Saksa hantwärgil peab ka Saksa liignimi olema. Mil wiisil wõiksime ta liignime natuke ilustada?”
„See on wäga kerge,” naeris noorem tütar Bertha, kes poisi tunnistuse sisse wahtis, „ta kirjutagu oma nimes „ts” asemel „tz” – ja sakslane ongi walmis!”
“Õige jah,” kiitis meister lõbusal tujul. “Edespidi õpi oma nime nõnda kirjutama: Mathias Lutz. Su liignimel on siis pikem saba taga, ja pikk saba on uhkuse märk.”
Mait laskis neid naerda ja pilgata – temale oli tähtsam, et ta koha leidnud, ja pealegi nii suure meistri juures. Mõne kogelewa sõnaga awaldas ta Wittelbachi isadale selle eest tänu.
“Kas tahad kohe täna ametisse astuda?” küsis meister.
“Hea meelega,” wastas Mait.
Meister palus abikaasat, Matile puhast bluusat, käsitöölise kohaseid pükse ja tuhwlid otsida, sest talupoja kintspükstes ja pasteldega ei wõida ta uut õpipoissi töökojas esitleda. Ise aga läks wanemale sellile asja teatama. —
Nõnda sai Mait Luts meister Wittelbachi juurde tisleri- ja puunikerdaja-ametit õppima. Sissemaksu poolest tegi meister temaga teisiti kui tawalikult: ta wõttis temalt üksnes kakskümmend rubla wastu. Siis tegi ta tingimiseks, et poisi isa warsti linna tuleb ja kinnitab, et ta poja kuueks aastaks meistri juurde annab.
Warsti astus Mait sinikirjus tööriides meistriga töötuppa, kus teda sellidele kui uut õpilast tutwustati. Saksa keelt ta weel ei mõistwat – seletas meister – aga ta tahta seda ruttu kätte õppida, mispärast igaüks teda õpetada püüdku ning temaga kohe hakatusest peale seda keelt kõnelgu. —
Kui aga Mait oli arwanud, et teda warsti mõne kergema töö peale pandakse, milles ta oma tulewast ametit wõiks õppima hakata, siis eksis ta. Talle ei antud tööriistu ega töömaterjale kätte, waid teda peeti osalt kojameheks, osalt köögitüdrukuks, osalt jooksupoisiks ja meistri perekonna ning sellide ümardajaks. Kõigil oli õigus temale käskusid anda, isegi wanematel õpipoistel, isegi meistri tüdrukutel. Sellide seas – neid oli Wittelbachil kaheksa meest – oliwad mõned toored ja õelad; neilt pidi Mait wahel löökisidki wastu wõtma. Niisama sai poiss meistri emanda läbi palju kannatada.
See oli inimene, kes kõiki tema mehe leiwas olewaid teenijaid nagu madalamat liiki elukateks pidas, iseäranis aga Maitu, kelle talupojaseisust ta ei unustanud. Wara hommikust hilja õhtuni oli emand jalal, jooksis toast tuppa, trepist üles ja alla, pistis igale poole oma nina ja tõreles wahet pidamata nagu lõbu pärast. Juba oli Mati seda teinud, juba seda tegemata jätnud; juba jäi ta liig kauaks wälja, juba oli ta emandale wastu julenud rääkida. Aga mitte ainult Mati ei kannatanud tema pahura loomuse ja walju walitsuse all, waid kõik kuus õpipoissi, kõik muud kodakondsed, ja mitte kõige wiimaks meister ise.
See oli hea südamega, lõbusa meelega inimene. Ta püüdis igas asjas heaga läbi saada ja pigistas wäikeste süüde kohta heameelega teise silma kinni. Ta ei seisnud küll mitte just oma õrnema poole tuhalabidawalitsuse all, aga palja rahuarmastuse pärast andis ta temale sagedaste järele, ka siis, kui emanda pool awalik ülekohus oli. Nii pea, kui töökojas õhtul tegewus lõpnud, sõi ta kõhu täis ja läks Kanuti gildesse wõi mõnda joogimajasse, kus ta omasugustega ümarguse „tüwelaua” (Stammtisch) taga kokku sai, „klaasi õlle juurde rahu otsima”, nagu ta ise ütles. Õhtuse wäljaminekuga oli ta nii harjurud, et ta enese nagu haige tundis olewat, kui ta kord mingil sundiwal põhjuset pidi koju jääma. Niisuguse ümarguse laua ümber istuti siis koos, popsiti pika warrega piipu, rüübati õllemärjukest, puhuti igapäewast labast juttu ja heideti kõige pealt nalja, mille üle kaua ja waljuste naerdi. Enamiste tehti ta wäike mänguke würflite, domino wõi kaardidega tuletilkude peale, mis pärast rahaga õlleks, napsiks ja suupisteteks muudeti. Meister Wittelbach, nagu paljud teisedki tema ringis, pidas joomises parajust. Ta wõis terwe õhtu pudeli õlle juures lõbusaste ära wiita; mõnest tema seltsilisest räägiti koguni, nad korkida ära minnes pudeli, millest nad paar klaasi joonud, kinni ja anda selle kellnerile järgmise õhtuni alal hoida…
Meister Wittelbach, nagu tema abikaaski, oli kahe, kolme põlwe eest Baltimaale sisserännanud Saksa perekonnast pärit. Siinsed olud, kus maa päriselanikud ainult talupojad, mõisnikkude alla rõhutud orjad oliwad, õpetasiwad meister Wittelbachi, nagu kõiki teisi Saksa kodanikka, oma rahuwusest ja seisusest iseäranis suurt lugu pidama ja kõike põlgama wõi wähemast halwaks pidama, mis Eesti, see on talupoja, nime kandis ja keelt kõneles. Et mitte Saksa kodanikkude madalaksarwamise alla sattuda, ruttasiwad muidugi ka need käsitöölised, kes maa pärisrahwa seast mõnel õnnelikul juhtumisel uude ametisse ja seisusesse peasenud, oma sugu ja nimegi salgama, mispärast „sakslasle” arw meie linnades ühte lugu kaswas, ehk küll sakslaste sisserändamine ammugi peaaegu täieste soiku oli jäänud. Kes neist uutest „wäljamaalastest” sakslane ei olnud, oli wähemalt rootslane wõi daanlane. Isekeskes ja iseeneses teadsiwad nad wäga hästi, kes nad on ja kust nad pärit; nende wigane Saksa keelgi ja selle kentsakas wäljarääkimine ilmutasiwad seda päris sakslastele. Aga nende ühised tulud nõudsiwad, et nad seeüle suud peawad ja omale wõera rahwuse kaela luuletawad. Pealegi oli üleüldine seltskondlik arwamine, et see, kes Saksa keelt rääkis ja pisut kooliharidust oli saanud, mitte enam eestlane ei wõinud olla, sest sõna eestlane tähendas talupoega, ja talupoeg ei mõistnud Saksa keelt ning oli ilma koolihariduseta.
Meistri enesega sai õpipoiss Mathias Lutz kõige paremine läbi. See mees pani tema töö- ja õpihimu, ta auusust, wiisakat olekut ja hiljematel aastatel ta häid andeid kõige terasemalt tähele – terasemalt wähemast, kui wanem sell Oskar Brandt, töökoja juhataja ja meistri asemik. See oli wa' kõrk, turtsatas ja salaline sakslane, kes iga õpipoisi elu kibedaks tegi, iseäranis aga Matil, sel „talupoja-logardil,” nagu ta teda nimetas. See mees näis igaühe peale kade olewat, kelle peal meistri silm wähe lahkemalt wiibis; ta pidas ennast äri hingeks ja ülewalpidajaks ning arwas siis üksnes endal õiguse olewal, meistri poolt kiidusõnu omandada ja tema usaldust ära teenida. Sellide seas oli Brandtil wähe sõpru, õpipoisid aga pidasiwad teda kõik oma weriwaenlaseks. Tal oli iseäraline osawus, töötellijatega peenelt ümber käia ja nendega kaupa sobitada; sellepärast seisis ta meistri juures lugupidamises, kui Wiltelbaeh teda ka wahest isiklikult ei armastanud.
Mati õpipoisi-põlwe raskusi aitas ka meistri tütarde lahkus tema wastu kergendada. Mõlemad noored neiud – üks kaheksateistkümmend, teine kakskümmend aastat wana – leidsiwad papa uue õpipoisi ilusa poisi olewat. See on naisterahwaste juures alati heaks soowituseks. Kui Mati talupojariides ja pastlates, juuksed pikad ja nägu päewatanud teatawal hommikul nende ees seisnud, oliwad neiud ainult tema sirget, tugewat kuju ja ta terast olekut tähele pannud. Nüüd aga, kus ta oma terwe wälimuse poolest moodsamaks saanud, kas ta pühapäewil paremas riides, pügatud ja soetud peaga ning walgeks ja õrnaks muutunud näoga neile silma puutus – nüüd oli mamslite ühine otsus see, et Mati nägus poiss on ja kenaks meheks tõotab saada. Nad leidsiwad tema näost „peeneid, uhkeid, ligitõmbawaid joonesid,” ta silmast midagi „luulelist, romantilist,” midagi, mida üksnes neiupilgud näewad ja millest üksnes naisterahwad lugu oskawad pidada.
Meistri tütarde sõprus – kui seda nõnda wõis nimetada – oli Matile mitmes tükis tuluks. Iseäranis Saksa keele õppimises. Ta läks tihti oma lugemise- ja kirjutuse-raamatutega nende palwele, kui ta ühest wõi teisest asjast ise jagu ei saanud, ning mamsel Emilie ja Bertha, kes selle aja kohta hästi koolitatud oliwad, andsiwad talle hea meelega juhatust. Niisama püüdsiwad nad temaga ta oma palwe peale igatahes Saksa keelt kõneleda ja tema keelewigu parandada. Neil oli Matilt luba, iga wea üle naerda ja teda pilgata, sest siis jäiwad, nagu poiss seletas, wead ja nende parandused talle kõige paremine meelde.
Mati oli raudse tahtmise ja wäsimata wirkusega õppija – niihästi oma ametis kui ka üleüldise hariduse omandamises ja wõera keele õppimises. Õhtutel, kui kõik sellid ja õpipoisid töökojas oma mitmekortsetes
