linna ära lõhkuda. Rootslaste suus liiguwad aga praegu weel kõiksugused juttud selle linna ärarikkumisest ja iseäranis Eestlaste wahwusest seal juures.
Need aead seisawad liig kaugel meist ära, et meie üht täieliku pilti Eestirahwa selle-aegse seadustest ja eluwiisidest wõiksime saada. Rahwa enese meestest juttustab neist üksi Lätti Hindrik, kes aga Saksamaal üles oli kaswatud ja sellepärast mitme asja peale läbi tõise prilli waatas, kui meie seda oleksime soowinud. Nõnda palju aga saame tema kirjadest ommeti teada, et Eestirahwal omad preestrid ja templid olid, ja et nende üle nende omad kuningad ehk wanemad walitsesid, kes kindlais kantsides elasid. Kõige kuulsamad neist olid Lätti Hindriku kirjade järel: Alo, kuulus wanem, kes Polotska suurewürsti Wladimiri juures Sakste wasta abi otsis, Alo, Anno, Asse, Azo, Kaupo, üks esimestest wanematest, kes ristiusku heitsid, käis pärast Roomas paapsti juures, kes selle eest tema würsti nime kinnitas ja teda Sakste rüütlitega ühe järje peale tõstis (tema järeltulew sugu elab praegu weel), Kuulewene, Rameko, Wesike, Uldenägu, Wane, Waribul, Imant, Lembit, Nunnus, Wottele j. m, – Üks wäga auuwäart ja tahtjas asi wana Eestlastest, mis Lätti Hindrik mittu kord suure kiitusega nimetab ja mis sel toorel aeal sõdija rahwa juures wähe leiti, on see, et Eestlased sõdades millaski waenlaste naisi ja lapsi ära ei tapnud, waid seesugust tegusi jõleduseks pidasid. Sest näeme, et meie eeswanemad ka südame poolest kaunis haritud olid, ja selle-poolest meie praeguse Eestlastest sugugi tagasi ei seisa, kes ka weel iga pääw walmis on, oma endiste wihameestele, kus ial wõimalik, leppituseks kät pakkuma.
3. KUNSTID JA TEADUSED. Seda meie teame, et 12mas aastasadas, kus Breemeni missionärid meie maal risti-usku mõõgaga hakkasid laiali lautame, Saksamaal kunstidest ja teadustest weel suuremat juttugi ei olnud. Mis munkadest kloostrites teaduse raamatute kohta sünnitadi, seda tehti kõik ladina keele ja saksa-keeles ei olnud muid kirjast leida, kui üksikud jaud piiblist ja mõningad ilmalikud laulud. Saksakeel ise oli puhtast harimata. Et aga Sakste juures sellepoolest nii waene lugu oli, sellepärast meie ei wõi ütlelda, et ta Eestlaste juures weel waesem olnud. Kõige kõrgema waimujärje peal seisid sel aeal Araabia, Persia ja Kreeka rahwas teaduste, ja Kreeka ja Itaalia rahwas kunstide poolest. Nende rahwaga oli aga ka Eestlastel ja ammust aeast peale tegemist, nagu aearaamatute sõnumed ja wanad rahad tunnistawad, keda meie maal hulgakaupa mulla seest leitakse. Eestlaste laewasõidust, sõapidamisest ja kauplemisest tõiste rahwaga oleme jo küllalt rääkinud; saagu siin nüüd ka weel mõningad kodused asjad nimetud.
Wilhelm v. Modena kirjadest, kes kui paapsti saadik mittu kord Liiwimaal käis, leiame, et Liiwimaa ökonoomia olla põlluharimine, kalapüüdmine, mesipuud ja lubjapõletamine olnud. Aga selle üle on ka weel wanemaid sõnumeid, sest jo Tacitus ütleb: „Eestlased hariwad suurema hooldusega põlluwilja ja muud wilja, kui see muidu Germaanide laiskusega ühte sünnib”. (Tacitus pidas selleaegse põhjarahwa keelte puuduliku tundmise pärast Eestlasi Germaanideks). Ja Lätti Hindrik juttustab Järwe maast, et ta jo aastal 1211 üks wäga haritud kubermang olnud, suure ja pereka küladega. Iseäranis ilus, suur ja perekas küla olnud Karetene, keda Sakslased Lätlastega ühes tühjaks riisunud ja ärapõletanud. Imelik on aga, et Preisi wana aearaamatute järele, Preisi rahwas Eestlaste käest põlluharimist on õppinud. Erasmus Stella (Libonothanus med. Dr. ja Zwikkani kodanikude ülem), kes aastal 1510 kirjutas, annab sest täieliku otsuse kätte. Ta ütleb omas ladinakeele kirjutud raamatus: „Wanad Preislased ei harinud põldu, olgu, et naad põlluharimist ei mõistnud, olgu, et naad oma maa headuse tallelepanemisega ennast ühes arwasid oma naabrite eest pidama kartma, kes neid siis ehk ära oleksid ajanud, ehk olgu, et naad põllu seest wälja siginewat päätoidust ei tunnud” – ja paneb need sõnad Tacitusest (de Germ. c. 45) juure: „Eestlased hariwad suurema hooldusega põlluwilja ja muud wilja, kui see muidu Germaanide laiskusega ühte sünnib”. Hartknoch omalt poolt lisab weel seie juure: „Neist Eestlastest on ka tõised Preislased, nii pea kui naad seie elama asusid ja omale majad üles olid ehitanud, ka õige pea põlluharimist õppinud”. – Ka Hiärne kirjutab a. 1198 kohta, et Saksad Liiwlaste põllud olla põlema pistnud, ning neid selwiisil sõnakuulma sundinud. Konrad von Meindorp sünnitas, nagu Lätti Hindrik jutlustab, seeläbi üht suurt riidu, et tema sulased Liiwlaste põllu pealt wilja äralõikasid. Aastal 1211 tõusis hirmus mässamine seepärast, et Wendi rüütlid põllu-wilja olid hakkanud pärima, mis Liiwlaste päralt oli. Nõnda näeme siis, et põlluharimine Eestlaste juures jo wanal aeal kaunis kõrge järje peal olnud (wist kaunima, kui mitmes paigas meie aeal), ja et tast hulk rahwast elanud.
Et Eestlased laewa-ehitamist ja taewa tähtede tundmist mõistsid, tunnistawad nende meresõidud. Ka mitmetsuga laewa-riistu pidi neil olema, see on selge, nimelt kui meie mõtleme, et nende laewad mitmet moodu olid ehitud, nagu Lätti Hindrik jutlustab. Ise olid kauba-laewad, ise sõa-laewad ja wened. Nüüdki on neist tundmistest ja riistadest mitmeid meie rahwa juures leida.
Aga mite üksi laewa-ehitamist, waid ka suuremaid ehitusi mõistsid Eestlased, nagu nende kantsid tunnistawad, kellega Sakstel kõige oma tugewama sõariistatega enne wäga palju tegemist oli, kunni naad neid ära jõudsid wõita. Wana Warbola ja Soontagana kantside waremeid on nüüdki weel Harjumaal näha, kust ka palju wana rahast on leitud ja weelgi leitakse. Kahju, et meie rahwas neid mullarüppe seest ilmsiks saadawaid asju weel nii wähe mõistab kalliks pidada, kes, kui naad õppetud meeste kätte saaksid, mõndagi otsust meie wanast aeast wõiksid anda.
Pääasi aga, kust ühe rahwa waimuharimise järge äratunnukse, on tema keel. Keel on ühe rahwa harimise kandja, ja seepärast ka tema kauni korra ja priiuse sünnitaja, on tema kõige kallim pärandus. Keel on, kes üht rahwast rahwaks teeb; ta warjab üht lõpmata wäge ja pühaust oma sees. Keel ja mõistus käiwad käsikäes, sest keel on awalikuks saanud mõistus. Seepärast wõime ka sest, kuidas ühe rahwa keel haritud on, kõige paremine rahwa enese waimujärge äratunda. Wõtkem sellepärast kuulda, mis kuulus keeleuurija Faehlmann eesti keelest ütleb. Ta kirjutab (Ueber die Declination der Nomina): „Missugused asjad on need, kes järeltulewa põlwedele ühe rahwa täieliku ise-olemist ja ise-aega kuulutawad? Kus histooria selgest kirjutud sõna puudub, seal teewad seda ehitamise ja luulemise järele jäänud mälestused, ja mitmesugused asjad, keda maa rüppe maeti ehk kes kogematal wiisil sinna juhtusid, ning siis kogemata jälle pääwa ete tulewad. Kuidas oli Eestlaste wanapõlw? Kas siis Eestirahwal ühtegi mälestust ei ole, mis meile tema möödanikust sõnumeid annaksid? Meie ärawõitjad omas tühjakslaastawas tujus häwitasid kõik, mis wana oli, maa pealt süütumast ära, ning ilma-aegu küsime nende kasinaid kirjasi, kuidas siin oli, enne kui sai, nagu ta nüüd on. Ehituse mälestusi ei ole meie aeani ühtegi järele jäänud, sest linnad ja ehituse tööd pidid kül kõige esite ja iseäranis laastamise tujule ohwriks langema, ehk ärawõitjate sundimise kantsidele matterialiks saama. Üleskirjutud luuletusi Eestirahwa möödanikust meil ka ete ei ole näidata, ning meie kodumaa rüppest hulgakaupa ülesleitud wanadusi katsub histooria kriitik ja heemika teadus wõeraste omanduseks mõista, kes aegaealt meie randades ja uulitsate peal kõndimas käinud.
„Aga rääkimata sest, et hädastlikud tarwitused põhjapoolseid ehitusi üles ehitasid, – rääkimata sest, et luuletuse sünnitused ennast lauludes ja ennemuistese juttudes üks aastatuhat otsa alles hoidnud, – rääkimata sest, et Eestirahwas omal uuel ärkamise aeal waimu priiusele oma kodumaa mullapõrmus leitud wanadusi oma eeswanemate omanduseks saab tunnistama, – rääkimata sest kõigest, peame oma keelt kõige ülemaks mälestuseks pidama, kes meie rahwa põlgmata möödanikust tunnistust annab. See keel seisab nagu ühe suure kunstitöö ware meie ees. Keelt nimetan ma kunsti tööks – ta on seda niisama hästi, kui iga muu. Paabelist lahkudes sai iga rahwas oma jau kaasa, ja tahame seda jagu toore matteriali aru sisse panna, siis lõi iga rahwas sest toorest matterialist ühe kunsti töö, kas näusa ehk näuta, ning see kunsti töö tunnistab nagu iga seesugune töö oma meistri suurust. Ja nõnda peame ka meie, kui kõige seaduse-korralisema keele, see on oma eesti keele sügawuste sisse tungime, hüüdma: Selle rahwa möödanik, kellest see keel loodud, ei ole tühine olnud, kui ka tema leud teaduste paberise sissekorrasse, keda maailma histooriaks ja maailma kohtuks nimetakse, üesse ei ole tähendud”. – Nõnda on ka Faehlmanni sõnad. Ma wõiksin tosina kuulsaid mehi nimetada, kes seesama-suguse kiitusega
