parimal aastaajal – jaanuaris või veebruaris –, olin sunnitud aega väga kokku hoidma ning oma asjad Inglismaal nii ruttu kui vähegi võimalik lõpule viima. Seepärast asusin otsekohe teele Londonisse. Ma ei jäänud imetlema Inglismaa ja tema pealinna hiilgust ning ei peatunud sel maal kauem, kui seda nõudis vajalike astronoomiliste instrumentide, merekaartide ja kronomeetri hankimine. Nii olingi juba 2. septembril kõigega varustatult jälle meie laeva pardal, et esimese soodsa tuulega merele minna. Tuul aga, nagu see tal pahatihti viisiks on, suvatses meie kannatuse proovile panna. Alles 6-ndal saime reidilt lahkuda. Vaevalt olime aga järgmisel hommikul jõudnud Portlandi neemeni, kui tuul hakkas jälle puhuma otse sealt, kuhu me minna soovisime, ning tõusis varsti koguni tormiks.
Et La Manche'i väin kuulub oma paljude madalike ja tugevate ebakorrapäraste hoovuste tõttu kõige ohtlikumate mereteede hulka, on iga laev, mis peab tormis öösel sellel väinal viibima, tõsises hukkumisohus. Igal aastal lähebki seal hulk laevu kaduma. Ma ise oleksin ühel oma varasemal reisil «Rjurikul» siinsamas surmkindlalt põhja läinud, kui päevapuhe vaid poole tunni võrra hiljem alanud oleks. Sellest kogemusest õpetust saanud, otsustasin meie saatust mitte ööpimeduse hooleks usaldada. Õnnekombel polnud me oma inglise lootsi mitte veel minema saatnud. Ka see, oma ametis halliks läinud ja seda merepiirkonda vägagi hästi tundev mees arvas, et peame viivitamatult tagasi pöörama, et proovida veel enne päikese loojangut jälle Portsmouthi reidile jõuda. Lasksin siis laeval kohe täispöörde teha. Heiskasime nii palju purjesid, kui torm seda lubas, ning sõitsime oma pelgupaiga poole. Torm muutus üha tugevamaks, nii et me varsti vaid vähe purjesid üles jätta võisime. Siiski läks meie sõit võrdlemisi kiiresti. Aga kui meil umbes pool teed Portsmouthi selja taha oli jäänud, muutus lugu üsna täbaraks. Läks sombuseks ja sedavõrd uduseks, et maa, mis meile seal kindlalt teed näitas, silmist kadus. Võisime laevalt näha vaevalt kolmesaja sülla kaugusele. Lootsi muutunud näovärv näitas selgesti, kui kahtlaseks meie olukord läinud oli. Väike, rässakas, paks ja seni nii flegmaatiline mees muutus korraga elavaks, tema mustad silmad pildusid sädemeid, ta lasi paaril korral kuuldavale tuntud inglise sajatuse, mis Figaro väite kohaselt on fond de la langue, hõõrus tugevasti käsi ja ütles lõppeks: «Kapten, tahan klaasi grokki. Võtaks mind vanakuri ise, kui ma teid kindlalt Portsmouthi ei vii.» Loomulikult sai lootsi soov jalamaid täidetud. Kinnitust saanud ning täis tarmukust haaras loots nüüd ise rooliratta ja meie saatus sõltus tema osavusest.
Veel päevavalgel Portsmouthi jõuda oli võimalik vaid siis, kui sinna suunduda kõige lühemat teed pidi, läbi Solenti, maismaa ja Wighti saare vahel asuva kitsa ja madalikerohke väina, kus isegi ilusa ilma puhul hea lootsi abi vajalik oli. Päike oli juba alla veeremas ning peatselt ähvardas päris pimedaks minna, kui laeva vööripoolsesse otsa maad vaatlema pandud valvur hirmuhüüdega selle lähedusest teatas. Me kõik silmasime otsekohe udulooris kõrget kaljut, mille vastu murdlained kohutavalt mühasid ja millest me võisime olla umbes kahesaja sülla kaugusel. Meie loots tundis kaljus ära Wighti saare läänetipu, kus algas Solenti väin, ning meie kohal hõljuv oht tõstis ta julgust. Ta klammerdus mõlema käega rooliratta külge ning juhtis laeva keset tormimöllu imetlusväärse osavusega läbi kõikide madalikest moodustatud käänakute, möödudes neemikute tippudel ähvardavalest kaljudest sageli niivõrd lähedalt, et me kartsime iga hetk kokkupõrget.
Üks väiksem laev, mis mõnda aega meiega koos purjetas sattus madalikule ning lained neelasid ta, ilma et keegi oleks teda päästa saanud. See hirmuäratav vaatepilt ja võimalus, et meid võib iga hetk sama saatus tabada, viis selleni, et kõik meie laeval vaikseks muutusid ning ühtesoodu tardunult sinnapoole vahtisid, kuhu me suunduma pidime. Isegi loots ei lausunud sõnakestki, kuni me pimeduse saabumisel õnnelikult reidile jõudsime ning kõik pääsemisjoovastusse sattusid. Meie kiitustega ülekülvatud loots aga muutus kaminatule paistel klaasi groki juures taas flegmaatiliseks ning võttis meie kiidusõnad ja ülevoolava tänu üpris ükskõikselt vastu.
Pööripäeva torm möllas end öö jooksul välja. Esimesed päikesekiired tõid meile ilusa ilma ja soodsa tuule, mida me otsekohe ära kasutasime, et Inglismaalt teistkordselt lahkuda. Kuskil ei olda muutuva saatuse meelevallas rohkem kui merel. Alles ta oli meile tunda andnud oma taltsutamatut raevu, nüüd aga oli ta korraga muutunud liiga leebeks. Tuulevaikus hoidis meid veel üheksa päeva La Manche'il, enne kui saime Atlandi ookeanile.
Siin viis karge põhjatuul meid üsna lähedalt mööda nähtusest, mida kummalisel kombel vesipüksiks nimetatakse, kuigi tal pole pükstega kõige kaugematki sarnasust. See oli suur lehtrikujuline veemass, mis vahutades edasi liikus, terav ots merepinnal ja lai ülemine pind musta pilve põues.
Hoidsime nüüd kurssi lõunasse ning jõudsime pärast paari tormidega peetud võitlust 22. septembril Lissaboni laiuskraadile, kus me mõnusa soojema temperatuuri juures iseennast õnnitlesime tormiregiooni seljataha jätmise puhul. Võtsime kursi otse Teneriffa saarele, kus kavatsesime end vajaliku veiniga varustada. Soodus karge passaattuul viis meid kiirelt ja hõlpsasti edasi. Kogu meeskond tundis end hästi ning nautis rõõmsal meelel hommikut, mis oli üks oivalisemaid selles piirkonnas. Selle reisiga kaasas käinud head tuju tõstis veelgi väljavaade peatseks meeldivaks peatumiseks kütkestaval Teneriffa saarel. Siis aga kukkus üks madrus ettevaatamatuse tõttu üle parda ja leidis lainetes haua. Kõik päästmiskatsed nurjusid, sest tugev tuuleiil viis meid samal hetkel eemale sellest kohast, kus meri õnnetu neelanud oli. Nüüd oli kõik hea tuju loomulikult läinud, minul aga lisandus kibedale kahetsusele veel kartus, et see juhtum võib meeskonnale pikka aega pahasti mõjuda. Meremehed nagu jahimehedki pole harilikult päris vabad ebausust ja ennetesse uskumisest. Kui kergesti võidaks meid äsja tabanud õnnetust üheks sääraseks endeks pidada, mis hävitaks hea meeleolu, mida läheb nii hädapärast tarvis säärasel teekonnal nagu meie oma. Kui pole enam kindlat usku, et reis õnnelikult lõpeb, siis on pool kaotust juba käes. Meeskond, keda vaevab tunne, et ta on surmale määratud, ei täida enam küllaldase valmisolekuga ülemuse käske, mis juhtimist raskendab ja meeskonnale endale kahjuks tuleb.
Rusutult vaatasid hukkunu seltsimehed veel kaua sinnapoole, kus ta veel alla oli vajunud. Kui me aga väikest kaljust Salvagese saart silmasime ja temast lõuna paiku lähedalt mööda purjetasime, viis maa nägemine meeste mõtted mõnevõrra mujale. Pärast tuli ka vana hea tuju tasapisi tagasi ning mu muremõtted võisid sootuks kaduda. Veel samal õhtul nägime kõrget, pilvedesse ja uttu mattunud Teneriffa saart. Öö jooksul jõudsime tema põhjatippu, mille moodustasid kõrged järsud mustad laavakivimid. Otsustasin jääda sinna kuni koidikuni laveerima, et siis suunduda Santa Cruzi linna alla, ainsasse kohta sellel saarel, kus laevad ankrusse jääda võisid.
Öö oli väga tormiline ning kõrgele ulatuva maa tõttu tabasid meid vahetevahel tugevad tuuleiilid, mis eri suundadest puhudes meile rahu ei andnud. Päevapuhtel läks ilm paremaks. Nägime, et hoovus oli meid öö jooksul kakskümmend miili süüdosti viinud. See tugev hoovus esineb siin harilikult igal aastaajal ning võib laevadele, kes tema olemasolu ei tea, pimedal ööl kõige hullemaid tagajärgi kaasa tuua.
Purjetasime nüüd ümber saare eelmäestikuga põhjaosa ning siis piki lõunarannikut Santa Cruzi reidi poole. Rannik pakub siin oma kõrgete järskude laavamassidega küll maalilist vaatepilti, on aga kõle ja viljatu. Asjata otsib pilk mõnd maalappi, kus hüva Teneriffa vein valmida saaks. Ühel teravatipulisel kõrgendikul umbes tuhande jala kõrgusel üle merepinna silmasime telegraafi täies tööhoos, küllap vist meie saabumisest linna teatamas. Varsti tuli nähtavale ka linn ise. Mäeveerule amfiteatri kujuliselt väljaehitatuna näitab ta end oma paljude kirikute, kloostrite ja suuremalt osalt ilusate majadega saabuvale meresõitjale üsna sõbralikuna. Majesteetlik teravatipuline mägi, hiiglane omataoliste hulgas, mis tagapool oma jääga kaetud pead 13 278 jala kõrgusele üle merepinna küünitab ning nüüd pilvedest vabana meie ees seisis, pakub kirjeldamatult haaravat vaatepilti, iseäranis siis, kui teda ei märgatud juba eemalt, mis andis võimaluse teina imposantse kujuga vähehaaval harjuda, vaid kui ta pilgule avaneb päris lähedal, kui pilved korraga laiali lähevad, nägu see meie sõidul juhtus. Tema järskude nõlvakute tõttu on väga raske selle hiiglasliku keeglikujulise vulkaani otsa ronida ning otse tipus paiknevat
