sõna-selgelt asutava kogu moodustamiseks kokkukutsutud rahva saadikute laialiajamine ja keisri ütlus, et ta nõuab oma käskude vaieldamatut täitmist ka siis, kui ta nagu Karl XII suvatseb vaid oma saapa rahvasaadikute koosolekule saata. Võib-olla oli keiser vastu oma tahtmist sunnitud neid vägivallasamme astuma, sest mitmesugused parteid tegutsesid üksteise vastu, pidades eeskätt silmas oma huvisid, mitte aga üldsuse omi. Iseloomult peetakse keisrit õilsaks. Tema inimsõbralikke tundeid kinnitab lugu, mida mulle jutustas Vene-Ameerika Kompaniile kuuluva laeva kapten, kes oli viibinud Rio-Janeiros. Kaks selle laeva madrust olid maal, jõid end purju ning jäid teel Corcovadosse oimetult lamama. Keiser koos keisrinnaga ratsutas vaid paari teenri saatel seda teed pidi ning nägi madruseid, keda ta haigeks pidas. Ta ronis hobuse seljast maha, hõõrus omaenda käega nende otsaesiseid ja püüdis neid teadvusele tuua, kuid asjata. Seepeale laskis ta oma ülemarsti kutsuda ning saatis arvatavad patsiendid arsti saatel hospidali, kus nad siis järgmisel hommikul, kui nad pead selgeks olid maganud, tervetena välja saadeti.
Teise loo kuulsin Rio-Janeiros elavalt Viini maalikunstnikult. Keiser tahtis ennast maalida lasta ja nimelt seistes, elusuuruselt. Maalikunstnik seadis oma molberti lossis üles ning keiser astus valitud poosis tema ette. Vaevalt olid mõned piirjooned tõmmatud, kui sisse astus ohvitser, kes iga päev pidi raporteerima uutest saabunud laevadest. Ta ei tundnud võõrkeeli ning luges ühelt sedelilt laevade ja kaptenite nimesid väga vaevaliselt ja arusaamatult. Keiser vihastas oma ohvitseri teadmatuse üle sedavõrd, et haaras kepi. Ainult kiire põgenemisega ümber molberti, kusjuures keiser teda esialgu taga ajas, pääses ohvitser õpetusest, mida talle anda taheti. Kui mõelda, missugusel kultuuriastmel oli maa regendi sinnasaabumisel, siis paneb see vahejuhtum vähem imestama. Peaks küll Brasiilia keisril korda minema tõsta tema valitsuse all oleva rahva kultuuritaset. Tema valitsemisest oleneb, kas maa, millele loodus on andnud ilu ja viljakuse, ka üheks õnnelikumaks kujuneb.
Brasiilia laevastik, mis tollal oli tuntud lord Cochrane'i komando all, koosnes ühest liinilaevast, kahest fregatist, kolmest brikist ja veel mõnest. väiksemast sõidukist. See merejõud oli küll väga väike, kuid heas seisukorras ning tegi imet tänu oma juhi osavusele ja vaprusele, kes juba Inglise ohvitserina oli oma võimetega hiilanud. Mitte just kaua aega tagasi ründas Cochrane ühe liinilaeva ja ühe fregatiga Portugali eskaadrit, mis koosnes kahest liinilaevast ja neljast fregatist, sundis nad põgenema, võttes ära nelikümmend eskorteeritavat kaubalaeva ning jälitas siis eskaadrit kuni Lissaboni sadamani. Selle kangelasteo eest ülendas keiser Cochrane'i suuradmiraliks, andes talle ka ühe provintsi nime järgi Marinioni markii tiitli. Varem oli Cochrane olnud Tšiili vabariigi teenistuses ning, nagu räägitakse, polnud oma sõjamehetegevuse kõrval unarusse jätnud ka oma finantsasjade eest hoolitsemist. Siia oli ta tulnud alles aasta tagasi. Olin huvitatud selle nii kuulsa mehe nägemisest ja varsti avanes mulle ka sobiv võimalus temaga tutvumiseks ja sagedaseks tema seltskonnas viibimiseks. Tema välimus ja kogu tema käitumine on pigem veidi eemaletõukavad kui külgetõmbavad. Tavalise vestluse puhul on ta väga sõnaaher ning raske on temas ära tunda vaimukat ja teadmisterikast meest. Tema vanus ulatub juba üle viiekümne aasta. Ta on pikk ja kõhn, väga tõsise ning teravate joontega näo ja punaste juustega. Ta hoiab end ikka kühmus, pilk maha suunatud. Isegi kui ta kellegagi räägib, ei vaata ta sellele kunagi otsa ning etteulatuvad puhmas kulmud varjavad elavaid silmi, mis vaid harva kulmude alt välguvad. Tema abikaasa on tema täielik vastand – noor, ilus, vestluses elav ja üldse väga armastusväärne ning ripub säärase armastuse ja truudusega oma mehe küljes, et ei jäta teda iial maha, isegi suurimas hädaohus. Ta on osa võtnud oma mehe kõigist merelahingutest tema teenistuse ajal Lõuna-Ameerikas ning on oma noore, esimeses õitsengus elu kahurikuulide ette seadnud, et vaid oma abikaasa juures viibida. Cochrane avaldas mulle sageli soovi Vene teenistusse astuda, et kreeklastele kaasa aidata ja türklasi peksta. Sõda näib talle olevat paratamatuks eluvajaduseks ning hädaohtlik võitlus ürituse eest, mida ta õiglaseks peab, pakub talle naudingut. Kuidas see ühte sobib suure rahaarmastusega, mida talle ette heidetakse, pole küll just mõistetav.
Lühike aeg, mis ma Brasiilias veetsin, möödus ekspeditsioonidega seotud lakkamatus tegevuses kiiresti ja meeldivalt keset mu maamaja kütkestavat ümbrust. Eurooplasele tundub imelisena viibida täiesti teistsuguse looduse rüpes, isegi siis, kui ta ei näe seda esmakordselt. Kõik, millele ta pilk langeb, on siin teistmoodi kui tema kodus. Ükski puu, ükski lill, ükski putukas, ükski lind, isegi ükski rohukõrs ei sarnane kodumaistega. Kõik äratab ta tähelepanu võõrapäraste vormide ja võõrapärase koloriidi tõttu. Kõiges nähtus paneb teda eelkõige imestama selle õnnistatud maapaiga priiskav küllus. Päeva ajal hõljub tema ümber arvutu hulk kõige kaunimaid liblikaid, põrnikaid ja nägusaid koolibrisid. Vaevalt on päike loojunud, kui ilmub lõputu hulk osalt kiiresti segiläbi lendlevaid, osalt taimedel puhkavaid tulesädemeid, mis on ilusamad kui meie jaaniussikesed, moodustades imeväärse tulevärgi. Vaid harva sain teha väikesi ekskursioone, mistõttu, nagu see meremeeste juures harilikult juhtubki, tean vaid vähe, mida öelda sisemaa kohta. Botafogo, kus asuvad Rio-Janeiro kõige rikkamate ja lugupeetavamate elanike villad, milles nende omanikud sealse väidetavalt ülitervisliku õhu tõttu sageli viibivad, on pealinna piiravate alade hulgas küll kõige kütkestavam ja vaatamisväärsem. Selle lahe tagaküljel kõrguvad mäed, mille hulgast üks oma päratu suure kirikutorni taolise kuju poolest silma hakkab. See ühest kaljust koosnev mägi ulatub meie füüsiku härra Lenzi baromeetrilise mõõtmise järgi 1580 jalga üle merepinna. Lõputu vaevaga rajati tee tema tippu, kus ühekorraga vaid väikesele seltskonnale ruumi jätkub ning millelt avaneb kõige suurepärasem vaade. Ka keisrile meeldib see paik, mis kannab nimetust Corcovado, ning ta ratsutab sageli sinna koos keisrinnaga. Sellel teel sattuski ta kahele joobnud vene madrusele.
Botafogost viib meeldiv, ilusate villade vahel looklev tee linna, mille nimi Rio-Janeiro tulenes lahe esmasavastaja eksitusest, kes pidas lahte jõesuuks, millele ta andis nime avastamise kuu järgi. Lahelt vaadatuna on linn väga kaunis, nagu ma juba mainisin. Kui aga linna sisse astuda, siis on ebameeldivaks üllatuseks kitsad, halvasti sillutatud ja mustad tänavad ning maitsekate ehituste täielik puudumine. Suurel hulgal esineb näotuid kirikuid ja kloostreid. Linn võtab enda alla võrdlemisi suure maa-ala ning tema elanike arv on umbes 250 000, kellest kaks kolmandikku on neegrid ja ülejäänud kolmandik suurelt osalt mulatid, mestiitsid ja muud värvilise nahaga inimesed. Ainult harva võib tänaval näha valget nägu. Kõikjal ümbritsevad sind mustad, nii et võiks arvata, et viibid Aafrikas. Kõige vaatamisväärsem paik linnas on muuseum, milles leidub mõningaid loodusharuldusi ja rohkesti vääriskive.
Neegrite hulgas on vaid üksikuid vabu inimesi. Suurem osa on orjad, keda nende isandad on alandanud veoloomadeks. On imekspandav, missuguseid tohutuid koormaid need vaesed inimesed kandma peavad ning kindlasti on tarvis pikaajalist harjumist, enne kui niikaugele jõutakse. Tavaliselt on koorem paigutatud lati külge, mida siis kaks inimest otsapidi oma õlgadel kannavad. Seejuures laulavad nad oma keeles monotoonset, ülimalt kurvameelselt kõlavat laulu, mille takt neil aitab sammu pidada. Nende häälest on tihti kuulda, et nad on oma koorma all kokku varisemas. Siis aga paneb piits uuesti jõudu pingutama. Sageli peavad nad ka üksikult raskesti täislaaditud korve oma pea peal kandma. Isegi naisi ei säästeta nendest kohutavatest pingutustest. Samasugust laulu nagu koorma kandmisel, ainult reipamat, kuid samuti sammuga taktis, laulavad neegrid siis, kui nad pühapäeviti või pühade ajal vabalt ringi kõnnivad, või kui neid on käskjalgadena välja saadetud. Seejuures saadavad nad end väikesel instrumendil, mida nad sõrmede vahel hoiavad ja millel mõned vedrud helisid tekitavad. Kõigi nende orjadega võetakse küll ette ristimise tseremoonia, kuid ristiusu õpetusi saab neile küll vaevalt selgitada, sest peale oma kauge kodumaa keele ei mõista nad ühtki muud. Nõnda tehakse vaid nägu, nagu tahetaks orjade hingi päästa, jättes nad vaimupimedusse, millele sageli lisandub veel julma kehalise kohtlemise läbi tekitatud meeleheide.
Vähesed vabad mustanahalised – keda siin ka ette tuleb, ehk küll harva – on vabaks lastud orjad ja nende järeltulijad. Enamasti on nad käsitöölised või väikekaupmehed. Mõnikord võtab madalamasse klassi kuuluv valge nõuks abielluda vaba mustanahalisega. Säärastest abieludest, enamasti aga küll väljaspool abielu, sünnivad mulatid, kelle ühendusest valgete või mustanahalistega põlvnevad omakorda
