Manni juures hüppega, tal on nii kõrge aken. “Küll on hää, küll on hää, et sa taalerit ei näe,” laulsin lõdisedes endale lastelaulu ja hüppasin mitu korda, enne kui hästi kinni sai. Tekk vajus selle käigus põrandale. Nüüd taipasin, et tänavalt, alt bussipeatusest võidi mind üldiselt ju näha. Palja švantsuga akna all hüppamas. Lõbus küll. Korjasin teki endale uuesti ümber. “Häbi, häbi,” ütlesin. Kobisin köögipoolele jooma. Tundsin heameelt, et eelmine päev mingi bläkiga maha polnud saanud.
Kõigepealt loputasin suust vastiku maitse, siis lasin jahedal veel läbi kõri voolata. Suus oli palavus. Jõin otse kraanist. Häh, hea. Näole ma vett ei pannud – ei kavatsenud veel üles tõusta.
Kuulatasin ukse taga – kas koridoris on vaikne? Kuidagi ei viitsinud kempsuminekuks riideid selga ajada. Ukse kõrval olid Manni puukingad, lükkasin need paljaste jalgade otsa ja kuulatasin uuesti – vaikus. Lükkasin ukse praokile ja torkasin pea koridori. Polnud kedagi. Kempsuni oli mööda pikka, räpasest pirnist valgustatud koridori mitukümmend sammu. Tõmbasin ukse kinni. Ei, otsustasin, nii ei lähe, vähemalt alukad tuleb jalga tõmmata. Panin alukad jalga, aga midagi rohkemat küll selga ajada ei viitsinud. Vaatasin korraks pükse. Täiesti viisakad alukad. Puhtad. Vaatasin uuesti uksest väljaja startisin siis võimalikult kerge sammuga kempsu suunas. Winnetou liikus hääletult metsarajakesel. Tegelikult kostis paratamatult õudsem klõbin. Kempsuni jäi kaks sammu, kui kuulsin trepi ja koridori vahelise ukse kääksatust. Ei hakanud vaatama, kes see oli. Lipsasin kempsu ja vajutasin ukse haaki. Tõmbasin vett ja lasin pissi. Vesi lõppes, aga mul oli veel pool põit täis. Oh, lihtsad asjad on ikka head. Kui neile ilusti viisakalt tähelepanu pöörata, kui muud mitte teha ja võtta neid kui kõige tähtsamaid. Veidi süüa, veidi juua, jalutada, magada, musa kuulata, veidi nalja visata, veidi armastada.
Keegi tõmbas kempsuust. Jah? Mis nüüd? Tuli igaks juhuks veidi oodata ja kuulatada. Ootasin tükk aega. “Nüüd süüdistage küll iseennast,” otsustasin ja lükkasin ukse lahti. Polnud seal kedagi. Panin klõbinal tagasi Manni ukse poole. Küll oli külm.
Lipsasin voodisse ja hakkasin tekki uuesti soojaks ajama. Helged mälestused lapsepõlvest on, kui sai veidi haige oldud. Ema hoidis voodis ikka rohkem ja kauem kui vaja. Päevad läbi voodis, oodates ema töölt tulemas, raadio ja raamatud toolil voodi kõrval. Vahel lipsasid kööki ja tegid endale võileipsi või muud suupärast, kogelmogelit, praemuna, morssi.
Olin võtnud tõsiseks plaaniks mõned Tallinna kohvikud läbi käia, et kunagi mõne plikaga sinna sattudes teaks, kus ja mis ja kuidas see asi käib. Kümnenda klassi j oga. Aga võisin vajaduse korral viisakalt vanema mulje jätta, kui hästi tõsine, rahulik ja hoolimatu olin. üle ei tohi pingutada – see ongi knihv, kui midagi mängid. Seisin üksinda Pegassi ukse taga. Uks oli ketis.
“Mis on, ei lasta sisse või.” üks tüdruk seisis äkki mu kõrval. Vaatasin. Täitsa üllatus, et selline tüdruk mind jutule võttis. Ta oli väga okeilt riides, värvitud, kõrvarõngastega. Ta vaatas läbi klaasi. Siis pani käed näo ümber ja uuris, nina vastu klaasi. “Kurat, ei saa aru, kes seal on.” Ta koputas. Sõrmes oli tal sõrmus, sellega koputaski. Käevõrusid oli tal ka. Ise kõhn ja väike, minust palju lühem, musta või mustja peaga, lühikesed, sirged, üsna õhukesed juuksed. Ta polnud ei tüdruk ega naine, midagi vahepealset.
Ta koputas nii ägedalt, et ma mõtlesin kohe – šveitsu peab tal tuttav olema. Aga ilmselt ainult üks, sest ta vaatas, kumb tööl oli. Vanamees tuli klaasi taha. “Tere, Jaan.” Vanake tegi kohe lahti. “Me tuleme selle kutiga sisse.” Vanake oli lahke. “Tere õhtust. Kuidas läheb siis, Marika, ei ole teid juba kaua näinud, juba nädalapäevad.” See mees rääkis vanaaegset juttu. “Ma olen ju kogu aeg tööl.” “Kus sa oled siis nüüd, Moskvas või.” “Nojah.” Ma pugesin ka sisse. Plika hooldas mind nagu last. Viis üles, pani lauda. Siis andsin talle suitsule tuld. Tema enda tikkudega, mis ta koos Tallinna pakiga lauale pani. Ta oli hästi sõbralik ja rõõmsameelne, sugugi mitte üleolev ja ei tahtnud minu käest nagu midagi. Tegelikult oli ta tulnud oma ettekandjast sõbrantsi juurde. Aga nüüd jäi minuga istuma. See oligi Mann.
Kui sa plikaga magad, siis võid valetada ja käituda mitte päris vastavalt oma feelingule. Pagan teab, mis põhjusel. Näiteks varjad midagi, kardad, et ta sult midagi küsib, või pead teda endast kogenumaks ja oled kohmetu või oled vintis ja hoolimatum ja laisem, kui ise tahaks. Tohutult parem on, kui sellist ebaklappi seesmise sinu, välimise sinu ja plika vahel pole. Kui kõik on vahetu, tõeline ja julge, sa usud ja tahad seda ja ei häbene. See on hea. Joovastav. Unustus. Mäng. Ei tea isegi, mis järgmisel hetkel teed. Riideid seljast võttes poetad ajud ka välja. Parimatel hetkedel oli Kati täiesti ajudeta ja täiesti ettearvamatu käituja. Naljakas.
Kui päeval varem tinutama hakkad, saad ikka kuidagi ööni välja veedetud. Mingeid variante ikka leidub ja tuju püsib mastis. Kui püsib. Sellepärast tulebki varem alustada.
Tulime kinost pärastlõunavalgesse päeva. Silmad kinopimedad. V haigutas. Mina samuti. Läksime automaatselt üle platsi ja mööda tänavat edasi. Olime kolmekesi. V, A ja mina. Olin jälle kolmas. V oli kunagi vanasti mu pruut. Lühikest aega. Õieti polnudki. Õieti oli ta kogu aeg lihtsalt sõbramees. Suurest igavusest või üksindusest või nukrusest sattusime mõned korrad koos magama. Aga voodiski olime rohkem sõbrad. Pilk jäi voodis selgeks, see oli iluski. Ma teadsin, et A üritas talle pikemat aega pihta panna, aga õiget vedu see asi ei võtnud. Mõlemad olid liialt isepäi elavad inimesed. See neid muidugi teineteise poole tõmbas kah.
“Mis me teeme siis,” haigutas V veel kord. Siis võttis ta A õlgade ümbert kinni. “Noormees siin mõtleb kohe midagi teravmeelset välja. Selline ilus noormees.” Ta lasi käe alla.
“Ei tea, kas vaheajad on igal pool läbi,” ütles A.
“Oleneb, kus,” rääkisin mina. Nii tihti olen kolmas olnud. Enamasti hea meelega, hea vaba asend. Teisedki taluvad mind hea meelega. Vahel on kolmandat vajagi, et asjad vabamalt laabuks. “Kui palju kell on.
“Kuus läbi.”
“Gnoomis on vaheaeg. Nordis ma ei tea.”
“Baar on igatahes lahti.”
“On küll. Sinna lähmegi.”
“Ainult ma ei viitsi kuskil oodata,” ütles V.
“Nojah, lähme uurime elu,” ütles A.
Kõndisime sinnapoole.
“Kuidas teile kino meeldis,” küsis V.
A: “Nikkumist oli vähe.”
V-le selline jutt ei meeldinud. Ta oli vait. Mina samuti. Läksime vaikides. Inimesi vaatas meie poole. A pani endale suitsu ette. “Mulle kah, tõbras,” tuletas V meelde.
“Sorri.”
“Anna mulle ka üks.”
A andis tuld, meie puhusime suitsu suust välja. “Palju teil üldse raha on,” küsis V.
“Mul on umbes kuus rubli.”
“Sul ka midagi on, O.”
“Kolm.”
“Vähevõitu.”
“Vähe jah, kaks veini ikka.”
“Mul on ka mõned rublad.”
“Oled sa viimasel ajal palju joonud,” küsis V mult. Ta kõndis nüüd A käevangus. Tikk-kontsadega munakividel. Nägin silmanurgast, kuidas ta sirutas käe eemale ja lasi sigaretil
