mida ma lahkele lugejale siin lahkesti pakun, ei taotlegi seda, et võrdväärsena lisanduda kuulsate meresõitjate teostele, mille läbi teadused nii palju võitnud on. Minu juhtimise alla usaldatud ekspeditsiooni peamine eesmärk, mulle antud eriinstruktsioonid ja ka laeva suurus, mis polnud päriselt sobiv kaardistamiseks, seadsid mitmeid takistusi soovile uute avastuste ja asukohtade määramiste läbi kasulik olla. Kuid ka ses suhtes polnud reis päris viljatu. Kui tehtud avastused ja asukohtade määramised seni veel vähe tuntud paikades ka suurt tähtsust ei oma, näivad nad ometigi väärivat seda, et nad teatavaks tehtaks, kasvõi tulevaste meresõitjate julgeoleku huvides. Ka tohiks vähe või üldse mitte tuntud maade kirjeldamine ja nende elanike iseloomustamine ning nende hulgas läbielatu jutustamine küll niisama palju huvi pakkuda kui keskpärane romaan. Seepärast otsustasingi avaldada selle reisi kirjelduse, kuna sellega pealegi täidan ka nende lugejate meelitavaid soove, kes minu eelmise reisi kirjelduses leidsid tema teadusliku osa kõrval ka meelelahutuslikku sisu. Ta ongi suuremalt jaolt pühendatud säärastele lugejatele ning kõik paljalt nautilised märkmed, mis raamatu igavaks teha võivad, on kuni kõige hädavajalikumateni ära jäetud. Ebasoodsad asjaolud on raamatu väljaandmist viivitanud, kuid ometigi loodan, et ta kõike uudsuse võlu veel kaotanud pole. Mis puutub minu stiili, siis loodan jälle leida mulle juba osutatud heatahtlikku suhtumist. Olles varasest noorusest pühendunud teenistusele merel, pole mul aega olnud end kirjanikuks välja harida.
ESIMENE OSA
SISSEJUHATUS
1823. aasta märtsis nimetas Tema Keiserlik Majesteet Aleksander Esimene mind veel mitte lõplikult valminud laeva «Predprijatije» kapteniks. See oli määratud puhtteaduslikuks reisiks, kuid varsti tulid vahele asjaolud, mis tegid vajalikuks hoopis teise eesmärgi järgimise. Mulle tehti korraldus Kroonlinnas peale võtta mitmesuguste materjalide laadung, see Kamtšatkasse viia ning siis Ameerika looderannikule purjetada, et seal välismaiste laevade poolt teostatavat ning Vene-Ameerika Kompaniile kahju tekitavat salakaubavedu takistada. Aasta aega pidi laev viibima Ameerika rannikul ning siis, kui teine laev ta välja vahetab, alustama tagasisõitu Kroonlinna. Nii sinna- kui ka tagasisõidul jäeti mulle vabad käed tee valikuks oma äranägemist mööda.
Alles mais viidi lõpule laeva ehitamine, mille nime «Predprijatije» ma edaspidi ei kasuta, sest sakslase keel jääb selle väljaütlemisel kimpu. See oli esimene laev, mis Venemaal ehitati katuse all, millel on suured eelised. Laev oli keskmise fregati suurune ja varustatud vaid 24 kuuenaelase suurtükiga, et asjatut koormamist vältida. Meeskonnas olid mul leitnandid Kordjukov, Korsakov, Bartaševitš ja Pfeifer, mitšmanid Jekimov, Alexander von Moller, Golõvnin, krahv Heiden. Tšekin, Muravjov, Vukotitš ja Paul von Moller, tüürimehed Grigorjev, Jekimov ja, Simakov, kaheksa allohvitseri ja 115 madrust. Peale selle kuulusid ekipaaži hulka vaimulik Victor, arst von Siegwald, professor Eschscholtz looduseuurijana, härra Preus astronoomina, härra Lenz füüsikuna ja härra Hofmann mineraloogina, nii et ühtekokku oli meid 145 isikut.
Astronoomiliste, füüsikaliste ja teiste teaduslike instrumentidega olime rikkalikult varustatud. Meil oli muu hulgas kaks erisugust pendelaparaati ja üks kuulsa Reichenbachi poolt spetsiaalselt meie ekspeditsiooni jaoks valmistatud teodoliit. See hinnaline instrument oli valmistatud imetlusväärse täpsusega ning oli meile suureks kasuks astronoomilistel vaatlustel maal.
Juunis tuli laev Kroonlinna ja 14. juulil vana kalendri järgi, mille alusel sel reisil aega arvestati, seisis laev täies varustuses ja purjetamiseks klaarilt sealses sadamas. Sellel päeval kuulutas kindluse ja reidil seisva laevastiku suurtükkide mürin meile keisri saabumisest ning varsti pärast seda oligi meil õnn näha tema majesteeti meie laeval. Pärast selle hoolikat ülevaatust austati meid kinnitusega, et kõige kõrgem jäi meiega rahule. Meeskond sai rahasumma, mina ja mu ohvitserid saime aga kirjaliku tänuavalduse.
I
TEEKOND BRASIILIANI
Olime asunud reidile ning pärast valulist hüvastijättu armastatud ja armastava abikaasaga võisin ma 28. juulil anda käsu ankrute hiivamiseks, sest tuul oli soodus.
Kogu meeskond oli rõõmsas tujus ja meie üritusest ülimalt vaimustatud. Harva küll on ankru hiivamine ja purjede heiskamine läinud nii kärmesti. Kui laev nüüd liikuma hakkas ja läbi vahutavate lainete lõikas, kaisutasid mehed rõõmutuhinas üksteist ja soovisid südamest õnne alanud reisiks.
See stseen kosutas mu hinge. Meeskonna säärane meeleolu ürituse puhul, kus võib oodata rohkesti vaeva ja ohtusid, äratas mus lootust, et mehed ei kaota oma head tuju ja rõõmsat meelt ka siis, kui tegelike raskuste ja ohtudega kokku satutakse. Hea laeva ja ikka heas tujus püsiva meeskonnaga võib peaaegu kindel olla, et reis läheb hästi.
Pärast seda kui me Kroonlinna kindlusele seitsme suurtükipauguga hüvasti ütlesime ning temalt sama arvu jumalagajätuks vastu võtsime, heiskasime veelgi rohkem purjesid. Tuul puhus neile priskesti ning peagi oli kindlus kõigi oma tornidega silmist kadunud.
Kuni Gotlandini läks sõit suurepäraselt ja miski ei häirinud üldist ülevat meeleolu. Siis aga tabas meid korraga läänetorm, jättes meile vaevalt mahti vajalike abinõude rakendamiseks. Kõrged korrapäratud lained paiskasid meid hullupööra sinna ja tänna ning ma hakkasin juba muret tundma. Uuel, alles veel läbiproovimata laeval meeskonnaga, kel polnud veel täit harjumust omandatud, toob esimene torm ikka mõningaid ebameeldivusi, mis hiljem ära jäävad. Pole veel jõutud sisse elada. Seepärast ei suudeta ka kõikumise tugevust õigesti hinnata ning lahtiste esemete kinnitamisel kajutites magatakse mõnigi asi maha. Nõnda oli lugu ka meil, iseäranis ühiskajutis, kus elas kakskümmend inimest. Siin pääses valla tõeline revolutsioon. Ükski tool, ükski laud, ükski asi ei tahtnud paigal püsida, tõugeldes täielikus korralageduses ettepoole ja minnes omaenda tobedat teed. Noortele elurõõmsatele ohvitseridele tegi see segadus palju nalja ning isegi merehaigeks jäänud teadlased ei suutnud naeru pidada, kui ebamugavast kõikumisest jalule aetud turske nuumsiga, kes dekile pagenud oli, sealt ulja hüppega läbi lahtise akna kajutisse kargas ning nüüd imestades ringi vahtis, et ka siin mingit rahu ei leidnud. Mina jälgisin sel ajal hoolikalt sõiduriista, mis pidi meid veel nii kaua ja mõneski rajuilmas kandma.
Loodusjõudude märatsemise keskel õpitakse kõige paremini tundma oma laeva, nii nagu oma sõprugi kõige kindlamalt just elutormides ära tunda saab. Kaalusin nagu kord ja kohus läbi oma laeva vead ja head ning rõõmustasin, et ülekaal on kindlalt viimaste käes. See oli sõber, kellele hädas loota võis. Säärane veendumus on laeva komandörile tingimata vajalik. Üksnes see veendumus annab tema tegudele kordaminekuks vajaliku kindluse ja otsustavuse, ilma milleta ei saa ka ohtudele vastu minna.
Kahekümne nelja tunni pärast vaibus torm. Soodne tuul paisutas jälle meie purjesid ning pärast üleelatud katsumusi oli hõlbus sõit seda meelepärasem.
Bornholmi saare juures, kuhu saabusime 8. augusti päevapuhtel, nägime enda ümber Vene laevastikueskaadrit, mis siin ristles admiral Crowni komando all. See kohtumine kaasmaalastega oli meeldiv üllatus. Nad võisid armastatud kodumaale sõna viia, et oleme õnnelikult jõudnud vähemalt siiapaika. Tervitasime admirali üheksa suurtükipauguga, saime vastuseks sama arvu ning jätkasime seilamist täispurjedega.
Kümnenda augusti varahommikul jõudsime Taani sõbralikku pealinna, kus võtsime vastu Reichenbachi poolt meie jaoks valmistatud ja Münchenist siia saadetud teodoliidi. Enne veel kui päike 12. augustil silmapiirile ilmus, olime juba täispurjede all, sest puhus soodne pärituul ja meri oli vaikne. Hoolsasti haritud Taani rannik, mille külje all me sõitsime, pakkus kirka hommiku esimeste päikesekiirte all meeldivat vaatepilti. Läbisime veel samal päeval Sundi ning jõudsime Kattegatti.
Siin tabas meid öösel äge äike. Taevas meie kohal oli must, kattes mere pimedusega. Kõuemürin kaikus kohutavalt ja pilkase öö läbi suureks tulemassiks muutunud välgud sähvasid ümberringi merre. Näis, et igaüks neist lööb meile pihta. Kuid tänu oma suurele külgetõmbejõule juhib vesi pikse laevadelt kõrvale. Ilma selleta oleksime olnud kadunud hinged.
Põhjameres oli meie sõit peaaegu
