Tuleb kevad, on ühe päevaga äkki lärmakas, lumi sulab. Tuleb esimene lumi, kõik on korraga vaikne. Ega ma seda mõelnud. Need on sõnad, need on laused.
Mu jope oli äärmiselt määrdunud. Nägin üsna kaltsakas välja. Korraga oli C hääl:
“O. V, sina või. Miks sa siia ei tule, meie juba joome, R-il on sünnipäev.”
Ah tal oli sünnipäev!
“No tulen.”
Mismoodi ma seda ütlesin? Kas nukralt ja seesmiselt õnnelikult, kas kiiresti või peale väikest pausi?
Mann andis mulle musi. ärkasin natuke ja piilusin teda. Ta pani riidesse. Oleksin rohkem ärkvel olnud, oleksin saanud lustida, et ta riidesse paneb. Aga ma olin liiga unes ja piilusin lihtsalt niisama. Ta värvis peegli ees veidi nägu, tegi akna lahti ja ütles: “Ma teen natuke akna lahti.”
“Kas sa lähed tööle,” küsisin.
Tal olid akna all laual vaasis ilusad lilled. Tulbid. Eile ma ei olnud neid märganud. Küllap märkasin, aga ei pannud tähele. Või vastupidi. Nüüd paistis päike neile peale.
“Ma lähen tööle. Kui sa süüa tahad, siis vaata midagi. Võti pane naela otsa.”
Tahtsin küsida: “Võin ma pudeleid ära viia.” ükskord ma viisin. Ma ei küsinud. Ei viitsinud ebamugavust tunda. Unine olin ka.
Tahaksin saada natukene ilu. Ei taha mõtteid. Kust ma seda saan? Vaatan aknast välja. Kes lähevad mööda? äkki läheb mõni ilus tüdruk mööda? Mõni ilus tüdruk, kes käib oma kõnnakuga, mõtleb oma mõtteid, kellel pole minuga asja. Aga ei lähe ühtegi ilusat tüdrukut mööda. Koledat ka ei lähe. Läheb ainult väga aeglaselt üks vanamees koeraga, kepp käes. Ehk on see ilus? Ei ole.
Lähen keedan köögis kohvi, ehk on see ilus. Panen vee gaasile. Istun ja mõtlen, et ma ei taha kohvi. Mõtlen ja mõtlen igasugu asju ja vesi läheb keema. õige küll, ma pidin ju mitte mõtlema. Panen kohvi hajameelselt kopsikusse ja lasen tal keema tõusta. Ma võin ju lihtsalt mõelda mõne inimese peale, kes on väga kena.
Nüüd ma mõtleksin kõrgema korruse vanamuti peale. Ma ei tea temast midagi, tema ei tea minust midagi. Tõepoolest, tõeline seltsimees. Mis see ilu õieti on? Hea nukrus, rahu, millegi jälgimine, puhkus, unustus.
Ah, väga lihtne. Midagi ei ole, midagi pole olemas olnud, midagi ei tule. Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Ja see on kena. Olla eikeegi eimiskis. Sõnad ju on, ma kirjutan sõnu, on mõtteid, aga nad on seest tühjad, nad on vorm, seest tühjad anumad, mis ei tähenda mitte midagi.
Minevik, mis see on? Ei midagi. Osa sellest, mis praegu on. Või inimene. üks. Võiks öelda, et ta on olemas. SEE inimene. Võib ka öelda – ei ole olemas. ükskõik. Tulevikuta, minevikuta. Inimene inimeseta.
Kes? Miks? Mõistuse tühi kellahelin.
Köögilaua taga istudes tuli mõte, et mida ma eile tegin. Ma ei suutnud meenutada. Pingutasin. Ei tulnud meelde.
Läksin tuppa. Tahtsin ühte suitsu. Suitsud olid otsas. Mul olid alumises sahtlis topsis prisked konid. Kuus üsna head koni. Uurisin neid. Neli Tallinna suitsu, kaks Alžeeria. Võtsin kõige priskema koni, Tallinna, viskasin kušetile pikali ja panin põlema. Vahtisin lakke. Korraga tuli eilne päev meelde. Mitte midagi ma ei teinud. Olin kogu päeva kodus.
Tundsin, et ma ei taha näha ei K-d ega M-i, see ei rõõmustaks mind ega neid. Peaasjalikult neid. Kui keegi rõõmustab mind nähes, olen ka mina rõõmus. üksikute eranditega. Kui ta rõõmustaks puhtalt. Kui tal poleks minuga mingeid plaane või lootusi. Võibolla isegi nii, et ma olen valmis armastama seda, kes mind armastab.
Tahtsin osta kaks pudelit veini. Head veini oli müüa. Korralik punane vein Vetšerni zvon. Maksab ainult rubla kaheksakümmend kopikat. Bulgaaria vein. Müüja oli väga rahulik, tõstis mingeid oma kaste ja asju ümber, temas oli nagu mingit külma tigedust. See asjade ümbertõstmine oli tal oma sada korda valmis. Mina seisin leti ääres, raha pihus. Mul ei olnud tema ja tema terroriseerimise vastu mitte midagi. Aga niru oli seista küll. Tundsin, kui niru mina ta kõrval olen. Müüja kirjutas rahulikult paberitükile hinda. Seisin, vaatasin teda, olin vait. Müüja ei teinud, nagu ta mind ei märkaks, ei, vastupidi, ta tegi nii, et ma sain aru, et ta teab väga hästi, et ma seal seisan. Väga hästi teab. Aga talle oli see kõik ükskõik, nii ükskõik, et ta võiks selle peaaegu unustada. Kujutan ette, oleksin võinud peale veerandtunnist seismist minema jalutada, ta poleks isegi võidurõõmus olnud. Ta lõpetas ja jäi leti taha seisma. Vaatas aknast välja, ei öelnud midagi. Seisin ja ei öelnud ka midagi. Kuigi sain aru küll. Mulle oli antud nüüd võimalus. Seisime mitu sekundit. Tundsin, et kui ma midagi ei ütle, läheb ta ära ja ma jäängi seisma. ütlesin kiiresti: “Palun kaks veini.”
“Mida.”
“Kaks veini.”
“Millist veini.”
“Vetšerni zvon.”
Läksin poest välja, seisatasin korraks ja ütlesin: “Perse, perse, perse, perse, perse.”
Panin veinid jope küljetaskusse. Need rippusid mul seal, kaelad vahtisid taskust välja. Mõtlesin mõnuga, et tuleb ehk mõni perekonnatuttav vastu. Mul ükskõik.
Ärge arvake, et ma kellelegi tema tigedust või külmust pahaks panen. Ei. Minu meelest on kõik nii, nagu on. Kuidas saaks keegi kellelegi midagi ette heita? Mis õigust on ühel inimesel teisele etteheiteid teha või õpetusi jagada? Kui midagi jubedat juhtubki, mõtlen: kurb, kurb, kahju, kahju. Aga ei, isegi seda pole vaja. Kust täiskasvanuks saades tuleb, et nüüd me nagu teame, mis see kõik on? Selline olemine. Unustame oma teadmatuse. Oleme kõigele andnud nime ja teised varem antud nimed selgeks õppinud, muud pole midagi juhtunud. Midagi ei ole me teada saanud.
Ja kõik on, nagu on. On olemas kõik need asjad. Tigedus, jõud, ekstaas. Kui keegi on kriitiline, siis ta lihtsalt elab kehvalt.
Ma mõtlen, et tean, mismoodi võib juhtuda, et surma saad. Lihtsalt see tuleb sellest, et sa ei jõua enam. Nagu laps on nutmisest väsinud. Nii väsinud sellest, et enam-vähem päevi järjest tahaks karjuda maailma peale. Närv püsti. Kes pole nii, see ei tea, võõras mure, kuidas muidu saaks elada.
Oled väsinud sellest, et ei tee midagi ja ei tahagi midagi teha, ei näe, et kellegi tegevusel vähimatki mõtet oleks, nad on lihtsalt kõik ära unustanud. Eks tuleb neilegi see õudus meelde, aga iga päev keerlevad nad oma kaitsvas ringis. Ma ei taha seda. Ja ma ei saa nendega suhelda, ma ei saa nendega kontakti. Ja ma tean, et miski ei muutu. Ei homme, ei nädala pärast, miski ei muutu. Ma ei taha midagi teha. Ma ei oska midagi teha. Ma karjun. Aga lõputult ei jõua. Palun puhkust. Siis, otsekui juhuslikult, lõikadki veenid läbi. Palun andke mulle unerohtu. Vahel venitan öist magamist 12–14 tunnini, aga seegi läheb läägeks. Kuigi see on vähemalt ebateadvuslik olek, millest saab kinni hoida.
Mõned räägivad, et enesetapp ja hulluksmineks on puhas egoism. Aga mis ei ole?
Töö – kõigist narkootikumidest kõige hullem. Kardan, kaua ei jõua enam vireleda, varsti hakkan tööle, mugandun. Teen seda, mida ikka tehakse. Trein mutreid, maalin maale, kontrollin bussipileteid. Teenin medaleid, esindan oma tehast spordivõistlustel. Unustus, vabanemine mõtlemisest, puhkus, küll on hea. Veel hullem – töötada ametis, mis on näiliselt vaimne – olla kunstnik või teadlane või midagi taolist – vastik, veel hullem näilisus, pettus.
Ma tean, ma olen jumal, muud ma teada ei taha. Ja
