ongi need, kes oma esivanematele mõtlemata tegelevad orjade jaemüügiga, milleks neil on olemas päris poed, kus võib õnnetuid orje oma tahtmist mööda nagu kaupa välja valida. Brasiiliasse toodavat ligemale 20 000 neegrit aastas, kusjuures naisterahva keskmiseks hinnaks on 300 ja mehe keskmiseks hinnaks 600 piastrit.
Peamine toit, mida isandad oma neegerorjadele anda lasevad, on paks puder, mis kannab nimetust maniokk. Seda toitu, mis enamikul orjadest on küll ka ainuke, valmistatakse eriti selleks kasvatatavast tapioki juurest seda kuumas vees sõtkudes ja vähemalt ühegi eurooplase kõhule pole see vastuvõetav. Ta on võib-olla küll toitev, sest neegrid näivad olevat hästi toidetud, kuid ma kahtlen, kas maniokk on ka siis tervislik, kui teda pikka aega kasutada ainukese toiduainena. Tõenäoliselt põhjustabki ta koledat haigust, mille all siin kõik neegrid kannatavad ja millest neil oma kodumaal aimugi pole. Neil tekivad eelkõige näole ja jalgadele suured muhklikud tursed, mis ei avane ega jookse mädast tühjaks, vaid muutuvad üha suuremaks, nii et mõnedel nendest haigetest on inimese kuju vaevalt äratuntav. Rio-Janeiro lahes, mitte kaugel linnast, asub Dos Fradrese nimeline väike saar kloostriga, kuhu on paigutatud valitsuse järelevalve all töötav hospidal haigete neegrite jaoks. Ma ei saanud päris kindlalt teada, kas siin korda läheb mainitud haigust ravida. Kui keisri isa veel Rio-Janeiros resideeris, külastas ta sageli seda kloostrit ning veel praegugi näidatakse seal tuba, kuhu ta pageda tavatses, kui väljas müristas, sest ta oli äikese suhtes väga pelglik ning tundis teadmata põhjusel end selles toas kindlamana.
Üheksateistkümnendal novembril meelitasid kroonimispäeva ja Lõunaristi ordeni asutamise päeva pidustused mind linna. Vaevalt hakkas päev koitma, kui kõigilt kindlustustelt ja reidil seisvatelt laevadelt kostev kahurimürin meelde tuletas neid täna aasta tagasi aset leidnud õnnelikke sündmusi. Kõik läks elevile. Rahvas tulvas tänavatel, sõdurid ruttasid paraadmundris kogunemispaikadesse, tööst vabastatud neegrid vahtisid uudishimulikult ringi. Kell 11 hommikul võidi näha keisrit ja keisrinnat toredas kaheksa hobusega rakendis kirikusse sõitmas. Neid eskorteeris ihukaitse ratsakaardiväelaste kompanii, kes oma ilusates mundrites üsna imposantse mulje jättis. Kõige taga oli hulk vankreid kõrge keisripaari saatjaskonnaga, kusjuures kogu see rongkäik liikus edasi üsna aeglaselt, et juubeldaval rahvahulgal oleks rohkem aega selle hiilgava vaatemängu kaemiseks. Võrdlemisi kaugel kirikust peatuti, keiser oma kaasaga astus sõidukist välja ning jätkas teed jalgsi, suure tseremooniaga, ümbritsetuna Lõunaristi ordeni rüütlitest. Kiriku ukse ees võttis keisrit vastu piiskop kogu vaimulikkonnaga, saates ta siis täies hiilguses kirikusse, altarist paremale paigutatud trooni juurde, millele keiser asus. Keisrinna võttis vasakul loožis istet. Algas jumalateenistus, kus kõlas suurepärane muusika ja laulis headest lauljatest koosnev koor. Teenistuse lõpus pidas piiskop väga pika kõne, milles ta püüdlikult kirjeldas monarhi hiilgavaid omadusi ning võrdles teda Venemaa Peeter Suurega. Ta ei jätnud aga keisrile andmata ka hulka näpunäiteid, kuidas riiki valitseda, et ta alamate õnn kindla aluse saaks. Brasiilia keisri kõrvutamisel Peeter Suurega on vahest vaid nii palju alust, et mõlemad pidid toorele massile nägu ja tegu andma. Ainult aeg näitab, kas Brasiilia keiser, kelle käsutuses on võrratult rohkem abivahendeid, suudab seda ülesannet niisama edukalt lahendada kui Peeter Suur. Kenad lootused teaduste ja kunsti levikuks kadusid Brasiilial koos keisrinnaga, kes selle heaks juba palju ära teinud oli. Kui piiskopi kõne lõppes, asusid keiser ja keisrinna samasuguse tseremooniaga nagu kirikusse tulleski, lakkamatu kahurimürina saatel tagasiteele paleesse, kus siis toimus suur õnnitlejale vastuvõtt. Kell 4 korraldati suur sõjaväeparaad linna suurel turuplatsil, kuhu keiserliku perekonna jaoks oli püstitatud templitaoline ehitus. Väeosad, kokku 4500 meest, seisid poolringis ümber templi. Neid käsutas 80-aastane feldmarssal don Jose de Currado. Mul oli heameel selles auväärses raugas ära tunda St. Katharina kunagist kuberneri, kes meid mu esimesel ünbermaailmareisil, mille juhiks oli praegune admiral von Krusenstern, nii külalislahkelt vastu võttis. Seni kui keiser veel kohal polnud, silmitsesin põhjalikult sõjaväelasi ja leidsin, et nad pole sugugi halvad. Ka rõivastus oli kena ja otstarbekas, ainult distsipliinist paistis neil headel inimestel alles vähe aimu olevat. Rivis suitsetati ja käituti mitmeti ebasobivalt. Eriti äratasid mu tähelepanu moosekandid. Igal rügemendikomandöril on õigus panna oma orkestrimehed säärasesse mundrisse nagu ta heaks arvab. Et aga maitsed on nii erinevad, siis võis siin selles suhtes näha kõige suuremat mitmekesisust, kusjuures ülekaalus olid aasiapärased vormid. Mõned moosekantide koorid olid riietatud türklastena, teised indiaanlastena jne. Ühe rügemendi moosekandid, kes muide kõigist kõige halvemat muusikat tegid, polnud üldse riietatud, vaid kandsid ainult hulganisti kirjusid sulgi pea ja keha ümber. Kahurid hakkasid paukuma ning keiser ja keisrinna, mõlemad ratsa, ilmusid eemal nähtavale hiilgava kaaskonna saatel. Sõjaväelased viskasid põlevad sigarid minema, rahvajõuk vehkis kübaratega ning daamid lehvitasid palkonitelt oma valgeid ninarätikuid. Kõik hüüdsid: «Viva l'Emperador!» Hiilgav rongkäik, kus keiser oma suurte briljantidega ülekülvatud rinnaga sätendas kui Siirius taevavõlvil, tuli aegamööda lähemale. Keisri kolossaalne kuju näis üleni kulda mähituna ning suur, laiade tressidega ja teiste ilustustega rikkalikult kaunistatud kübar varjutas ta tugevajoonelist nägu. Keisrinnal oli seljas lihtne maitsekas must kullaga tikitud ratsakleit. Kui keisrinna oli templis istet võtnud, vaatas keiser väeosad üle ning võttis komando enda kätte, et neid paraadmarsis oma abikaasa eest mööda viia. Vaevalt oli tema vali hääl vaibunud, kui jälle algas kahurite mürin, türklased, indiaanlased ja papagoid oma trompeteid puhuma hakkasid ning rahvajõuk kõigest sellest oma «Viva l'Emperador!» üle karjus. Seejärel, kui kolonnid keisrinna eest mitu korda mööda defileerinud olid, lõppes paraad ning keiserlik perekond siirdus õukonna saatel teatrisse. Jõudsin neist seal ette ning olin juba oma loožis, kui nad kohale ilmusid. Saal oli tulvil täis ja ma olin üllatatud nii teatrihoonest kui ka tema sisustusest, mis oli niivõrd hea, nagu seda vaid Euroopas oodata võib. Kõik loožid olid aukandjaid täis, mistõttu seal võis näha vaid valgeid nägusid, mille hulgas mõni naisenägu silma paistis, säärase oivaliselt valge jumega, mis isegi Põhja-Euroopa naistele häbi teinud poleks. Kui sellele veel lisandub nooruslike põskede õrn puna, siis sobib see veelgi paremini ühte tulisepilguliste tumedate silmadega ja mustade juustega. Kuid seltskonna hulgas võis näha ka paljusid pruunide juustega daame ja isegi blondiine. Oma riietuses oskasid nad maitsekalt ära kasutada Pariisi moode. Tualettide kandmise kunst on aga vahest ka ainuke, mida nad oskavad ja mitte kõik ei jõua nii kaugele, et lugemise ja kirjutamise ära õpiksid. Ometi ei jää neil võlust ja veetlusest vajaka ning looduse poolt kaasa antu suudab korvata seda; mis kasvatuses puudu jääb. Vestlust oskavad nad naljadega läbi põimida ja kelmikusega vürtsitada nagu eurooplannadki, mida võis ka teatris tähele panna. Siin on nimelt kombeks ühest loožist teise minna ja visiite teha, mida vägagi sõbralikult vastu võetakse. Küllatulekut teatrilooži hinnatakse siin koguni kõrgemalt kui kodust külaskäiku, sest siin näeb kogu publik lugupidamist, mida küllatulekuga osutatakse. Neil puhkudel toimub noorte daamide ja härrade vahel elav keskustelu ning sellega mõnikord kaasas käiv pilkude keel lubab umbkaudu aimata, mida räägitakse. Et aga selle loožipubliku täiesti euroopalikku linnalihvi nähes ei maksa veel arvata, et ka haridus on euroopalik, seda tõendab järgmine lugu. Aastal 1817 viibis Vene fregatt «Kamtšatka» Rio-Janeiro lahes. Teiste hulgas külastas fregatti ka üks kõrge aukraadiga ohvitser, kes oli väga imestunud, kui ta kajutis krutsifiksi silmas. Ta teadis küll, et venelased on kreeka usku, kuid talle oli täiesti uudne, et see on ristiusk. Teatri põrandapublik pakub hämmastavat vaatepilti oma kõigis värvivarjundites nägudega, alates mustadest ja lõpetades valgetega, kusjuures tumedad nahavärvid on suuresti ülekaalus. Kui loožides võib näha vaid viisakust ja peeni kombeid nagu Euroopas, siis parteris valitseb vastik toores lärm. Keisri looži ees rippusid tihedalt kokkutõmmatud kardinad, millele kõikide pilgud ootusärevalt pöördusid. Lõpuks läksid kardinad lahti ning pilkudele avanes looži eesosas teineteise kõrval seisev kõrge keisripaar. Tagapool seisis saatjaskond, mis suuremalt osalt koosnes Lõunaristi ordeni rüütlitest. Jälle vehiti kübaratega, loožides lehvisid daamide ninarätikud ja igalt poolt kostis hüüdeid «Viva l'Emperador, l'Emperadriza, la Monarchia!». Selle entusiasmi tasuks oli armulik peanoogutus. Lavaeesriie tõusis ning ette astus näitlejatar, ülistades oma proloogis keisrit. Seejärel kanti ette näidend, millest ma vaid vähe aru sain. Kõige lõpus oli ballett, mida ma Brasiilias nii heal tasemel
