ning samal hetkel, kui tüdruk taganes, pöördus rebane, et minema hüpata, ja pühkis oma sabaga üle ta näo, ning paistis, nagu põleks ta saba, sest see kõrvetas ja närtsitas ta suud väga valusalt. Ta ärkas sellest valust ja lamas värisedes, nagu oleks teda tõesti kõrvetatud.
Hommikul mäletas ta seda siiski vaid ähmaselt. Ta tõusis ja hakkas maja koristama ning kanu talitama. Banford sõitis rattaga külla, et osta toitu. Ta oli külalislahke hing. Kuid oh häda, 1918. aastal polnud palju toitu, mida osta. Nooruk tuli särgiväel trepist alla. Ta oli noor ja reibas, kuid käis, pea kumaras, nii et ta õlad paistsid kerkinud ja ümarad, nagu oleks ta selgroog pisut kaardus. See pidi olema vaid kehahoiu küsimus, sest ta oli noor ja tugev. Ta pesi end ja läks välja, kui naised hommikusööki valmistasid.
Ta nägi kõike ja uuris kõike. Ta uudishimu oli elav ja rahuldamatu. Ta võrdles asjade olukorda sellega, kuidas ta neid endisest ajast mäletas ja mõtiskles muutuste tagajärgede üle. Ta vaatas kanu ja parte, et näha nende olukorda; ta märkas metstuvide lendu pea kohal – neid oli väga palju; ta nägi paari õuna hästi kõrgel, mida March polnud suutnud kätte saada; ta märkas, et nad olid laenanud pumba, ilmselt selleks, et tühjendada suurt vihmaveetsisterni, mis asus maja põhjaküljel.
“See on naljakas, lagunenud vana paik,” ütles ta tüdrukutele, kui istus hommikust sööma.
Ta silmad olid targad ja lapselikud, asjade üle mõtisklevad. Ta ei rääkinud palju, kuid sõi kõvasti. March hoidis oma nägu kõrvale pööratult. Ka tema ei suutnud varahommikul mehele mõelda, kuigi midagi mehe vormiriiete helgis meenutas tüdrukule ta unenäorebase sära.
Päeva jooksul tegelesid tüdrukud oma asjadega. Hommikul korrastas mees püssi, laskis jänese ja metspardi, kes lendas kõrgelt metsa poole. See oli tore lisand tühja sahvrisse. Tüdrukud tundsid juba, et ta oli tasunud oma kosti eest. Nooruk ei rääkinud siiski midagi lahkumisest. Pärastlõunal läks ta külla. Ta tuli teeajaks tagasi. Tal oli sama ergas, ettepoole küünitav ilme ümaral näol. Ta riputas kaabu nagisse pisut õõtsuva käeviipega. Ta mõtles millelegi.
“Noh,” ütles ta tüdrukuile lauda istudes. ”Mis ma peale hakkan?”
”Mis sa sellega mõtled – mis sa peale hakkad?” küsis Banford.
“Kust ma leian külas peatuskoha?” küsis ta.
“Ma ei tea,” ütles Banford. “Mis sa ise arvad?”
”Noh,” kõhkles mees, ””Luiges” on nad külmetunud ning ”Adras ja äkkes” on sõdurid, kes koguvad armee jaoks heina, pealegi on kümme meest ja kapral kõik majutatud külla, eramajadesse, räägiti mulle. Ma ei tea, kust võiksin voodi leida.”
Ta jättis küsimuse neile otsustada. Ta suhtus asjasse üsna rahulikult. March istus, küünarnukid laual, kaks kätt lõuga toetamas, vaadates teda ebateadlikult. Äkki tõstis mees oma salapärased sinised silmad ning vaatas midagi mõtlemata otse Marchile silma. Henry oli sama ehmunud nagu nainegi. Ka mees põrkus pisut tagasi. March tundis mehe silmadesse hüppavat mingit kavalat, pilkavat, teadvat sädet, kui mees oma pea kõrvale pööras ning köitis tema hinge, nagu olid köitnud rebase tumedad silmad. Tüdruk prunditas oma huuli nagu piinas või nagu magades.
“Noh, ma ei tea,” sõnas Banford. Ta paistis tõrges olevat, nagu kardaks, et talle midagi peale sunnitakse. Ta vaatas Marchi. Kuid oma nõrga, mureliku pilguga nägi ta oma sõbra näol vaid tavalist poolhajameelsust. “Miks sa ei räägi, Nellie?” küsis ta.
Kuid March oli suuresilmne ja vaikne, ning nooruk vahtis teda nagu lummatult, pilkugi pööramata.
“Lase käia – vasta midagi,” nõudis Banford. Ja March pööras pea pisut kõrvale, nagu teadvusele tulles või püüdes teadvusele tulla.
“Mida ma peaksin ütlema?” küsis ta mehaaniliselt.
“Ütle, mis arvad,” sõnas Banford.
“Mul ükskõik,” vastas March.
Ja jälle tekkis vaikus. Poisi silmis paistis olevat terav helk, läbitungiv nagu nõel.
“Nii et mina pean otsustama,” sõnas Banford. “Võid siia jääda, kui tahad.”
Naeratus nagu kaval väike tuluke ilmus mehe näole, äkki ja tahtmatult. Ta langetas kiiresti pea, et seda varjata, ja jäi sellesse asendisse, nägu peidetud.
“Sa võid siia jääda, kui tahad. Tee, nagu sulle meeldib, Henry,” otsustas Banford.
Mees ei vastanud ikka veel, vaid jäi niimoodi, pea langetatud. Siis ta tõstis pea. See säras kummalises tules, nagu juubeldades, ning ta silmad olid kummaliselt selged, kui ta vaatas Marchi. Too pööras pea kõrvale, suu tõmblemas, nagu haavatud, ning teadvus ähmane.
Banford hämmeldus pisut. Ta märkas püsivat, teravat helki nooruki pilgus, kui too Marchi vaatas, nähtamatu naeratus näol helkimas. Banford ei teadnud, kuidas poiss naeratas, sest ükski näojoon ei liikunud. See paistis vaid selles helgis, peaaegu ta põskedel olevate blondide karvade säras. Siis vaatas mees üsna muutunud pilguga Banfordi.
“Ma tean,” ütles ta vaiksel, viisakal häälel, “et te olete kohutavalt lahked. Te olete liiga lahked. Ma ei taha, et te minu pärast tüli teeksite, olen kindel.”
“Lõika tükike leiba, Nellie,” sõnas Banford piinlikkust tundes, lisades: “Sellest pole tüli, kui soovid jääda. Nagu oleks mu enda vend siia paariks päevaks jäänud. Ta on samasugune poiss nagu sinagi.”
“See on teist kohutavalt lahke,” kordas noormees. “Ma tahaksin nii väga jääda, kui te olete kindlad, et ma tüli ei tee.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
