saepuru ja lauatükikesi täis. Siin ja seal seisiwad poolwalmis mööblid – kapid, kummutid, toolid, lauad – ja nende üksikud osad. Sellid ja õpipoisid, sinise-triibulisest linasest riidest bluusad seljas ja samasugused püksid jalas, töötasiwad pikkade pinkide juures. Mõned hööweldasiwad, teised liimisiwad, kolmandad toppisiwad puuhaamritega hööweldatud laudu kokku, neljandad nokitsesiwad nikerduse-tööde kallal.
Waewalt wõeti külapoisi Eesti keeli teretust wastu. Sellid heitsiwad sisseastuja poole küsiwa pilgu, toimetasiwad aga edasi; üks näis arwawat, et teine wõera soowi järele pärib, ja nii ei pärinud selle järele keegi. Õpipoisid aga, suuremad ja wähemad, pilgutasiwad üksteisele silma ja näisiwad kintspükstega ja pastaldega külapoisi üle nalja heitwat.
Wiimaks pööras keegi wanem sell küsimisega Maidu poole, mis ta siit tahtwat.
Poiss palus meistriga kokku saada.
Mis ta meistrist soowida?
Seda ei tahtnud Mait öelda. Eilased asjata käigud oliwad ta umbusklikuks teinud; ta näis kartwat, et sellid meistri peale kuidagi mõjuda wõiksiwad, et teda wastu ei wõetaks. Meistrile enesele tahtis ta oma palwe tungiwate ja seletawate sõnadega ette kanda.
Teda juhatati meistri elukorterisse, mis sealsamas üle koja oli.
Mait astus suurde, kaunis lihtsasse tuppa, milles aga iga asi, mööblitest seinakellani ja pildiraamini, mõnusast jõukast olekust märku andis. Mait pidi enesele ütlema: siin on hea elada! Aknaid ehtisiwad kodus heegeldatud kardinad, helewalgeks küüritud põrandat katsiwad kodus koetud põrandariided, laudasid ja kummutit oma tehtud linad, seintelt waatasiwad odawad, aga priskete wärwidega tuba elustawad õlipildid – enamiste näod ja maakohad – maha. Kõik, mis selles ja läbi ukse teises toas silma puutus, hingas rahu ja kindlust.
Meister Wittelbach istus perekonnaga – abikaas ja kaks tütart – kohwilauas ning suitsetas sigarit, mille hea lõhn Maidule eemalt wastu heljus. Kõik neli pöörasiwad pead uudishimulikult ukse poole, kui poiss teretades sisse astunud.
Et kuulajaid palju oli ja nende seas kaks noort naisterahwast, siis kandis Mait oma palwe weidi kohmetanult ja kogeldades ette. Ta kohmetus kaswas weel, kui nägi, et tema soow, meister Wittelbachi juurde õpipoisiks hakata, kuulajate seas iseäralist tähelpanekut äratas. Mõlemad tütred, noored täiskaswanud inimesed, pistsiwad pead naeratades kokku: emand Wittelback, kõhn, kahwatu, terawa ninaga inimene, mõetis külapoissi kaunis kõrgilt ülewalt alla, ning meister ise silitas oma halli, nüri habet ja küsis kõige pealt natuke kanges Eesti keeles Maidu wanaduse järele.
“Nii wana õpipoissi ei wõi ma tarwitada,” ütles ta siis pead raputades. „Ja Saksa keelt ei oska sa ka mitte,” lisas ta juurde. „Kudas sa ülepea selle mõtte peale tulid, et hantwärgiks tahad saada? Sa oled talupoeg ja pead põldu harima.”
Mait hakkas seletama. Ta kõneles oma armastusest käsitöö wastu ja tõotas Saksa keele wõimalikult ruttu kätte õppida. Ta ei jätnud ka oma osawust nikerdustööde peale nimetamata.
„Missuguse töö oled so siis juba ära teinud?” küsis meister.
Ja Mait wastas punastades:
„Ma tegin tuuleweski, mille eest üks parun kolmkümmendwiis rubla maksis.”
„Soo!” hüüdis meister weidi pilkawalt. „Kahju, et ma seda kallist weskit näha ei saa. Ma arwan aga, et mina tema eest mitte nii palju poleks maksnud, kui mõni hull ja rikas parun. Aga õpipoisiks ei wõi ma sind siiski mitte wõtta. Mul läheks küll ühte õpipoissi weel waja, aga selleks tahan ma kedagi bürgeripoega wõtta. Seda ma olen siiamaani ikka teinud.”
Maidu näost hakkas ikka suurem kurbtus paistma. Ka see meister, kelle mõnus, lahke olek poisile nii wäga meeldis, ei tahtnud teda wastu wõtta!
„Meistri isand, wõtke mind mõneks ajaks proowigi peale,” palus ta. „Ma tahan nii wiks õppija olla, nagu teil kedagi enne põle old! Saksa keelt hakkan teiste käest ja raamatutest kohe õppima! Ma arwan, mis inimene tahab, seda ta ka wõib.”
Poisi alandlik palwe näis meistri mõlemaid tütrid liigutawat. Nad silmitsesiwad ta pikka, sirget kaswu, ta ligitõmbawat, jumekat nägu, ning wanem „mamsel” ütles papale:
„Sa wõiksid ta küllalt proowi peale wõtta. Ta on terane ja tugew poiss, kes tööd ei näita põlgawat. Ei saa ta edasi, – noh, siis wõiksid ta jälle minna lasta.”
Meister hakkas isegi juba aru pidama. Ta ei wõinud salata – poiss meeldis ka temale. Maidu näos, heales ja terwes olekus oli midagi, mis usaldust äratas, sõprust sünnitas.
„Kas sul ka raha on?” küsis ta wiimaks. „Ma wõtan oma õpipoiste käest, kui nad õppima tulewad, sada rubla raha. Selle summa annan neile, kui nad wirgaste on õppinud ja mingit suuremat süüd pole teinud, pärast priiksütlemist tagasi.”
„Mul on raha, aga mitte nii palju,” wastas Mait. „Kakskümmend kaheksa rubla wõiksin meistri isandale sisse maksta.”
„Hm, seda on wähe.”
Jälle pidas meister aru, ning uueste andsiwad ta tütred talle nõuu, meeldiwat poissi wastu wõtta. Wiimaks waatas Georg Wittelbach küsiwalt oma kõhna teisepoole peale, kes Maitu seni külmal pilgul silmitsenud, aga uhkelt waikinud.
„Mamma, mis sina arwad?” Emand Wittelbach kehitas õlasid, „Ma arwan, et ta tugew poiss on weekandmiseks ja puulõhkumiseks, ja et ta ka töösid paremine jaksab tellijatele koju wedada, kui Karl ja Fritz ja teised poisid. Aga ta on ju talupoeg, lihtlabane külapoiss! Kas see meie maja ja äri auu ja nime wastu ei käi, niisugust elukat wastu wõtta? Mis ütleksiwad meie sellid ja teised meistrid selle kohta?”
„Sellega saaksime toime,” arwas meister. „Eltermannil enesel on üks õpilane maalt, kes ainult mõne sõuna Saksa keelt oskab – kellegi külakõrtsmikupoeg. Ja paaril teisel meistril on neid kah. Tead isegi, et maalapsed nii rikutud pole kui meie linnapoisid. Alles minewasel ameti-koosolekul tuli küsimus kõnesse, kas meie ei peaks enam maapoisse hakkama õpilasteks wõtma. Nende seas on tihti wäga anderikkaid päid, nagu Leopold Widriks, kelle minewal korral priiks ütlesime. Meil on ju ka pühapäewa-kool, kus terasemad poisid hariduse poolest wäga jõudsaste edenewad… Kas lugeda ja kirjutada oskad?” pööras meister siis jälle Maidu poole.
„Oskan.”
„No, see läheb juba korda. Kas tead, ma tahan sinuga katset teha. Poole aasta jooksul saame juba näha, mis sinust loota on. Siis kõneleme edasi. Näen ma, et sinust asja ei saa, siis läheme jälle lahku. Kas oled nõuus?”
Maidu südamest käis soe wool läbi.
„Jah, meistri isand, ma olen nõuus,” ütles ta tänuliku pilguga.
„On sul luba linna elama jääda?”
Mait andis kubermanguwalitsuse tunnistuse meistri kätte.
„Mait Luts on su nimi?” ütles Wittelbach lugedes. „Mait – kentsakas nimi! Muidugi talupojanimi. Selle peame ümber muutma. Kuda peame oma uut õpipoissi hüüdma, lapsed?” pööras meister Saksa keeles jälle oma perekonna poole!
„Mathias,” otsustas emand.
„Wäga õige, Sanna, – Mathias olgu ta nimi.”
„Lühidelt – Mati,” andis wanem tütar Emilie nõuu.
„Hea
