Kuid tüdruk oli otsustanud ta leida. Seepärast kõndis ta hajameelselt piki metsaserva, suurte, elavate, tumedate silmadega ja kerge punaga põskedel. Ta ei mõtelnud. Kummalises hajameelsuses kõndis ta sinna-tänna.
Viimaks taipas ta, et Banford hüüab teda. Ta koondas pingutades tähelepanu ja tõi vastuseks kuuldavale mingi kileda hüüde. Siis hakkas ta kodu poole astuma. Punane päike laskus, kanad pagesid õrre poole. Ta vaatas neid, valgeid olendeid, musti olendeid kuuri kogunemas. Ta vaatas neid lummatult, neid nägemata. Kuid ta masinlik mõistus ütles talle, mil oli aeg ust sulgeda.
Ta läks sisse õhtust sööma, mis Banford oli lauale pannud. Banford lobises lõbusalt. March paistis kuulavat, oma kaugel, mehelikul viisil. Aeg-ajalt vastas ta mõne sõna. Kuid kogu aeg oli ta nagu tummaks löödud. Ja niipea, kui õhtusöök oli möödas, tõusis ta jälle, et välja minna, ütlemata, miks.
Ta võttis jälle oma püssi ja läks rebast otsima. Sest loom oli talle otsa vaadanud ja ta teadev pilk paistis olevat tunginud tüdruku ajju. Mitte et March oleks temast nii palju mõelnud; ta oli temast lummatud. Ta nägi rebase salapärast, kavalat, häbitut silma temasse vaatamas, teda tundmas. Ta tunnetas, et loom on nähtamatult tema vaimu isand. Ta mäletas, kuidas rebane langetas lõua, kui ta üles vaatas, ta nägi tema koonu, kuldpruuni ja hallikasvalget. Ja jälle nägi ta rebast üle õla tema poole vaatamas, poolkutsuvalt, poolpõlglikult ja kavalalt. Nii läks March, suured ehmunud silmad helkimas, püss käe all, metsaserva poole. Vahepeal saabus öö ja suur kuu tõusis mändide kohale. Ja jälle kutsus teda Banford.
Siis läks ta sisse. Ta oli vaikne ja tegevuses. Ta uuris oma püssi ja puhastas seda, mõtiskledes hajameelselt lambivalgel. Siis läks ta jälle välja, suure kuu alla, et näha, kas kõik on korras. Kui ta nägi mändide tumedaid latvu veripunase taeva taustal, põksus ta süda jälle rebasele, rebasele. Ta tahtis loomale järgneda, oma püssiga.
Läks paar päeva, enne kui ta rääkis loost Banfordile. Äkki ühel õhtul ütles ta:
“Laupäeva õhtul nägin otse oma jalge ees rebast.”
“Kus?” küsis Banford oma prillide taga silmi avades.
“Kui ma seisin just järve kaldal.”
“Kas sa tulistasid?” hüüdis Banford.
“Ei, ei tulistanud.”
“Miks mitte?”
“Noh, arvan, et olin liiga üllatunud.”
March oli alati rääkinud niisugusel vanal, aeglasel, lakoonilisel viisil. Banford uuris oma sõpra mõne hetke.
“Sa nägid teda?” hüüdis ta.
“Oh jah! Ta vaatas minu poole, täiesti rahulikult.”
“No tõesti,” hüüdis Banford, ”otse näkku! Nad ei karda meid, Nellie.”
“Oh ei,” ütles March.
“Kahju, et sa ei tulistanud teda,” ütles Banford.
“Kas pole kahju! Olen otsinud teda sellest ajast peale. Kuid ma ei usu, et ta jälle nii lähedale tuleb.”
”Mina ka mitte,” ütles Banford.
Ja ta unustas selle, välja arvatud, et oli eriti põlglik kerjuse jultumuse üle. Ka March ei teadnud end rebasele mõtlevat. Aga kui ta langes oma poolunelmaisse, kui ta oli pooleldi kütkestatud ja pooleldi mõistuslikult teadlik, mis kujutluspilte ta nägi, siis oli see rebane, kes kuidagi valitses ta alateadvust, valitses ta mõtete tühje pooli. Ja nii kestis nädalaid ja kuid. Polnud tähtis, kas ta ronis puu otsa õunte järele või peksis alla viimseid kreeke või oli kaevamas kraavi parditiigi juurest või koristamas kanalat, kui ta oli lõpetanud või end sirgu ajanud ja lükanud juuksesalgud laubalt tagasi ja prunditanud jälle huuli kummalisel krussis kombel, väga palju vanemal viisil kui tema aastaile kohane, siis meenus talle kindlasti rebase vana nõidus, nagu siis, kui loom teda vaatas. Ja tüdrukule tundus, nagu võiks ta sel ajal rebase lõhnagi tunda. Ja see juhtus alati ootamatult, just siis, kui ta magama läks või valas teekannu vett, et teha teed – see oli rebane, kes tuli talle peale nagu nõidus.
Nii möödusid kuud. Ta otsis rebast ikka veel alateadlikult, kui metsa poole läks. Loom oli ta vaimu tugevalt mõjutanud, tekitanud niisuguse pidevalt ilmneva oleku, mitte püsiva, kuid alati jälle tagasituleva. Ta ei teadnud, mida ta tundis või mõtles, ainult tundis, nagu vaataks rebane teda veel kord.
Kuud möödusid, tulid pimedad õhtud, raske, pime november, kui March käis ringi oma kõrgetes saabastes, pahkluuni mudas, kui õhtu hakkas saabuma kell neli ja päev ei koitnud kunagi piisavalt valgelt. Mõlemad tüdrukud kartsid neid aegu. Nad kartsid peaaegu pidevat pimedust, mis sulges nad üksildasse väikesesse farmi metsa lähedal. Banford kartis füüsiliselt. Ta kartis hulkureid, seda, et keegi tuleb lähedusse luusima. March mitte nii väga ei kartnud, kui tundis end ebamugavalt ja häiritult. Ta tunnetas ebamugavust ja süngust terves oma kehas.
Tavaliselt jõid kaks tüdrukut teed elutoas. March süütas hämaruses tule ja pani kaminasse halud, mis ta oli päeva jooksul raiunud ja saaginud. Siis seisis ees pikk õhtu, pime, vettinud, kottpimedusega väljas, üksildane ja üsna rõhutud seespool, pisut masendav. March oli vaikimisega rahul, kuid Banford ei suutnud vakka püsida. Kuulata vaid tuult männipuudes või vee tilkumist oli tema jaoks liig.
Ühel õhtul olid tüdrukud köögis teetasse pesnud ja March oli jalga pannud oma kodusussid ja võtnud ette heegeldustöö, millega ta vahel aeglaselt töötas. Siis ta langes vaikusse. Banford vahtis punast tuld, mis oli halutuli ja vajas pidevat tähelepanu. Ta kartis alustada lugemist liiga varakult, sest ta silmad ei talunud mingit pinget. Seepärast istus ta tulle vahtides, kuulatades kaugeid hääli, karja ammumist, tuhmi, rasket, märga tuult, õhtuse rongi raginat väikesel raudteel, neist mitte kaugel. Ta oli peaaegu lummatud tule punakast hõõgumisest.
Äkki mõlemad tüdrukud ehmusid ja tõstsid pea. Nad kuulsid samme – kindlasti samme. Banford võpatas ehmunult. March seisis kuulatades. Siis lähenes ta kiiresti uksele, mis viis kööki. Samal ajal kuulsid nad samme liginemas tagauksele. Nad ootasid sekundi. Tagauks avanes vaikselt. Banford karjatas valjult. Mehe hääl ütles tasa:
“Halloo!”
March võpatas ja haaras nurgast püssi.
“Mis sa tahad?” hüüdis ta teravalt.
Jälle ütles vaikne, pehmelt vibreeriv mehehääl:
“Halloo! Mis lahti on?”
“Ma tulistan!” hüüdis March. “Mis sa tahad?”
“Miks, mis lahti on? Mis lahti on?” kostis vaikne, imestunud, üsna ehmunud hääl ja noor sõdur, raske seljakott seljas, ilmus ähmasesse valgusse.
“Mis,” ütles ta, “kes siin siis elab?”
“Meie elame siin,” ütles March. “Mis sa tahad?”
“Oh!” kostus noorelt sõdurilt pikk meloodiline imestav hüüatus. “Kas William Grenfel ei ela siis siin?”
“Ei – sa tead, et ei ela.”
“Kas tean? Kas tean? Muide, ma ei tea. Ta ELAS siin, sest ta oli mu vanaisa, ja ma elasin ka ise siin viis aastat tagasi. Mis on temast siis saanud?”
Noormees – või nooruk, sest ta ei saanud olla vanem kui kahekümnene –
