Luus. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Luus - Peeter Sauter страница 14

Luus - Peeter Sauter

Скачать книгу

kosutav. Teeme veel ühe lahti või.”

      “Või lähme tagasi.”

      Olime istunud ja oma õlle joonud. Läksime tagasi. Kõik oli endine. Meid ja õllepudeleid tervitati.

      Praegu mõtlen, et ehk ei peaks rääkima sellest, mis edasi sai. Rääkida tohib ainult sellest, mis on täiesti möödas. Mitte kunagi aga sellest, mida sa alles ootad või mis on alles pooleli. Sest siis ongi lõpp käes. Sa nagu tapad kõik olemasolevad võimalused rääkimisega. Tegelikkuses võib muidugi ka veel midagi järgneda, kõik võib tulla, aga see pole siis enam sinu jaoks tõeline, kui sa sellest juba oled rääkinud. Isegi mõelda ei tohi sellest, mis tuleb. Ei tohi ka unistada.

      Aga kokkuvõttes ma tean, et mu jutt pole nagunii midagi eriti tõelist. See on lihtsalt üks jutt nagu sada teist. Ja pole tal suuremat seost minu ega tegelikkusega.

      Ma nägin, et üks plika nende seast paneb mind tähele. Katsusin seda külma rahuga võtta. Peale kõike muud olid nad üsna noored. Ja igaüks aimanuks, et mis ka juhtuda võiks, mina olen see, kes kahjusid kandma hakkaks. Aga kui me veel jõime, siis ma mõtlesin: ah, kurat. Pilgutasin talle silma. Varjamatult. Ta purskas naerma. Ma teadsin nippi küll. Võib ennast sisse vedada lasta. Aga mitte liialt. Ja tuleviku eest see ikka ei kaitse. Tema käib koolis. Mina istugu kodus ja mõelgu. Tänan. Parem hoian eemale. Aga teisest küljest on sigadus naisi mitte tähele panna. Muidugi, kui see sinus just nii on, et ei pane. Aga enamasti ei ole.

      Mõtlesin veel, et ta ei saa eriti kinnine olla, kui ta mind niimoodi nähtavalt tähele paneb. Igal juhul, kuna ma temast jõudumööda mööda vaatasin, panin esialgu usinalt õllele pihta. Seisin lahtise akna juures. Ja see, et oli kevad, meeldis mulle sada korda rohkem kui ükski tüdruk.

      “Jah, ongi kevad,” tundsin aknast välja vaadates. Sulle on lihtsalt vaja ühte tüdrukut, kellega tänaval ringi käia. Keda kino ees oodata. Keda naerma panna.

      “Nägin ükspäev Marist.” Joonas seisis mu kõrval. “Tal oli kõht ees.”

      “Jah.”

      Paus.

      “Neil on, millest rääkida.” Ma vaatasin tuppa. “Meil ei ole õieti millestki rääkida.”

      “Mulle see meeldib, et meil millestki konkreetsest rääkida ei ole. Kas sulle ei meeldi.”

      “Meeldib. Nii on hea ja teisiti on hea.”

      “Joo rohkem, sa oled liiga kaine.”

      “Kas sina töötad kuskil.”

      “Mis me hakkamegi konkreetset juttu rääkima või.”

      “Ei, ma küsisin niisama, ei või või. Tuli lihtsalt pähe, eks ole.”

      “Võimalik, et ma lähen tööle.”

      “Kuhu siis.”

      “Mina ei tea. Mina ei tea seda kuradi asja. Võimalik, et ma lähen isa juurde tööle.”

      Ta isa töötas vist mingis ministeeriumis. Ma ei tea, kellena. Võibolla ministrina või siis ministri autojuhina. Joonas tegi ukse lahti ja läks rõdule. Läksin ka. Rõdul oli veel natuke lund. Seisime tükk aega. Hakkas jahe. Sees olid vihased hääled. “Jää vait, ma ütlen sulle. Sina ei tea sellest asjast midagi.” “Ja sina tead, jah.” Nad olid toas omavahel seletama hakanud. Meie rõdulolemine oli ka sellega läbi. Läksime tuppa tagasi.

      “Mis te jamate, mis lahti on,” ütles Joonas.

      “Pole sinu asi,” ütles ta vend. Mees oli üsna tige.

      “Viige parem pudelid ära,” – Joonas.

      “Õige mõte, viime pudelid ära. Toome paar õlut. Palju selle eest saab, ma ei tea.”

      Ma vaatasin linte. Floyd, Zeppelin, Sabbath, Deep Purple, isegi Zappa, isegi Joplin, kõik vanad asjad.

      “Ei, selge see,” rääkis Joona vend kellegagi vaikselt. “Liiga tõsiseks ei maksa ka minna.”

      See oli täitsa õige mõte.

      Elu, mis oli viimasel ajal selge vaikus ja mis isegi seiklustes kulges lihtlausetes, oli täna natuke voolama hakanud. Ja et ma vintis olin, ei tulnud parajasti ka mõtet: hea küll, aga mis siis?

      Inimesed, kes vastu tulevad või keda aknast vaadates näeb.

      Keda aknast näeb:

      Poiss ja tüdruk. Tulevad poest. Poiss kõnnib ees, tal on kummaski käes kott. Tüdruk kõnni taga ja vehib kõndides kätega. Tal on pikad sirged heledad juuksed mütsi alt väljas. Nad võivad olla abielupaar, aga võivad olla ka vend ja õde. Ei, miks peaks vend ja õde koos poest tulema. Aga kui nad juba natuke aega abielus oleks, ei tuleks nad ka niimoodi poest. Küllap äsja abiellunud.

      Kes vastu tulevad:

      Kaks meest, kiire sammuga, palja peaga, tõmbavad suitsu, võrgus kuus õlut, vist venelased.

      Tüdrukud tulevad koolist. Neljas või viies klass, naeravad, seletavad, vaatavad silmanurgast ka minu poole.

      Üks minuvanune tüdruk. Ilusti, aga mitte liiga uhkelt riides, vaatab pingsalt mujale.

      Vanem abielupaar tordi ja lilledega. Miks nad taksoga ei sõida? Sobiks neile rohkem.

      Milliseid sõnu on:

      Heavy on hea asi, seal on jõud, tõeline feeling, mis täidab.

      Hiina luule tõlked ei ole lihtsad. Ma arvan, päriselt pidi see luule lihtne olema. Milleks seda tõlkida?

      Õlu on mitmesuguse hinnaga. Võib juua restoranis, õllekas, kodus.

      Varem jõime palju. Polnud mingit küsimust: juua – siis juua – selge kõik. Ei mingit lora.

      Heavy on vabadus. üksindus, suveräänsus, tegu, muutumine; siis tuleb vaikne muusika – see on puhkus.

      Afganistan – mis see küll on? Anarhia – sõna.

      Sõna – sõna – sõna.

      R helistas. Ta jutt oli lihtne.

      “Kuule, mul on lihtne jutt, juua tahad.”

      “…hea küll, tahan.”

      “Teeme nii, tuled kella kuueks meile. Raha sul on.”

      “Ei ole.”

      “Halb… jääb siis nii või.”

      Mulle tundus, ta oli tööl. Ta helistas mulle kindla peale. Tegi panuse minule – kindla peale. Mina olen see külajoodik. Ju ma siis olen. Aga ma teadsin, et sellise tundega minna ei maksa. Kell kuus ma helistasin.

      “Tervitus.”

      “Tervist, mis on, kus sa oled.”

      “Mitte kuskil, telefoniputkas olen.”

      “Tuled või.”

      “Ma ei tea.”

Скачать книгу