miks ma naeran, ei tea, tahan ja naeran, jumal, kui naljakas, me oleme kõik alasti, mis see on, mis siin toimub, kes me oleme, mis maailm see on, mis see maailm on, kes me oleme, kes me oleme, sinu keha, minu keha, imelik asi – minu keha, sinu oma ka, silmad, mis meiega lahti on, ära tee akent lahti, palun ära tee akent lahti, hea, jääme siia, soe, rahu, hea, istume natuke, kas teed on veel, ei, ei pane riideid selga, oh, pärast võiks veel tantsida, nii hakkamegi pidutsema, kõik on alasti, daamid on üles löödud, värvitud, ehteis, härrad võiks isegi olla ülikonnas, või hästi napis ja ranges ülikonnas, silindriga, oo jaa, silindriga, kust sa selle saad, minul on kodus klappsilinder, käib kokku, ei, kõik peavad siis ikka alasti olema, ei, vaadake ise, tüdrukud on ju ilusad alasti, vaadake Evelini, ta on ju ilus, aga mehe keha ei ole ilus, miks ei ole, me ei ole osanud teda ilusana näha, me ei ole teda siiani ilusaks mõelnud, aga nüüd mõtleme, ei mingeid ebamoraalsusi, ei tea, miks ka mitte, ei tea, mida te mõtlete, nikkumist, las need teevad, kes tahavad, ei, ei, see ei ole hea, see rikub asja ära, kui ühed hakkavad kahekesi, mis need teised siis teevad, vaatavad või, kuulge, võibolla paneme riidesse, asi läheb juba kuidagi liiga rõvedaks, ei ole, täna jääme alasti, oota, kui palju kell on, üheksa, poole kümneni jääme alasti, mehed, miks teil ei tõuse, miks ei tõuse, mul on juba poole peal, näita, mine persse, kuulge, te olete kõik jamaks keeranud, kuradi lapsed, nagu enne poleks olnud, asja siis praegu vaja, süvafeeling jah, nüüd hakkate jama panema, õige, täitsa õige, oodake, pidage lõuad, teeme nii, et mingi minut aega on kõik vait, okei, okei, teeme.
Tuba oli tühi. üsnagi korras. Kes ja millal teda koristas, ei teagi. Hommikul olime meie Manniga kahekesi. Ta läks tööle. Veidi aja pärast tõusin, käisin kohvikus kohvi joomas. Ja tulin siia tagasi. Miks? Kõik külm, tühi, mõttetu. Külm päev, tühi tuba.
Kuhu ma pidin minema, mida tegema?
Ei taha midagi teha. Ei taha siin olla.
Väiksena oli ka nii. Kui oli sünnipäev või pidu, oli kõik ümberringi täis elu, headust ja armastust lehvis õhus, teinekord oli kõik kõle, tühi; õudne, vaenulik üksindus.
“Lõpuks on iga inimene siin maailmas üksi. Elab üksinda ja peab hakkama saama ja valib, kuhu ta oma saatusel laseb minna,” nii ma kirjutasin kroonust. M vastas siis: “Sa ajasid süvajama, anna mulle andeks. See on nohu, millest sa mulle kirjutasid. See pole mingi õudus. Aga suudad sa ette kujutada, et algselt, inimeste kui indiviidide väliselt, see, mis inimeste põhjas on, on üks olend, üks suur olend, ja see olend on kosmoses või kõiksuses üksi, saad sa aru, tal on mingi üliteadvus, ei tea, ei saa öelda, palju kõrgem inimese teadvusest, suur, hea, pehme, ja ta on kõiksuses üksi, kosmoses, õudus. See on õudne, kui tajuda. Selleks me oleme inimesed, meid on palju, oleme üksteisele seltsiks, sõbrad ja vaenlased, pole nii üksi, pole nii õudne.”
Ma ei saa tööle minna, mingi rutiini sisse, sest iga hetk, iga sekund mu elust on kingitud just mulle, iga hetk on taevalik ja maksab kulda. Kui ma oskaksin näha mingit tööd kui jumalikku, taevalikku kangakudumise siis võiksin seda teha, aga ma ei ole veel näinud.
Olen vahelduseks hästi puhanud. Lähen välja korterist, kus ma öö magasin. Kõnnin mööda tänavat. Ma elan igas sammus. Kõik mu ümber on imeline. Iga inimene, iga maja. Ma olen suurepärane ja kaunis, astun mõnuga iga sammu. Elus, elus, elus maailm. Kuni mootor käib maha ja ma konutan kohvikunurgas, mõeldes, ah, mida küll teha. Või ei mõtle sedagi. Ootad mõnda tuttavat nägu, et paar sõna mõttetut juttu ajada. Viibida teineteise seltskonnas.
Tahtsin talle helistada. Nagu ikka. Kas kuhugi kutsuda või niisama juttu ajada, see sõltunuks tema meeleolust ja suhtumisest, õhtul üksi voodis sellele mõeldes olin täiesti kindel, et helistan. Ja hommikul ärgates tuli see ka kohe meelde. “Noh, kas helistan.” Ja siis ma juba tundsin, et ei helista. Sest polnud kindlat enesetunnet. Ja kui ilma kuhugi kallale asud, läheb kõik vett vedama. Teadsin, kuidas võinuks teha. Muuga sel päeval mitte tegelda, vaid helistamist kogu aeg seesmiselt meeles pidada, ja kui siis ühel hetkel olnuks kindel tunne, siis helistanuks, kuigi ka siis polnuks midagi garanteeritud.
Olin kodus ja mõtlesin, et tahaks linna sõita, osta paar pudelit veini, panna need kotti ja siis vaadata, mida teha. On ka võimalik neid mitte ära juua, vaid tulla koju tagasi, panna nad külmutuskappi. Hakata mõnda raamatut lugema. Ja teada, et mul on külmutuskapis paar veini. Ja oodata ja varitseda, millal nad sealt välja tulevad ja minuga midagi ette võtavad. Aga nii küll vaevalt läheb. Jah. Toredam on osta veinid ja alustada järjekordset, kohati lõbustavat, kohati igavat ja masendavat seiklust. Jalutuskäiku. Teekonda eikuhugi. Mis kestab heal juhul mitu päeva.
Hea on teel olla.
Kui ma teaksin veidi rohkem endast ja oma soovidest, võiksin kodus istudeski teel olla.
Ma ei ole osanud uskuda midagi, mida mulle õpetati. Ega teisedki uskunud. Aga tundub, et enamikule see probleemiks ei saanud. Võibolla lasin liiga kaua end ära petta. Ei tea. Midagi ei saa öelda. ükski asi pole ju ainult nii. Ta on veel ka nii ja nii ja nii.
Tean, et mõistuse järgi elada pole hea. Kõik peab tulema kuidagi pooljuhuslikult, siis on ta puhas. Sa võid küll seda oodanud olla. Aga kui taotlema hakkad, teadlikult, kaalutletult, ei saa sa enam õnnelik olla. õnn on see, mis osaks langeb. Teadlikult leitud naudingud on perverssed.
Kõiges, kõiges kahesus. Mõistus on võluvamaid asju, aga tihti ka vastik, perversne, väike, räpane. Kahesus. Isegi kui sa leiad ühe pähkli ühe tuuma, mis tundub olevat ülimalt üks, sealt seest või temaga koos leiad sa kaks.
Tulin Baltas rongilt maha. Emale sai öeldud, et jõuan umbes nädala pärast, tegelikult oli Tartus ainult kolm päeva. Ma läksin seal Katiga veidi tülli. Siis hakkas nukker ja lääge, kuhugi polnud minna ka, jalutasin öösel mööda linna, vedelesin raudteejaamas ja hommikul sõitsin Pihkva rongiga minema. Aga mingit rõõmu ma ära sõites ei tundnud. Lihtsalt jälle ühest kohast teise. Mis seal vahet.
Nüüd olingi jälle Tallinnas. Jalutasin jaamahooneni välja ja jäin mõtlema, mida ma üldse teen. Tundus kuidagi, et koju vist ei lähe. Kuhugi ei tahtnud minna. Läksin jaama sisse. Ostsin putkast raamatu, kuigi raha oli vähe. Vist lihtsalt, et midagi teha. Panin ta põuetaskusse. Mingi itaalia kirjanik. Istusin ootesaali maha, et välja mõelda, kuhu minna. Aga jäin hoopis inimesi vaatama. Siis ikkagi proovisin mõelda, kuhu minna, aga ei suutnud välja nuputada, mida tahaks. Ainult selle mehe poolt võiks läbi astuda, ta on veidi võlgu. Saaks raha. Ei mõelnudki midagi välja.
Mulle meeldisid ühed väikesed tüdrukud, kes Baltas istusid. Neil olid ranitsad seljas, eks tegid koolist poppi. üks vaatas raamatut ja näitas sellest midagi teisele, teine tahtis vaadata, aga siis esimene jälle ei näidanud, kiusas. Ma teen siiani poppi.
Tegin silmad lahti. Kuulasin mõni aeg vaikust ja tänavahääli.
Aken peab lahti olema, kui nii vali müra kuulda on. Ja vist sajab ka vihma või on sadanud, autod lirtsutavad läbi lompide. Oleks vaja minna kempsu ja vett jooma, aga ei viitsi. Ja teki all on soe.
Toas oli hämar valgus. Mõtlesin, kas pea hakkab märku andma, kui üles tõusen. Mida eile joodud sai? Nagu ainult veini. Muud nagu polnud. Jõime siin ja seal, vist mitte eriti palju.
Mõnus oli voodis olla. Hästi väljamaganud, aga ometi ei pea veel tõusma, vedeled, soe ja lõtv, kaifid. Lasin silmad kinni ja mõtted ja kujutlused tulid palju intensiivsemalt ja ehtsamalt ja tähtsamalt. Tuli meelde, et õhtul helistasin ühele ja see küsis, kas ma olen purjus. ütlesin, et veidi jah. Ta ütles, et tulgu või helistagu ma mõni teine kord, kui täitsa kaine olen. Mõtlesin, et kus elus või raamatus veel keegi kellelegi just samamoodi ütles. ütlesin: hüva, ja jätsin head aega, ma ei käinud peale. Uus plika. Olen teda üks kord näinud. Hea uus plika. Sa oled ise nagu puhtam, kui midagi uut ette võtad.
Veeretasin
