peaksite uskuma, meil oleks teadmata, mis Teie arwamise järele üks warjule pandud salaus on. Käige meid aga weel sagedamine waatamas neil teedel, keda Teie armastus Teile awaldanud, sest et ika tulus on, rikka kuningate sõbrust püüda, kes, kui ka ühe wähelise kingituse läbi helde sõbrusele said wõidetud, ika suurema tasumise pärast hoolt kandwad. Mõnda laseme Teile ka Teie saadikute suusõna läbi üttelda, kellega meie, nagu meie Teile teada anname, ka ühes oleme läkkitanud, mis Teile armas saab olema”.
Theodorik tänab siis siin Eestlasi, et naad seda nõuu ete wõtnud, ennast temaga tutwaks teha, ja oma saadikuid kunni Itaalia maale saatnud, ning palub neid, seda sõbrust temaga edasi ajada. Eestlased purjutasid nõnda oma laewadega kunni Itaalia maale, naad saatsid saadikuid Itaalia kuninga juure, nagu pärast aastal 1205 Polotska suurewürsti juure. Naad käisid oma wanemate ja sõapealikute al nii hästi maisa maad mööda, kui üle mere waenlaste wasta sõdimas. Nõnda tulid aastal 1210 Saaremaa mehed 300 laewa ja suure hulga wenede peal Koiwajõe suhu sõdima, kus neil 2000 hobust kaasas olid. Nende sõdimise wiis, nende teraw nõu, kui naad Liiwirahwast ka ühes püüdsid Sakste wasta sõdima äritada, ehk kui naad korraga kolmelt poolt waenlaste peale langesid ja oma sõaleeride ümber wallisi raiusid, see kõik ja palju muid asju tunnistawad üht selle aea kohta kõrget harimise järge.
Eestlaste wahwus ja sõawägi oli sel wiisil kõigis põhjapoolseis maades kardetud, ja nende keha tugewus oli kuulus. Selle tunnistuseks wõiksime weel mittu kümmend sõnumet wana aea raamatutest nimetada, aga see teeks meie kõne liig pikkaks. Üht asja aga tahame weel nimetada, kes wana Eestlaste tähtjusest paremat tunnistust annab, kui kõik tunnipikkused kõned. Aastal 1186 saiwad Daani sõamehed oma kuninga poolt luba, oma õnne wee peal Eestlaste wasta katsuda, mis neil aga sugugi korda ei läinud (Petrus Olai in scriptoribus rerum Danicarum medii aevi 1772 p. 121). See oli just selsamal aastal, kus esimene saksa piiskop Meinhart Liiwi maale tuli, et siin „waeseid paganaid” ristiusku pöörda, kes ka tema wasta, nagu enne jo saksa kaupmeeste wasta, wäga lahked olid, kuuni ta tõisel aastal, kõik „waeste paganate” heaks, oma Rootsimaalt tellitud meistritega Düüna jõe ääres kiwist ja rauast tehtud kantsisi hakkas ehitama. Kaks aastat peale Daanlaste kiusamiste, see on a. 1188, purjutasid Eestlased Rootsimaale Mälaari järwe, kes sel aeal Daani kuninga walitsuse al seisis, lõiwad seal ülema piiskoppi Johanni Upsaalast 1sel Juunil maha ja põletasid pereka Sigtuuna linna ära, kellega
